Sa oled siin

Inimõiguste kohtu suurkoda ei leidnud Ühendkuningriigi-poolset uurimiskohustuse rikkumist asjas, kus politsei oli ekslikult tapnud süütu inimese

1. Aprill 2016 - 8:17

30.03.2016 tegi Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda teatavaks otsuse asjas Armani Da Silva vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 5878/08), leides 13 häälega 4 vastu, et Ühendkuningriik ei ole rikkunud konventsiooni artiklit 2 (õigus elule), kuigi eksituse tõttu Londoni metroojaamas Brasiilia kodaniku surnuks tulistanud politseinike suhtes ei alustatud kriminaalmenetlust.

Kaebaja on 22.07.2005 Londoni Stockwelli metroojaamas surnuks tulistatud Brasiilia kodaniku – Jean Charles de Menezes -  lähedane sugulane. Antud asjas on taustana oluline, et kaks nädalat enne Menezesi juhtumit oli Londoni transpordivõrgus saanud nelja enesetapurünnaku tagajärjel surma kokku 56 inimest. Kuna 21.07.2005 oli leitud 3 veel plahvatamata pommi Londoni metroost ja üks ühest bussist, siis kartuses, et järgmisel päeval viiakse ähvardused täide, algatati terroristide leidmiseks kiiresti politseioperatsioon.  Politsei teabe kohaselt elasid kaks kahtlusalust samal aadressil kui Menezes. Politseioperatsiooni eesmärk oli kõik kõnealusest korterist väljujad võtta kinni hetkel, kui see on ümbritsevate suhtes ohutu. Siiski lasti Menezesil korterist lahkuda ning alles siis, kui ta oli sisenenud metroosse, võtsid eriüksuslased ta „maha“, tulistades teda mitu korda pähe. Järgnenud uurimiste käigus selgus, et tegemist oli eksitusega, st Menezes ei olnud enesetaputerrorist. Siiski otsustati mitte esitada ametnikele süüdistusi, kuna perspektiiv kellegi süüdimõistmiseks oli väike. Leiti, et isiku tapnud eriüksuslastel oli väga tõsine põhjus kahtlustada, et Menezes võib olla „surmavalt ohtlik“ ning politseioperatsiooni läbiviimisel tehtud vead ei olnud nii tõsised, et tuua kaasa kriminaalsüüdistus. Ei algatatud ka distsiplinaarmenetlusi. Küll tuvastati, et politseiasutus ise oli teinud operatsiooni planeerimisel vigu, sh kuna Menezesi ei olnud varem – enne tema metroosse sisenemist - peatatud. Tapetu perekond sai küll kahjuhüvitise, kuid seda tsiviilhagi raames sõlmitud konfidentsiaalse kokkuleppe alusel.

EIK tõi esmalt välja üldpõhimõtted, sh et artikkel 2 nõuab tõhusa uurimise läbiviimist. Riigi poolt surmava jõu kasutamise uurimine peab olema igakülgne, sõltumatu ja tõhus ning võimaldama tuvastada, kas jõukasutamine konkreetses olukorras oli õigustatud või mitte ning – kui võimalik – karistada neid, kes olid õigusvastases teos süüdi.
Konkreetses asjas ei heidetud Ühendkuningriigile ette mitte uurimise läbi viimata jätmist, vaid seda, et see ei viinud ühegi konkreetse isiku vastutusele võtmiseni. EIK märkis selles osas esiteks,  et Inglismaal ja Walesis kehtinud enesekaitse lubatavuse põhimõtted on võrreldavad sellega, millist standardit EIK ise kohaldab (vt McCann jt vs. Ühendkuningriik, kaebus nr 18984/91, suurkoja 27.09.1995 otsus). See tähendab, et tuleb hinnata, kas jõu kasutamise ajal oli ausalt ja tõeliselt usutav (honest and genuine belief), et jõu kasutamine on vajalik. EIK pidas oluliseks, et riigisiseselt olid sõltumatud asutused leidnud, et kõnealused kaks eriüksuslast olid hinnanud tõeliselt usutavaks, et Menezes on enesetaputerrorist, kes võib oma pommi iga hetk detoneerida.

EIK tõi välja, et vähemalt 25 Euroopa Nõukogu riigis otsustab kriminaalmenetluse alustamise üle prokuratuur (vt võrdleva õiguse kohta otsuse punktid 175 – 181). Samuti märkis EIK, et kuna puudub Euroopa konsensus, milline on kohustuslik tõenduslik lävi, mille korral tuleb menetlus igal juhul alustada, siis on riikidel vastava lävendi üle otsustamisel kaalutlusõigus. Konkreetses asjas oli prokuratuur süüdistuse esitamise otsustamisel kasutanud Ühendkuningriigis kehtivat tõendatuse-testi: „kui on piisavad tõendid reaalseks süüdimõistmiseks; teiste sõnadega, kui vandekohus pigem mõistaks süüdi kui et ei mõistaks“ („whether there was sufficient evidence to provide a realistic prospect of conviction, or, in other words, whether a jury was more likely to convict than not to convict”). Ühendkuningriigi kasutatud test ei olnud EIKi arvates meelevaldne, kuna seda oli tihti üle vaadatud, selle üle olid toimunud avalikud konsultatsioonid ja poliitiline kontroll. Samuti võttis EIK arvesse Ühendkuningriigi vandekohtusüsteemi erisusi.

Edasi leidis EIK, et ei saa öelda, et neid, kes olid vastutavad Menezesi surma eest, ei oleks võetud vastutusele. Nimelt oli MPS (Metropolitan Police Service) avalikult tunnistanud ekslikku tapmist. MPSi esindaja oli sõitnud Brasiiliasse, et vabandada isiku lähedaste ees isiklikult. Samuti maksti perekonnale ex gratia (st süüd tunnistamata) hüvitist. Edasi oli kaebuste lahendamise komisjon (Police Complaints Commission), prokuratuur, kriminaalkohus, koroner ja vandekohus hinnanud seotud asutuste ja politseiametnike isiklikku vastutust. EIK asus seisukohale, et tal puudub igasugune alus arvata, et uurimise käigus ei kogutud piisavalt tõendeid (näiteks kuulati tunnistajana üle ligi 890 inimest ja lisaks oli kogutud üle 800 tõendi) või ei võetud neid kohaselt arvesse. Nimelt tuvastati institutsionaalsed vajakajäämised ning võeti meetmed sarnase juhtumi tulevikus vältimiseks; vastutavat politseiasutust ka trahviti ja mõisteti välja kohtukulu; samuti maksti hiljem perekonnale tsiviilhagi raames kompensatsiooni. 
EIK küll möönis, et individuaalsete süüdlaste tuvastamata jäämine sellises traagilises asjas on perekonnale raske, ent süüdistuse esitamata jätmine ei tulenenud uurimise puudujääkidest ega riigipoolsest tolerantsist õigusvastaste tegude toimepanemise suhtes, vaid sellest, et individuaalse süüdistuse esitamiseks ei olnud piisavalt tõendeid. Seega leidis EIKi suurkoda, et Ühendkuningriik ei ole rikkunud artiklist 2 tulenevat uurimiskohustust, kuigi Menezesi eksliku tapmise eest ei võetud ühtegi ametnikku kriminaalvastutusele.

Neli kohtunikku (Karakaş, Wojtyczek ja Dedov ühiselt; López Guerra eraldi) jäid eriarvamusele. Kolme kohtuniku ühises eriarvamuses toodi välja ÜRO koostatud rahvusvahelise jõukasutamise reeglid politsei poolt tulirelvade kasutamisel. Kohtunikud märkisid, et kui antud juhul põhjalik uurimine ei võimaldanud süüdistust esitada, siis on probleem materiaalõiguses – antud juhtumi asjaoludel süüdistuse esitamine peaks olema võimalik. Puudulik karistusõigus viibki puuduliku uurimiseni artikli 2 mõttes. Kohtunikud kordasid, et artikkel 2 nõuab riikidelt, et nende karistusõigus kaitseks isikuid politseipoolse ülemäärase jõu kasutamise eest. Nad märkisid, et antud juhul tuvastati politseiasutuse vastutus, kuna tegemist oli raske hooletusega, ent sellise hooletuseni saavad viia ainult konkreetsete isikute eksimused. Seetõttu on keeruline mõista, kuidas hooletuse eest vastutavaid isikuid ei ole inglise õiguse alusel kohtu alla anda. Kui ekslikult enesekaitseks tapmine ei ole riigisisese õiguse alusel karistatav, siis on suur oht, et politsei võibki kasutada surmava tagajärjega ülemäärast jõudu.
Kohtunik López Guerra tõi välja, et on arusaamatu, kuidas olukorras, kus on tuvastatud, et kogu politseioperatsioon oli valesti läinud (isikul lasti korterist lahkuda ning alles siis, kui ta oli metroosse sisenenud, otsustati ta „kahjutuks“ teha) leiti siiski, et isiklikult ei ole keegi vastutav. Kohtunik rõhutas, et on raske mõista, kuidas on võimalik, et politseiasutuse suhtes leiti kriminaalvastutus, samas ei tuvastatud ühegi ametniku suhtes isegi distsiplinaarrikkumisi ning välistati nendes suhtes kriminaalmenetluse läbiviimine.

Otsus inglise keeles: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-161975

Veel uudiseid samal teemal

20.02.2020|Välisministeerium

Vabariigi Valitsuse 20.2.2020 istungil anti ülevaade 2019. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti riigi vastu esitatud kaebuste ja Eesti suhtes tehtud otsuste kohta

2019. aastal lahendas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 142 Eesti vastu esitatud kaebust. Valdava osa kaebustest tunnistas vastuvõetamatuks ainuisikuliselt asju lahendav kohtunik. Neid kaebusi riigile ei edastata. Pärast valitsuse seisukohtade saamist tegi EIK seitse avaldamisele kuuluvat otsust, mis hõlmavad 18 kaebust.

06.02.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kinnitas riigi ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped ja lõpetas kaebuste menetlemise

Kohtuasjas Sagadi ja veel seitse kaebajat vs. Eesti (51278/17 jt) kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma 16.1.2020 otsusega, mis avaldati 6.2.2020, valitsuse ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.