Sa oled siin

Ilves ei usu suhete paranemist Venemaaga

12. September 2000 - 15:31
Ilmunud ajalehes "Postimees" 12. septembril 2000
Erkki Bahovski


Euroopa Liidu suunal on meie välispoliitika heas seisus, kinnitab Eesti välisminister


Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves ei usu, et Eesti-Vene suhetes annab midagi ära teha seni, kuni Venemaa ise oma poliitikat Eesti suhtes ei muuda.

Milline on Eesti välispoliitika hetkeseis? Missugune on vahe saavutatu ja eesmärkide vahel?

Kui pidada silmas ideaalmaailma - et oleksime nii Euroopa Liidu (EL) kui ka NATO liikmed -, siis loomulikult pole me veel saavutanud seda varianti. Kui aga vaadata poliitilist reaalsust, võtta arvesse NATO ja Euroopa Liit, siis 1996-1997 oli üldse ebatõenäoline, et Eesti saab kutse Euroopa Liiduga ühinemisläbirääkimistele. Kolm ja pool aastat hiljem oleme seisus, kus Eestit peetakse üheks paremaks ELi kandidaatriigiks.

Osa sellest saavutatust on välispoliitiline ja teine osa on sisepoliitiline. Et Eesti on olnud võimeline teostama reforme, milleks mõned riigid ei ole veel valmis olnud. Selles osas oleme heas seisus. Kui läinud aastal tundus, et liitumisprotsess hakkab takerduma, siis ühiste jõupingutustega saime laineharjale ELi seaduste harmoniseerimisega.

Teine probleem on aga riigisisene, küsimus on haldussuutlikkuses. Me võime ju seadusi vastu võtta, küsimus on selles, kui hästi need tööle hakkavad. Praegu on need lihtsalt sisesed küsimused, isegi lihtsalt suutlikkuse küsimused.

Oktoobris tuleb ELi järjekordne eduaruanne. Ilmselt on seal mainitud probleemid küllalt spetsiifilised. Näiteks Eesti kohtusüsteemi toimimise kohta. Sellised asjad saavad kriitikat, välispoliitilises kontekstis oleme aga väga heas seisus. Kui nii jätkame, siis peaksime olema suutelised täitma oma eesmärki ning olema ELiga ühinemiseks omalt poolt valmis 1. jaanuaril 2003.

Missugune on aga ELi pool?

Hoopis teine küsimus on, mis juhtub ELis. Siin lähevad asjad suhteliselt keeruliseks erinevate lähenemiste tõttu. Nii on selge ja loogiline, et Saksamaa rõhutab rahvuslikest huvidest lähtuvalt seda, et Poola peaks olema ELi laienemise esimeses ringis. Erinevate huvide kaitsmise nimel on tuldud välja ka selliste ideedega, et võtta kümme riiki vastu aastal 2005.

Isiklikult arvan, et ei ole võimalik võtta vastu kümme riiki korraga. EL ei suudaks seda seedida. Mingi väiksem hulk riike peaks sinna jõudma. Praegu on liiga vara midagi laienemise suhtes öelda, tuleb ära vaadata Prantsusmaa eesistumine. Kui see õnnestub, tekivad eeldused, et tempo võib tõusta.

Miks pole Eesti erinevalt Poolast, Ungarist ja Tshehhist Euroopa Liidule avaldanud survet laienemistähtaegade väljaütlemiseks?

Läbirääkimistel tuleks jõuda selleni, et me oleksime valmis. Samas oleme avaldanud tugevat survet, et teada, millised tulevad meile antavad üleminekuperioodid ja mis alal. Lihtsalt teatada, et tahame liituda selleks ajaks, siis mida see tähendab? See on Eesti hoiak, mida me ei saa ega tahagi laiendada teistele kandidaatidele. Mis see aitab, et kui ütleme, et 2003 oleme sees? Pole hea läbirääkimiste taktika nõuda kuupäevi, millal ollakse ELis.

Kaotus oleks palju suurem, kui siis öeldakse, et te pole valmis. Seetõttu on meie surve olnud esiteks tehnilistel asjadel (üleminekuperioodid - E. B.). Las EL annab meile kindlad eesmärgid lõpetada läbirääkimised aastal 2001, see on sisuliselt sama asi.

ELi eesistujad prantslased soovivad ühinemisläbirääkimisi näha rohkem poliitilistena, et need väljuksid tehnilisest faasist. Kuidas Eesti sellesse suhtub?

Kui poliitiline faas tähendab otsuseid näiteks üleminekuperioodide osas, siis me igati toetame seda. Praegused läbirääkimised on karmid - öeldakse, et seda saab, seda ei saa, nii võib teha ja nii mitte. Me peame praegu tõestama, et midagi siin toimib.

Aga EL pole seni pidanud langetama mingeid poliitilisi otsuseid. EL peab hakkama poliitilisi otsuseid langetama ja seda me toetame.

On ka teine pool sellest poliitilisest osast, mida peavad silmas mõned Euroopa poliitikud. Näiteks vaatenurk, et osad riigid on tähtsamad kui teised.

Et Eesti teeb oma asju ära ja mõni riik ei tee oma asju ära, selles osas on Eesti saavutanud edu ainult tänu oma pingutustele.

Prantsusmaal oli kuulda ka hääli (mida kevadel polnud märgata), et ei juhtu midagi, kui valitsustevaheline konverents (VVK) ei jõua Nizzas valmis ja see lükkub Rootsi eesistumisperioodi.

Prantsuse eesistumise ajal keskendutakse sellele problemaatikale ja see on arusaadav. Seega on arusaadav ka, et aeglustub natuke laienemiskõneluste tempo. Aga meie eeldame siiski, et kui VVK saab valmis, siis saab Rootsi keskenduda oma prioriteetidele, mille hulgas on laienemine ja läbirääkimiste jõuline edasiviimine.

Missugustena näete suhteid Venemaaga?

Viis aastat pärast seda, kui Eesti loobus piiriläbirääkimistel sõjaeelsetest territooriumidest, on Venemaa president Vladimir Putin kahel tippkohtumisel öelnud, et Eestil on territoriaalsed pretensioonid. Mida saab sellest järeldada? Emba-kumba: kas Vene välisministeerium ei informeeri väga hästi Vene presidenti või mida iganes me teeme, ei muutu midagi meie suhetes Venemaaga. Kas me teeme, mida Venemaa tahab, või ei tee, mida Venemaa tahab, vahet pole.

Kuni Venemaa pole ise otsustanud, et nüüd me võtame ette hoopis teise lähenemise Eestile, Lätile, Leedule (seda on soovitanud ka helgemad pead Vene välispoliitika eliidis), siis mina ei näe, et tuleks mingeid olulisi muudatusi.

Kas siis Putiniga pole tunda mingit uut liini Vene poolt?

Laias laastus on see poliitika jäänud samaks. Kuna Putini kohtumistel lääne liidritega kerkis taas Eesti territoriaalsete nõudmiste küsimus, siis ma ei saa siin midagi uut näha.

Kui reaalseks võib pidada seda, et Eesti saab 2002. aastal kutse ühinemiskõnelustele NATOga?

On võimatu hinnata, kui reaalne see on, enne kui näeme, milline täpselt on järgmise USA administratsiooni poliitika. Mõlemad presidendikandidaadid on toetanud NATO laienemist, laskumata küll detailidesse.

Usun, et sellest, kes saab millised kohad valitsuses, saame järeldada, milline on uue administratsiooni NATO-poliitika. Kummaski parteis leidub nii NATO laienemise pooldajaid kui ka vastaseid. Kui me vaatame, kuidas positsioonid administratsioonis täituvad, siis võib öelda, kas kutset on võimalik saada või mitte. Pilt selgineb järgmise aasta märtsis-aprillis, mina ei julge praegu ennustada.

Hiljuti külastas Eestit Hiina parlamendi spiiker Li Peng. Kui reaalseks võib pidada Hiina huvi Eesti vastu? Kas see sadamate kasutamise jutt transiidis ei tundu mitte ebareaalne?

Peame arvestama, et kui Lääs saab üle oma alateadlikust 20. sajandi hirmust ja kui Venemaa midagi drastilist ette ei võta, siis 20 aasta pärast on kolm jõudu: USA, Euroopa ja Hiina. Et meil on tihedad suhted USAga ja Euroopaga, peame tõsiselt tegelema selle kolmanda võimuga, mis 21. sajandil hakkab määrama, mis juhtub.

Kui Venemaa jätkab senise poliitikaga: ähvardab teisi, samal ajal kui ta enda infrastruktuur variseb kokku, siis pole ta enam samavõrd arvestatav riik kui minevikus. Arvestatavaks jääb Venemaa kindlasti sellega, et ta võib olla ebastabiilsuse allikaks. Me peame Venemaaga arvestama, sest me oleme tema naaber, aga peame arvestama ka suurvõimudega.

Kas see koostöö vorm tähendab transiiti, ma ei tea. Ent peame vaatama kaugemale kui meie lähinaabruskonda. Näiteks võib tuua Soome Nokia eduka tegutsemise Hiinas.

Mis on Eesti välispoliitikale veel oluline ja mida Eesti saab ise maailmale anda?

Meile on oluline Põhjadimensioon. See loodi Soomes, aga on leidnud Põhjala toetuse. Inimesed Lõuna-Euroopast saaksid sel juhul meist paremini aru.

Kui vaadata, missugune on Euroopa kümne aasta pärast, siis peaaegu kogu Läänemeri on Euroopa Liidu sisemeri. Me oleme üritanud paljusid asju seal teha. Probleem on Põhjadimensioonis see, et Venemaa ei reageeri ettepanekutele.

Asi, mida Eesti saab anda välismaailmale, on know-how. Me rakendame seda reaalselt Ukrainas ja Gruusias, vähemal määral ka muudes riikides. Meil on üks eelis, see on usaldusväärsus. Ukrainat õpetame Tiigrihüppega. Bulgaaria kirjutas oma rahareformi kaks aastat tagasi Eesti pealt maha ja see on olnud edukas. Gruusiat õpetame piirivalve töö organiseerimises. Kaugematel riikidel, nagu Gruusia ja Ukraina, on tahe teha koostööd.

Meil on lihtsalt kahju, et Venemaal on see tahe olnud heitlikum. Meil oleks tunduvalt huvitavam Tiigrihüpet arendada näiteks Pihkvas kui kusagil kaugemal. Koostöö Venemaaga ei edene, samas on infotehnoloogia Põhjadimensiooni üks olulisemaid harusid, kus Eesti koos Soomega juhib vastavat töörühma.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.