Sa oled siin

Euroopa Liidu laienemine ja Eesti

12. Juuli 1997 - 9:03
Välisminister Toomas Hendrik Ilvese kaasettekanne Riigikogus 12. juunil 1997


Austatud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed.

Sissejuhatuseks soovin ma väljendada oma heameelt, et seekordne Eesti välispoliitika arutelu toob välisministri Teie ette kaasettekandjana. Arvan, et on täies kooskõlas parlamentaarse demokraatia vaimuga kui olulistel välispoliitilistel murrangumomentidel esitab Eesti riigi seisukoha nimelt parlamentaarne esinduskogu. Täna tõi Riigikogu väliskomisjoni esimehe hr. Eino Tamme kõne ammendavalt esile need küsimused mis Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisteni jõudmiseks on Eesti jaoks olulised, võib isegi öelda ülimalt olulised.

Neid momente, erinevaid tahke, on muidugi palju, aga neid ei ole hoomamatult palju.

Esmalt on see küsimus meie endi motiividest - riigi ja iga üksikkodaniku majanduslikest, poliitilistest ja vaimsetest motiividest Euroopa Liiduga ühinemiseks ning nende motiivide tugevnemisest või nõrgenemisest aja kulgedes.

Teiseks pooluseks, vastandküsimuseks eelnevale, jääb küsimus Eesti valmisolekust vastata neile Euroopa Liidu poolt esitatud ühinemiskriteeriumitele, mida juba neli aastat on kutsutud "Kopenhaageni kriteeriumiteks".

Samas tuleb eraldi silmas pidada, et viimane, neljas, neist kriteeriumitest seab Euroopa Liidu laienemise otseselt sõltuvusse selle liidu enda algavast sisemisest reformist ja loodetavasti kasvavast võimest absorbeerida uusi liikmesriike.

Edasi toob iga arutelu Euroopa Liidu laienemise üle kaasa paratamatu küsimärgi - kuidas eeldatav laienemine mõjutaks Eesti julgeolekusituatsiooni?

Ja lõpuks jääb vajadus mõista selle seose olemusest, mis on ühendanud ja jätkuvalt ühendab Eesti reforme ja Euroopa Liidu liikmeks saamise ettevalmistust.

Härra esimees,

kaasettekandja rollist tingituna ei pea ma sügavuti käsitlema kõiki eelloetletud küsimusi. Ma keskendun eelkõige nendele, mis on otseselt seotud Eesti välispoliitikaga ja välisministeeriumi tegevusega selle poole aasta jooksul, mis on möödunud minu 5.detsembril möödunud aastal siin, Riigikogu ees peetud kõnest. Eesti välispoliitika põhisisuks on sel ajal olnud Eesti saavutuste ja seisukohtade tutvustamine ning kaitsmine nii Euroopas kui väljaspool Euroopat eesmärgiga maksimaalselt lühendada seda teed, mis viib Euroopa Liiduga ühinemisele.

Lugupeetud Riigikogu liikmed,

kahtlemata on viimase poole aasta jooksul eurointegratsiooni tempo kiirenenud. Riigikogu, valitsus ning teised põhiseaduslikud institutsioonid, ministeeriumid ja ametiasutused on teinud järjest põhjalikumat tööd Euroopa Liiduga liitumise esimesse ringi pääsemise nimel.

Välisministeeriumi jaoks oli see aeg, kus ennekõike oli vaja täiendada ja täpsustada neid vastuseid, mis Eesti andis möödunud aasta suvel Euroopa Liidu küsimustikule. Kokkuvõttes on Brüsselisse välisministeeriumi ja eurointegratsioonibüroo kaudu edastatud meie endigi jaoks aukartust äratav hulk informatsiooni. Vähem kui kahe kuu pärast peab Euroopa Komisjon andma selle alusel oma hinnangu Eestile samamoodi nagu antakse teistele kandidaatriikidele. See hinnang, mis on nüüd juba üldtuntud oma prantsuskeelse nimetuse järgi - avis- jääb omakorda Euroopa Liidu liikmesriikide otsuse aluseks, kellega, kuidas ja millal alustada liitumisläbirääkimisi.

Samal ajal oli vaja viia kokkuvõte sellest teabest ja Eesti seisukoht Euroopa Liiduga ühinemise perspektiivist vahetute poliitiliste otsuste vastuvõtjateni - see tähendab kõigi 15 senise liikmesriigi juhtideni, poliitikuteni, ametnikeni. Paratamatuse sunnil vaatasime välisministeeriumis läbi senise Eesti välisesinduste võrgu arenduskava. See ei olnud lihtne meie piiratud võimalusi ning finantsressursse arvestades. Kuid tähtis on tulemus. Täna töötavad meie välisesindused ka Itaalias, Hollandis, Iiri Vabariigis, Hispaanias ja Kreekas. Esindust rajatakse Portugali. Veel vähem kui aasta tagasi neid esindusi ei olnud .

Kõiki Euroopa Liidu viitteist liikmesriiki arvesse võttes ei ole nüüd ainult Luxembourgis kohapeal Eesti riigi ametlikku esindajat.

Välisesinduste rajamise kõrval on meile olnud oluline kogu rahva liikumis-ja suhtlemisvõimaluste avardamine Euroopa Liidu maade ja nende kodanikega. Hiljuti sõlmitud viisavabaduse lepingud Põhjamaadega, eriti värskete Euroopa Liidu liikmete Rootsi ja Soomega, on välisministeeriumi ja teiste asjaga seotud ametkondade pikaaegse ja tõsise töö tulemus. Need lepingud ja varasem leping Taaniga tagavad , et iga Eesti kodanik saab juba nüüd ise ja omapäi "siseneda Euroopa Liitu" ning kujundada oma vaatenurk selle elukorralduse kohta.

Sama teemat arendades arvan, et on kohane osutada ka minu ametlikele- ja töövisiitidele üheteistkümnesse Euroopa Liidu liikmesriiki möödunud poole aasta jooksul. Tehtud visiidid on olnud sisutihedad, täis kohtumisi välis-ja eurointegratsiooni eest vastutavate ministritega, teiste valitsusliikmete ja riigi kõrgemate ametnikega.

Nende tulemusel oleme välisministeeriumis ikka ja jälle veendunud, et vahetuid kahepoolseid kohtumisi kohapeal, erinevates Euroopa pealinnades, ei asenda Eesti hea maine tagamisel enne Euroopa Liitu astumist miski. Mitte ainult diplomaatide vaid iga Eesti esindaja kohtumine oma kolleegidega Euroopa Liidu liikmesriikides visualiseerib ja teeb käega katsutavaks järjekordse osa väikesest, põhjamaisest ja muidu mälukaardil liiga kergesti tahaplaanile nihkuvast Eestist.

Kõigil neil kohtumistel on Eesti sõnum olnud väga selge. Eesti on seisukohal, et me oleme stabiilne tänapäevane demokraatlik riik ja seega vastab täielikult esimesele Kopenhaageni kriteeriumile.

Teine kriteerium nõuab kandidaatriigilt toimivat turumajandust ning võimet vastu seista Euroopa Liidu sisemisele konkurentsile ning turujõudude survele. Oleme tõestanud, et me seda suudame, sest väliskaubanduse struktuuri poolest oleme me juba osa Euroopa ühistuturust. Ligikaudu 2/3 Eesti väliskaubandusest toimub Euroopa Liidu riikidega.

Kolmas kriteerium moodustub sellest, mida prantsuse keeles nimetatakse acquis communautaire. See on Euroopa Liidu seadusandluse ja otsuste kogum, mis tagab liidu majandusliku, poliitilise ja rahandusliku ühtsuse. Eesti on nõus selle üle võtma ja järgima . Me teame, et siin on meil teha veel hulk tööd, kuid valitsus ja parlament on veendunud, et see töö on tehtav ja me saame sellega hakkama.

Samas on see aega ning ressursse nõudev tehniline töö, mille keerukust me piisavalt hästi ette kujutame. Oleme alati rõhutanud oma arusaamist, et Euroopa Liitu pääsemiseks ei piisa ainult laialdase poliitilise toetuse taotlemisest.

Eraldi on niisugustel kohtumistel tulnud kinnitada meie seisukohta, et Eesti ei käsitle oma Euroopa Liidu tulevast liikmeseisust julgeolekugarantiina. Eelkõige tähendab see, et Eesti võimalik liitumine Euroopa Liiduga ei ole NATO-ga ühinemise aseaine. Meie julgeolekuga seotud küsimused tuleb lahendada teises kontekstis ning mitte tuua Euroopa Liitu kaasa probleeme, millest jagu saamiseks see organisatsioon ei ole loodud. See oleks - kui soovite - Eesti esimene panus, hoidmaks Euroopa Liitu töökõlbuliku ja otsustusvõimelise organisatsioonina ka peale laienemist. Kahtlemata me mõistame kui keerukas poliitiline ja organisatsiooniline väljakutse on Euroopa Liidu jaoks uute liikmete vastuvõtt üheaegselt tema kavandatavate sisemiste reformidega.

Nimelt seetõttu oleme alati rõhutanud , et Eesti ei kavatse ühise Euroopa laua äärde ilmuda ainult küsijana ja lootusega saada Euroopa Liidust ühepoolset majanduslikku või sotsiaalset kasu. Me liitume Euroopa Liiduga siis, kui me oleme ise veendunud, et suudame võrdselt teiste liikmesriikidega kanda kohustusi ja vastutust, mida liikmelisus kaasa toob.

Järelduse eespool toodust oleme esitanud oma partneritele samuti selgelt. Oleme rõhutanud, et Eesti riik, tema kodanikud ja maksumaksjad on ausalt ja tõsiselt pingutanud täitmaks kriteeriume, mis Euroopa Liit on uutele liikmetele seadnud. Meie jaoks on Euroopa Liit ennekõike ühiste poliitiliste, sotsiaalsete, õiguslike ja majanduslike väärtuste ruumi kujundaja Euroopas. Me jagame neid väärtusi ja soovime anda oma panuse nende elluviimiseks. Samuti soovime töötada ühise majandusliku heaolu suurenemise nimel.

Järgneval poolaastal ootame me omakorda Euroopa Komisjonilt ja kõigilt viieteistkümnelt liikmesriigilt meie seniste pingutuste ausat ja objektiivset hindamist. Me ei oota rohkemat, aga mitte ka vähemat.

Austatud Riigikogu liikmed,

ma ei ürita täna minu käsutuses olevat nappi aega kulutada selleks, et veel kord üles lugeda need argumendid, miks Eesti peab võimalikult kiiret liitumist Euroopa Liiduga enda jaoks vajalikuks ja peaaegu vältimatuks. Arvamusuuringud näitavad, et tavaline kodanik on liitumise vajalikkuse suhtes veel nõutu ja peab end liiga vähe informeerituks Euroopa Liitu astumise konkreetsete tagajärgede suhtes. Kuid informeerituse suurenemisega kaasneb kindlasti Euroopa Liiduga ühinemise positiivse perspektiivi ja tehtava valiku iseloomu järjest selgem tajumine. Piisab, kui viidata, et viimase aasta jooksul on Eestis, Lätis ja Leedus kahel korral sotsioloogiliselt küsitletud eksperte ja eurointegratsiooniga vahetult tegelevaid inimesi. Tulemus ei ole tähelepanuväärne mitte Euroopa Liiduga liitumise toetajate suure osakaalu poolest, mis moodustab kuni 88%. On loomulik, et inimesed tegelevad asjaga, mida nad peavad perspektiivikaks. Mõtlemapanev on hoopis see, et väga oluline osa Eesti ekspertidest ei näe üldse mingit alternatiivi Eesti ühinemisele Euroopa Liiduga. Niimoodi arvas 63-85% küsitletud ekspertidest. Eesti võimalike välispoliitiliste valikute üle arutledes on kasulik seda arvu meenutada.

Lugupeetud daamid ja härrad,

soovin veel öelda paar täpsustavat sõna Euroopa Liidu laienemise osas tehtavate poliitiliste otsuste ja laienemisläbirääkimiste üldise ajakava kohta Eelkõige seetõttu, et viimasel ajal on nii ajakirjanduses kui mulle endale esitatud üks murelik küsimus. See küsimus käsitleb meie viimastel kuudel eurointegratsiooni vallas tehtud pingutuste mõttekust. On päritud , kas on võimalik, et Euroopa Liit või selle tööaparaat võtab kandidaatriike puudatavad sisulised otsused vastu mittetäieliku informatsiooni põhjal või mitteametlikult? On kardetud, et selline otsus tehakse enneaegselt ja võib-olla isegi eirates avalikult välja kuulutatud kriteeriume ja Euroopa Liidu-siseseid ametlikke otsustamismehhanisme.

Ühelt poolt pole põhjust imestada niisuguse mure tekkimise üle. Väikese riigi puhul on võimalus ebameeldivateks välispoliitilisteks üllatusteks alati olemas.

Teiselt poolt peaks aga selle mure hajutama pilk kalendrisse. Julgen väita, et praegu, 1997. aasta jaanikuu esimesel poolel, ei tea keegi Euroopa Liidu sees ega sellest väljaspool, milliseks täpselt kujuneb aasta teisel poolel tehtava laienemisotsuse sisu ja veel enam, selle elluviimise mehhanism.

Mõne päeva pärast, Euroopa Liidu Amsterdami tippkohtumisel kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal juunil, püüavad liikmesriigid lõpetada valitsustevahelise konverentsi. Loodetavasti tehakse siis põhimõtteline otsus oodatava laienemise iseloomu kohta. Kuid see ei ole tippkohtumise põhiküsimus. Arvatavasti saab laienemisotsus üldise formuleeringu ning osalejad ei sea endale eesmärgiks kogu laienemise mehhanismi määratlemist.

Euroopa Komisjoni hinnang, avis, liitumisavalduse esitanud riikide kohta tehakse liikmes- ja kandidaatriikidele kättesaadavaks juulikuu keskpaigas. Avis alusel hakkab Euroopa Liidu iga liikmesmaa valitsus kujundama oma lõplikku seisukoha nende riikide suhtes, kellega soovitakse alustada liitumisläbirääkimisi esimesena. Seepärast on oluline rõhutada, et praegu ei ole õige aeg pöörata liialt palju tähelepanu Euroopa Liidu ühe või teise ametniku või üksikute liikmesriikide mõnede poliitiku arvamusele selle kohta, kes ja millal kutsutakse liitumisläbirääkimiste laua taha. Muidugi me jälgime neid arvamusi ja vajadusel reageerime neile. Kuid otsus Euroopa Liiduga liitumise ajakava ja mehhanismi kohta teevad kõik viisteist liikmesriiki ühiselt. Väga paljude vastakate arvamuste seast peab välja selginema ühisarvamus , mille etteaimamiseks pole hetkel lihtsalt otstarbekas vaimujõudu kulutada. Kuigi kiusatus selleks - arusaadavalt - on.

Minu isikliku arvamuse kohaselt võiks oodata selgust küsimuses, kas Eesti kaasatakse liitumisläbirääkimiste esimesse ringi, selle aasta detsembrikuuks kui Luxembourg lõpetab oma tegevuse Euroopa Liidu eesistuja-maana ja eesistujaks saab Suurbritanniale.

Teen siin väikese kõrvalepõike. Eelöeldust võib ühtlasi järeldada, et täna pole kohane avada põhjalikku arutelu selle üle, millised sise- ning välispoliitilised otsused peab Eesti tegema juhul, kui aasta lõpuks selgub, et Euroopa Liit ei ole valmis alustama Eestiga liitumisläbirääkimisi esimeses kandidaatriikide ringis.

Täna piisab, kui me teadvustame endale selle võimaluse. Täpsemini öeldes , me oleme selle võimalusega alati arvestanud. Vabariigi valitsuse liikmena olen ma veendunud , et Eesti jätkab oma reforme niikuinii.

Euroopa Liit töötab praegu aktiivselt, et hajutada võimaliku "ei" diskrimineerivat varjundit riikide suhtes , kes ei mahu laienemise esimesse ringi. Euroopa Liidu täisliikmeks saamine nihkub nende riikide jaoks ajalisel muidugi edasi. Kuid Euroopa Liidu eesmärgiks on vältida frustratsiooni ja kiirendada eurointegratsiooni kohaldades liitumiseelse strateegiat paremini iga riigi vajadustele.

Lugupeetud Riigikogu,

eelneva kõrvalepõike järel rõhutan nüüd, et eesootaval poolaastal peab Eesti Euroopa Liidule suunatud välispoliitilise tegevuse raskuspunkt veel jõulisemalt kanduma Brüsselist kaugemale, liikmesriikide pealinnadesse.

Tavadiplomaatia kõrval tuleb kasutada kõiki võimalusi, et edastada Eesti poolt liitumiseks tehtud ettevalmistuste kohta Euroopa Liidu liikmeriikide valitsustele, poliitikutele ja rahvale ammendav ja tõene informatsioon. Enamik Euroopa Liidu liikmesriike on seni suhtunud pooldavalt Eesti taotlusesse jõuda laienemisläbirääkimiste esimesse ringi. Kuid selline mitte millekski kohustav sõbralik atmosfäär ei tohi meid uinutada. Meie eesmärk on saavutada, et kõik liikmesriigid toetaksid meid sama veendunult nagu seni on seda teinud Põhjamaadest Euroopa Liidu liikmed. Selleks ei ole ükski suhtlemiskanal üleliigne ja tegutsema peab kõigil tasanditel - parlamentide-vahelisest suhtlemisest rahvadiplomaatiani.

Lõpetuseks lisan veel, et meile on oluline ka nende riikide toetus, kes ise Euroopa Liitu ei kuulu, kuid kes jagavad meie püüdlusi ja kellele ei ole ükskõik Euroopa tulevik.

Austatud parlamendi liikmed,
mu daamid ja härrad.

Sellest, millised peavad lähikuudel olema pingutused "kodutöö" tegemisel Eesti riigi sees, rääkis juba minu eelkõneleja. Seistes siin, Riigikogu saalis, Teie ees pole mul vajadust tõestada näiteks seaduste harmoniseerimise ülimat tähtsust. Välisministrina jääb mul üle vaid kolmandat korda korrata seda, mida möödunud aasta 30. mail kuulsite minu eelkäijalt, keda ma tsiteerisin ka oma ametiaja alguses 5. detsembril peetud kõnes: "Eestil on reaalne perspektiiv liituda Euroopa Liiduga esimeste hulgas pretendentriikidest".

See on ajalooline perspektiiv, mille avanemine sõltub väga palju meie kõigi tööst lähemate kuude jooksul.


Tänan, ja soovin Teile jõudu tööle !

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.