Sa oled siin

Harri Tiido: terrorism on nagu vaesus, seda püütakse vähendada, kuid ei saa kaotada

13. September 2002 - 19:02
Pärnu Postimees 13.09.2002
Kalev Vilgatsi intervjuu välisministeeriumi asekantsleri Harri Tiidoga


Eesti võimalused saada Praha tippkohtumisel kutse liituda NATOga on päris head, leiab Eesti välisministeeriumi asekantsler NATO ja julgeolekupoliitika alal Harri Tiido.

Välisministeerium korraldas traditsioonilise väljasõidupäeva. Seekord külastati Pärnut ja Pärnumaad, et tutvustada inimestele Eesti välisametkonna tegevust.

Asekantsler Harri Tiido leidis enne esinemisi koolides mahti vastata Pärnu Postimehe küsimustele.

Kas on võimalik, et tuues ettekäändeks võitlust terrorismiga, võivad suured riigid kasutada seda arvete õiendamiseks väiksematega? Näiteks Venemaa Gruusiaga, USA Iraagiga?

Umbes nädala eest avaldas Zbigniew Brzezinski artikli New York Timesis, milles ütles, et mõni riik üritab kaaperdada (hijack) terrorismiloosungit. Võetakse terrorismiloosung selleks, et ajada oma asja. Kui ma ei eksi, siis nimetas ta seal kolme riiki: Venemaa (Tšetšeenia), Hiina (Xinjani provintsi islamirühmitused) ja India (Kashmir).

Tegelikult on neid riike rohkem, meenutagem või Hispaaniat, mis sama põhjendusega keelas ära terrorirühmituse ETA poliitilise tiiva. Seega seda loosungit on kasutatud ja kasutatakse veel.

Teine aspekt on veelgi, millele juhivad tähelepanu inimõiguste organisatsioonid. Kus on piir, millest algab inimõiguste ahistamine? Vähemalt Ameerika Ühendriikides on inimesed nõus sellega, et teatud ulatuses nende õigusi piiratakse. Näiteks antakse kergemini luba kuulata pealt telefone või avada kirju, kontrollida internetis meilindust.

Lootus peaks olema see, et ükski võim ei hakka terrorismivastast võitlust kuritarvitama. Seni seda täheldatud ei ole, aga hoiatatakse, et sinna suunda võib asi minna.

Nii terrorismi sildi kasutamine kui inimeste kodanikuvabaduste teatav piiramine on ohud, mida tuleb silmas pidada. Kuni me neid teadvustame, pole väga viga. Kui enam ei teadvusta, siis võib asi hulluks minna.


Eesti ajakirjanduses refereeriti USA Senati raportit, milles soovitatakse Praha tippkohtumisel kutsuda alliansiga liituma seitse riiki, Eesti nende hulgas. Tagaplaanile jäi, et samas dokumendis on öeldud, et NATOsse pääsemine ei tähenda neile riikidele, et nad võiksid mõnest kriteeriumist taganeda, näiteks vähendada minimaalseid sõjalisi kulutusi.

Kas Eesti peaks seda raportit hindama kui selget märki või on ikka veel mingeid kahtlusi?

Olen üldiselt väga skeptiline inimene ega kipu väga positiivseid ennustusi tegema. Võimalused on meil päris head. Alati võib midagi juhtuda.

Tähelepanu juhtimine võimalikule moonakamentaliteedile, et saame sisse, enam midagi ei tee ja las nemad hoolitsevad - see on asi, mida peaks jätkuvalt toonitama ja mis oli ka raportis.

NATO pole hooldekodu. Sinna pole vaja selliseid, kes tahavad teiste nahal liugu lasta. Me ise ka ei tahaks teisi ülal pidada. Ja NATOs ollakse ülalpeetava mentaliteedi vastu tõsiselt, sest kõigil liitumiskutse saajatel on majanduslikke probleeme, kaitseraha saaks aga edukalt mujalegi kulutada ning poliitikutel on väga suur kiusatus.

Eriti just valimiste eel võivad poliitikud pakkuda, et jagame kaitseraha laiali, niikuinii saame NATOsse. See oleks kõige suurem viga, mille meie poliitikud saaksid teha, ja tahan väga loota, et seda ei tehta.

Poola, Ungari ja Tšehhi liitumisest NATOga on nii positiivseid kui negatiivseid kogemusi. Peaksime aru saama, et kui Prahas esitatakse kutse, siis see ei ole veel kutse NATOsse. Prahas esitatakse kutse, mille alusel alustab valitsus liitumisläbirääkimisi.

Kui läbirääkimised kõige varem märtsiks ja hiljemalt maiks lõpevad, algab liitumisprotokollide ratifitseerimine NATO liikmesriikides ning see tuleb ratifitseerida meie parlamendilgi. Alles seejärel toimub NATO tippkohtumine, kus pannakse kellelegi loorberipärg pähe ja ta võib koju minna ning seda lehthaaval supisse poetada.

Kogu see periood jälgitakse meid väga tähelepanelikult, sest ükski riik ei taha teisi ülal pidada. Meie peame näitama, et suudame ise enda eest hoolitseda ja oleme võrdväärsed partnerid.

Hind on meie jaoks madal. Meil on kaks protsenti SKPst kaitsekulutusteks. Kui tahaksime samasugust turvalisust, mille saame NATO liikmena (NATO Washingtoni lepingust tulenevalt tagab meie julgeoleku teiste hulgas ka USA), saavutada omal käel, siis kui palju peaksime maksma selle eest?

Isegi kui kulutaksime SKPst 100 või 200 protsenti kaitsele, ei saavutaks me sellist turvalisust. Eesti on lihtsalt liiga väike nii territooriumilt kui rahvaarvult.

See julgeolek, mille NATOga liitudes saame, on väga hea äritehing. Ostame suhteliselt odavalt väga tugeva julgeolekutasandi.


Mainitud dokumendis öeldakse, et uute liikmete vastuvõtt pakub NATO-le uusi poliitilisi ja sõjalisi väljakutseid ning võimalusi. Mis oleks Eesti puhul NATO-le väljakutse ja mis paistaks uue võimalusena?

Väljakutse on uute riikide sulatamine NATO kaitsestruktuuri. NATO kaitsetegevuse põhimõtted on praegu muutumas, NATO muutub koos julgeolekukeskkonna muutumisega.

Mida saame meie pakkuda? Siin on mitu aspekti. Üks on Euroopa julgeoleku tervik. Mida vähem on selles tervikus auke, seda turvalisem on Euroopa. Kett on nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Ja Eesti on selle keti üks lüli.

Meie astumisel NATOsse kaob Euroopast veel üks hall laiguke, meie suhtes saabub selgus: oleme omad, siia ei saa tekkida mingi terroristide tugikoht ega rahapesukeskus.

NATOs luuakse mobiilseid, väikesi, hea tehnoloogilise tasemega üksusi. Üha olulisem on spetsialiseerumine. Meil on pommispetsialistid, logistikarühm, mis tagab lennuväljal lennukite laadimise logistilise toetuse. Tekib võimekuste kataloog, mida koostab ka Euroopa Liit oma julgeolekupoliitika raames. Meil on seal kirjas pommirühm, sõjaväepolitsei rühm, logistikarühm - vastavalt vajadusele komplekteeritakse selle kataloogi järgi üksused eeldusel, et nad suudavad omavahel suhelda.

Kõik see ei tähenda, et Eesti kaitsejõud kujundatakse ümber pommikoerajuhtideks, logistikuteks, politseinikeks. Põhiline on, et oma riigi kaitsevõime peab säilima.

2005. aastaks saab valmis kiirreageerimispataljon, millega saame liituda mõnda suuremasse üksusse, et rahvusvaheliselt tegutseda.

NATO arvestab, et Eesti kaitsejõude arendatakse koostöövõime suunas.

Miks ei edene Eesti Venemaa-suunaline välispoliitika?

1999. aasta märtsist on parafeeritud Eesti-Vene piirileping, meie oleme valmis lõpuni minema, kuid puudub Venemaa-poolne poliitiline tahe.

Venemaa lootis, et lahendamata piiriküsimusega riiki ei võeta NATOsse. Tegelikult on nii NATO kui Euroopa Liit aktsepteerinud, et Eesti-Vene piir reaalselt toimib, ning see, mis on paberil, pole enam nii tähtis. Seega piirilepingu kaardi väärtus üha väheneb.

Usun, et Venemaal oleks kasulikum piirilepe sõlmida enne Eesti astumist NATOsse, siis oleks see nendepoolse positiivse tahte näitamine.

Olen nõus sellega, et Venemaal on mitu välispoliitikat. Praegu prevaleerib presidendi ja tema lähiskonna pragmaatiline välispoliitika. Ükskõik, mida me ka ei arva KGB ohvitseridest, nad on pragmaatilised inimesed. Nad vaatavad, mis on kasulikum.

Venemaa vajab tugevat juhti, kes tagaks riigi ettearvatavuse ning stabiilsuse suhetes Venemaaga.

Vladimir Putin tajub võrdlemisi hästi, et Eesti, Läti ja Leedu saamist NATOsse ei saa pidurdada. Seetõttu on otsene vastuseis maha võetud. See on pragmaatiku lähenemine.

Meie liitumine NATO ja Euroopa Liiduga paneb asjad paika: need riigid on seal, pidurdada pole võimalik ja võib-olla on siis Venemaale lihtsam vormistada need lahtised otsad ja probleem oleks lahendatud.

Välisministeerium lähtub Venemaast pikemas plaanis. See riik pole veel eriti demokraatlik, küll aga stabiilsem ja ettearvatavam. See, kui tugev roll on liidril, kätkeb endast teatavat ohtu: mis saab siis, kui liider vahetub. Peame olema valmis igasugusteks arenguteks ja jälgima, millised on Venemaa huvid.

Kindel on see, et Venemaa huvi on taastada vähemalt mingil määral oma mõju postsovetlikus ruumis.

Meie oleme valinud lääne suuna, oleme sinna ennast ankurdamas ja loodetavasti kinnistab see pikapeale Venemaal arusaama, et need riigid on igaveseks läinud.

Kas ja kui, siis kust võib lähtuda oht Eesti julgeolekule?

Eelkõige võib oht Eesti julgeolekule lähtuda Eesti poliitikute rumalusest.

Kunagi ei saa välistada terrorismiohtu, see on julgeolekurisk. Lähitulevikus ei ole näha sõjalist ohtu. Pikemas plaanis on raske öelda, sest maailm on viimastel kümnenditel näidanud, et võib muutuda väga järsku.

Eestit võivad ohustada tehnogeensed katastroofid. Teisel pool piiri on Sosnovõi Bori tuumaelektrijaam, mis on sama tüüpi nagu Tšernobõlis. Terrorirünnakud on võimalikud infrastruktuuride vastu, ohte on erinevaid, kuid selleks on inimesed, kes nende ohtudega tegelemise eest palka saavad.

Ülejäänud inimesed ei pea pidevalt mõtlema, et mingisugune kirves ripub kogu aeg pea kohal. Ei ole see asi nii hull midagi.

Terrorism on nagu vaesus: seda püütakse vähendada, kuid ei saa kaotada. Pärast 11. septembrit ei muutunud mitte niivõrd maailm kui mõtlemine.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.