Sa oled siin

Harri Tiido: Muutuv mõtlemine ja muutuvad suhted

11. September 2002 - 9:40
Välisministeeriumi asekantsleri Harri Tiido artikkel Postimehes 11.09.2002


Ameerika ajaloolane Philip Bobbitt kirjutab oma mammutteoses "Achilleuse kilp", et mullu septembris USAs toimunud terrorirünnakuid võib pidada esimeseks lahinguks uues sõjas. Kui mõne ajaloolase arvates algas XX sajand 1914. aasta augustis, siis XXI sajandi alguseks võib Bobbitti arvates lugeda septembrit 2001.

Selle seisukoha üle võib vaielda, kuid on ilmne, et mullused terrorirünnakud New Yorgis ja Washingtonis käivitasid praegugi veel jätkuva protsessi, mille lõpptulemust on raske isegi ennustada.

Maailm tervikuna ei olegi ehk palju muutunud, kuid eri riikide elanikkonna, poliitikute, sõjaväelaste ja julgeolekuekspertide mõtlemises on muudatused selgelt täheldatavad. Mõtlemistasandile kaasnevad aga muutused ka riikidevahelistes suhetes.

Ameeriklaste jaoks varises mullu septembris kokku senine turvaline elukorraldus, mille aluseks oli arusaam USA kui «meretaguse maa» haavamatusest. Väga valuliselt selgus, et "Ameerika kindlust" võib tulemuslikult rünnata ja massiliselt ohvreid põhjustada ka täiesti argiste vahenditega. Sellest ka ameeriklaste toonitatud tunnetus, et nende vastu tuldi sõjaga, mis tingib ka sõjaliste vastulöögi vajaduse.

Eurooplaste jaoks purunes samuti arusaam Ameerika haavamatusest, kuid terrorismiga pikema aja vältel kokku puutunuina oli esmasele solidaarsuspuhangule järgnenud reaktsioon vaoshoitum ja vähem sõjakas.

USA ja Euroopa erinevustest on Eesti ajakirjanduse veergudel viimasel ajal paaril korral pikemalt peatutud, mistõttu ei hakka öeldut siinkohal kordama. Küll aga tasub märkida, et toimunu teataval määral erinev tõlgendamine ei ole tekitanud lõhet ameeriklaste ja eurooplaste suhtumises põhiküsimustesse.

Ajakirjanduses on olnud juttu küsitlustulemustest, mis näitavad Vana ja Uue Maailma erinevaid suhtumisi võimalikesse käitumismallidesse.

Kuid samad hiljutised küsitlused näitavad ka ühiste seisukohtade püsimist - küsitletute arusaam osutus väga lähedaseks küsimustes, nagu suhtumine rahvusvahelisse terrorismi, islamiäärmuslusse, nende nähtuste vastu võitlemise vältimatusesse, ÜRO tugevdamise ning koostöö vajadusse.

Seega oleks ennatlik väita, et terroriaktid on saavutanud USA ja Euroopa kasvava eraldumise teineteisest - lõhe pinnal ei ole veel kaasa toonud tektoonilisi nihkeid.

Loodetavasti arenevad USA-Euroopa suhted tulevikus tasapisi teineteisele lähenevalt - USAs saadakse üha paremini aru, et üksinda ei ole terrorismi vastu võitlemine jõukohane isegi sellisele üliriigile nagu Ameerika Ühendriigid. (Laenates selgituse Franklin Rooseveltilt: "Me oleme õppinud, et me ei saa üksi rahus elada; et meie endi heaolu sõltub teiste, kaugel asuvate rahvaste heaolust".)

Euroopas meenutatakse aga viimasel ajal ameeriklaste kritiseerimise kõrval sageli ka ühte puhuti ununevat tõika - nimelt et Euroopa sõjajärgne heaolu oli rajatud USA julgeolekutagatistele, et ainult USA sõjaline kohalolek Euroopas tagas eurooplastele võimaluse turvaliselt oma ühiskonda arendada ja iseenese kaitsele vähem mõelda.

Tõenäoliselt suurim muudatus rahvusvahelistes suhetes on toimunud aga seoses Venemaa ja USA, nagu üldiselt Venemaa ja Lääne suhetes. President Vladimir Putin valis kohe terrorirünnakute järel ainuõige, Moskvale pragmaatiliselt tulu toova kursi ning liitus terrorismivastase koalitsiooniga.

Tulemused on silmaga näha - Tšetšeenia teema on Venemaa suhetes USA ja ka teiste lääneriikidega taandunud tagaplaanile, suhted NATOga arenevad tõusujoones, USA ja Euroopa Liit on lubanud Venemaale turumajandusliku riigi staatuse, Venemaa roll rahvusvaheliste küsimuste üle otsustamisel on tunduvalt kasvanud jne.

Võib vastu väita, et Venemaa on see-eest kaotanud oma senise rolli Kesk-Aasias, kuhu on sisenenud USA ja seda suisa relvaüksuste kujul. Kuid seegi ei ole otseselt Venemaa huvide vastu, sest Moskva peavalu seoses islami ja sealhulgas ka võimaliku islamifundamentalismi sissetungi ohuga sellelt suunalt on vähenenud.

Varasemaga võrreldes on uuele tasandile tõusnud USA ja Venemaa koostöö energeetika valdkonnas, kuna ameeriklased otsivad praegu aktiivselt võimalusi sõltuvuse vähendamiseks Lähis-Ida naftast ja Venemaa on üks potentsiaalseid uusi naftaallikaid ka USA jaoks. Vene nafta ookeani taha pumpamine on küll alles planeerimisjärgus, kuid võimalik arengusuund on ilmne.

Ekslik oleks aga arvata, et kõik viimase aasta arengud USA-Vene suhetes on ühesuunaliselt positiivsed. Viimastel nädalatel on ilmnenud mitmete varasemate erimeelsuste teravnemist. Eelkõige puudutab see Venemaa suhteid USA presidendi George W. Bushi poolt "kurjuse teljeks" nimetatud riikidekolmiku - Põhja-Korea, Iraani ja Iraagiga.

Moskva on demonstratiivselt korraldanud kõrgetasemelised kohtumised kõigi kolme mainitud riigiga ja ilmutanud selget kavatsust jätkata ning isegi laiendada koostööd nendega.

Washington on sellele arengule reageerinud võrdlemisi kriitiliselt ja näib, et pragmaatilises koostöös on kummalgi poolel siiski säilinud omad, teise poolega mitte-kattuvad huvid ning kavad. Selles plaanis kujuneb ilmselt üheks võtmeküsimuseks USA ja Venemaa suhtumise ühtelangevuse või erinevuse ulatus võimaliku Iraagi-vastase sõjalise operatsiooni alustamisel.

Terrorismivastane võitlus on osutunud mitmele riigile, sealhulgas ka Venemaale, sobivaks loosungiks oma siseprobleemide või naabritega suhtlemise õigustamisel. Zbigniew Brzezinski märkis hiljuti, et mitmed välisriigis püüavad sõna "terrorism" kasutada oma asja ajamiseks, tuues näitena Venemaa, Iisraeli, Hiina ja India. Brzezinski hoiatuse mõte on selles, et terrorismivastase loosungi venitamisel erinevate siseprobleemide õigustamiseks võib tegelik siht ähmastuda ning võitlus terrorismi vastu poolehoidu kaotada.

Hoiatus on asjakohane eelkõige põhjusel, et senine tegevus terrorivõrgustiku purustamisel on alles algfaasis. Afganistan on praegu ainuke territoriaalselt defineeritav lahingutanner võitluses terrorismi vastu.

Kuid sealse lahingu võitmine ei kõrvalda probleemi. Al-Quaida rühmitus ei ole küll saavutanud soovitud efekti islamimaailma "üleskeeramise" näol, kuid rühmituse võrgustik on paljuski endiselt teadmata.

Üldise arusaama kohaselt on pikemas plaanis tähtis mitte üksikterroristide tabamine (kuigi seegi eluliselt vajalik), vaid terroritegevuse juurte läbilõikamine. Üks viis selleks oleks terrorismi finantsallikate väljaselgitamine ja "kuivatamine".

Selles osas näikse areng olevat aeglane - seni on kuulu järgi õnnestunud külmutada umbes 112 miljonit dollarit terroriühendustega seotud raha, kuid võimalused finantsallikate peitmiseks on ilmselt suuremad kui vahendid nende avastamiseks.

Terrorismivastase tegevuse jätkumiseks on seega vajalik ka avalikkuse toetus, kuid inimeste mälu on lühike ja kuni terrorism lähedaste hukkumise kaudu koduõuele pole tulnud, kipub see oht kuidagi kaugena tunduma.

Tänapäeva terrorijõud, keda Walter Lacquer juba kuus aastat tagasi "postmodernseks" terroriks nimetas, on kasutusele võtnud nüüdistehnoloogia ja globaliseerumise viimased saavutused.

Tegemist ei ole sugugi enam hullunud pilguga üksikisikutega, kes koduköögis käepärastest materjalidest pommi kokku sätivad. Al-Quaida liidrid on tõestanud, et suudavad oma rünnakuid pikalt ja kannatlikult ette valmistada, hästi konspireeruda ja efektselt rünnata.

Nädalaleht The Economist märkis sellega seoses hiljuti, et terrorism, nagu vaesuski, jääb alatiseks meiega. See aga tähendab vajadust õppida elama koos terrorismiga, püüdes seda sarnaselt vaesusega vähendada, piirata, tõkestada.

Viimase aasta sündmused - Venemaa-USA ja Venemaa-NATO üksteisele lähenemine, terrorismivastase võitluse erinevus "tavalisest" sõjapidamisest jms - on tõstatanud küsimuse ka NATO vajalikkusest ning Eesti NATO-pürgimuste mõttekusest.

Kõigepealt NATO mõttekus või mõttetus. Alliansi pikaajaline pressiesindaja Jamie Shea märkis mõni aeg tagasi, et NATO on läbinud rohkem uuestisünde kui Dracula. Esimene raamat alliansi peatsest lõpust ilmus aastal 1962 - Ronald Steel "The End of Alliance".

Kahtlusi NATO püsimajäämise üle on väljendanud arvukad poliitikud ja eksperdid alates Henry Kissingerist aastal 1961 kuni Rahvusvaheliste Strateegiliste Uuringute Instituudi endise direktori Christoph Bertramini aastal 1994, rääkimata viimaste aastate vältel esitatud kahtlustest.

Kõigele vaatamata on allianss püsima jäänud, kohanedes kõigi muudatustega. Kuna tegemist on kollektiivset kaitset ja julgeolekut tagava struktuuriga, siis on loomulik, et julgeolekukeskkonna muutumisel muutub ka selle struktuuri toimimine.

Üks niisuguste muudatuste vormistamisi seisab muide ees novembri lõpul Prahas NATO tippkohtumisel ja muudatused jäävad jätkuma. Keegi ei ole aga seni pannud kahtluse alla NATO aluseks olevaid põhimõtteid ja see on alliansi jätkuvuse tagatis.

Muutunud olukorras käib juba mõnda aega NATO sõjalise ja julgeolekualase mõtlemise kohanemine uute oludega, mis peegeldab muudatusi laiemas julgeolekualases mõtlemises. Kui seni keskenduti riigi julgeoleku tagamisel eelkõige välisohtude tõrjumiseks valmistumisele ja vastavate ohtude määratlemisele, siis nüüd kaalutakse üha rohkem vajadust tuvastada riigi haavatavad kohad, et seejärel neid turvata. See haavatavus võib puudutada infrastruktuuri, energiasüsteemi, arvuti- ja sidesüsteeme, kuna terroristid võivad just neid rünnata.

Rahvusvahelise kaitsekoostöö ja sõjaliste võimekuste plaanis keskendub mõtlemine aga üha enam väikestele, tipptehnoloogiliselt relvastatud ja mobiilsetele üksustele, tipptehnoloogia ja üksiksõduri võimaluste ühendamisele, samuti paindlikkusele tehnoloogia kasutamisel.

Seega on NATO kadumisest veel vara rääkida, nagu on järelikult ka ennatlik soovitada Eestile alliansist uues keskkonnas eemalejäämist. Peale kollektiivse turvalisuse tagamise jääb NATO endiselt kohaks, kus otsustatakse Euroopa ja transatlantilise ruumi julgeolekuküsimusi. Meie huvides on nende otsuste langetamisel kaasa rääkida, et mitte tulevikus taas olla olukorras, kus Eesti saatus meie seljataga otsustatakse.

Osalusvajadus pädeb ka terrorismivastase võitluse kohta - sellest ei ole võimalik kõrvale hoida, kui just ei soovita saada enesele terroristide ja/või nende käsilaste jaoks turvalise riigi mainet koos kõige sellest tulenevaga.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.