Sa oled siin

Inimõiguste kohtu suurkoda hindas samasooliste paaride adopteerimisõigust

20. Veebruar 2013 - 10:48

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda tegi 19.02.2013 otsuse asjas X. jt vs. Austria (kaebus nr 19010/07), milles tuvastas 10 häälega 7 vastu artiklite  14 (diskrimineerimise keeld) koosmõjus artikliga 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumise.

Kaebuse esitasid kaks kooselavat naist, kellest üks soovis adopteerida teise last. Kolmas kaebaja oli nimetatud (alaealine) laps. Laps oli sündinud väljaspool abielu ja emal oli ainuhooldusõigus, kuid ka lapse isa suhtles lapsega ja  maksis regulaarselt elatist, samuti keeldus isa ema elukaaslasele adopteerimiseks luba andmast. Kaebajad pöördusid kohtusse. Kuna Austria seaduse kohaselt oleks teise samast soost isiku poolne adopteerimine toonud kaasa bioloogilise ema õiguste katkemise (mitte isa õiguste katkemise), siis leidsid Austria kohtud, et selline adopteerimine ei ole seaduslikult võimalik. Kaebajad pöördusid EIKi.

EIK suurkoda oma otsuses leidis, et elukaaslase lapse adopteerimisel samasooliste paaride erinev kohtlemine võrreldes abielus mitteolevate heteroseksuaalsete partneritega rikub konventsiooni eelnimetatud artikleid. Erinevat kohtlemist võrreldes abielus olevate paaridega EIK diskrimineerivaks ei pidanud. Otsuse poolt olnud kohtunikud leidsid, et kuigi konventsioon ei kohusta riike andma abielus mitteolevatele paaridele elukaaslase lapse adopteerimise õigust, siis kui selline õigus on antud (nagu Austrias), ei ole erinev kohtlemine põhjendatud, kuna see ei ole lapse õiguste kaitseks vajalik. (EIK viitas seejuures erisustele 15.03.2012 otsusega kohtuasjas Gas ja Dubois vs. Prantsusmaa, kaebus nr 25951/07, kuna Prantsuse õigus ei näinud abielus mitteolevatele paaridele sellist õigust ette.) EIK ei võtnud arvesse Austria vastuväidet, et selles küsimuses puudub Euroopas konsensus ning seetõttu tuleks vastava regulatsiooni üle otsustamine jätta riigi pädevusse.

Põhjaliku ja väga kriitilise eriarvamuse esitasid 7 kohtunikku (Andorra, Läti, Venemaa, Leedu, Malta, Slovakkia ja Kreeka). Eriarvamuses esitati lühidalt järgmised vastuväited:

(i) Asjas oli neli huvitatud isikut: bioloogilised ema ja isa, ema naissoost elukaaslane ja laps. Arvestades, et konventsiooni artikkel 8 ei taga õigust perekonnale ega adopteerimisele ega lapsesaamisele, on küsitav, millisesse kaebajate konventsiooniga kaitstud õigusesse üldse on sekkutud. Isegi, kui võiks rääkida sekkumisest, siis tuleb arvestada, et see kaitses lapse ja isa suhet, st sekkumisel oli seaduslik alus ja eesmärk.

(ii) Edasi tuuakse välja isa staatus ja tema artiklist 8 tulenevad õigused, mida kohtuotsuses üldse arvesse ei võetud (isa ei olnud adopteerimisega nõustunud).

(iii) Leitakse, et ka lapse huve - mis peaksid olema esmajärjekorras arvesse võetud - ei ole üldse hinnatud. Laps oli vaidluse ajal 11-12 aastane. On märgitud, et adopteerimine tähendab "lapsele perekonna andmist", mitte "perekonnale lapse andmist".

(iv) Mis puudutab otsuses viidatud võrdlevat õigust, siis isegi kui võiks arvesse võtta nende 10 riigi seadusandlust, kus üldse on lubatud abielus mitteolevatel paaridel teise partneri lapse adopteerimine, siis on täiesti arusaamatu, et ei ole arvesse võetud, et nendest 10 riigist 4-s on Austriaga analoogne keeld samasoolistele paaridele. Arvud 6 (Belgias, Islandil, Hollandis, Sloveenias, Hispaanias ja Ühendkuningriigis on lubatud samasoolistel abielus mitteolevatel paaridel adopteerida  elukaaslase last) 4 vastu (Portugalis, Rumeenias, Venemaal ja Ukrainas samasoolistel abielus mitteolevatel paaridel sellist õigust ei ole) näitavad selgelt mis tahes Euroopaliku konsensuse puudumist.

(v) Edasi märgitakse, et kui Euroopas konsensust ei ole, siis tuleks vaadata, kas on tendents sellise konsensuse kujunemiseks.  Selleks hinntakse muuhulgas muudetud kujul 2011. aastal jõustunud Lapse adopteerimise Euroopa konventsiooni (European Convention on the Adoption of Child), mille artikli 7 lg 2 kohaselt on liikmesriikidele jäetud vabadus otsustada, kas laiendada konventsiooni ka samasoolistele paaridele. Seega on uuest konventsioonist nähtav selge trend, et vastav küsimus peaks jääma võimalikult suures ulatuses riikide enda otsustada, mitte vastupidi.

(vi) Lõpetuseks tõdetakse, et kuigi Euroopa võib kunagi areneda kohtuotsuse poolt olnud enamuse soovide suunas, siis hetkel sellist järeldust alus teha ei ole. Leitakse, et otsuse poolt olnud enamus ületas evolutsioonilise tõlgendusmeetodi tavapäraseid piire. 

Lisaks väärib märkimist, et  antud kohtuasjas tegi EIK koda ettepaneku anda pädevus konventsiooni artikli 30 alusel kohe üle suurkojale (ilma koja otsust tegemata), mistõttu on asjas vaid suurkoja lõplik otsus häältega 10/7, mida enam vaidlustada võimalik ei ole. Arvestades siiski eriarvamuste tõsidust, on raske hinnata, mida EIK koda või suurkoda teises koosseisus analoogse asja arutamisel võiks otsustada.

Otsus inglise keeles (PDF)

Veel uudiseid samal teemal

05.12.2019|Välisministeerium

Inimõiguste kohus leidis kohtuasjas Saar vs. Eesti, et kohustus olla oma bürooruumide läbiotsimise juures ei olnud isikult vabaduse võtmine

5.12.2019 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 12.11.2019 tehtud vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Saar vs. Eesti (40797/17). Kaebus oli esitatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lõike 1 (vabaduse võtmise alused) alusel.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.