Sa oled siin

Elamisloa väljaandmisest keeldumine isiku karistatuse tõttu ei ole konventsiooniga vastuolus

31. Mai 2005 - 15:52

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 7-liikmeline koda tunnistas 31. mai 2005 otsusega vastuvõetamatuks kaebuse asjas Davõdov vs. Eesti (kaebus nr 16387/03).

Kaebaja elas alates 1978. aastast Eestis. Pärast eesti keele eksamil läbikukkumist valis ta 1990. aastate alguses Vene kodakondsuse ning 1994. aastast elas Ivangorodis. Kaebaja abikaasa ja kaks last elasid Eestis alalise elamisloa alusel. Kaebaja pani oma külaskäikude ajal Eestisse toime mitmeid kuritegusid ning oli seetõttu ajavahemikul 1997. aasta detsembrist kuni 2001. aasta jaanuarini Eestis kolme erineva kuriteo eest vahi all ja kandis hiljem vanglakaristust. 2001. aastal otsustas Eesti kaebajale elamisluba mitte väljastada, kuna ta oli eelnevalt kriminaalkorras karistatud.

Kaebaja leidis, et rikutud on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikliga 8 (õigus perekonnaelule) ja artikliga 14 (diskrimineerimise keelamine) ning konventsiooni protokolli nr. 4 artikliga 4 (välismaalase sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine) ja protokolli nr. 7 artikliga 4 (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine) tagatud õigusi. Artikli 8 osas leidis kaebaja, et rikutud on tema õigust perekonnaelule, kuna elamisloa andmisest keeldumine jätab ta ilma õigusest elada riigis, kus elavad tema abikaasa ja lapsed.

EIK kordas esmalt, et konventsioon ei taga välismaalasele õigust siseneda konkreetsesse riiki või seal elada. Konventsiooniosaliste riikide ülesanne on tagada avalik kord, kasutades rahvusvahelisest õigusest ja lepingutest tulenevat õigust kontrollida välismaalaste riiki sisenemist ja lahkumist. Riikidel on õigus kuriteos süüdi mõistetud välismaalased välja saata juhul, kui see on demokraatliku ühiskonna seisukohast vajalik ning proportsionaalne soovitava eesmärgiga. EIK leidis, et kaebajale elamisloa väljaandmisest keeldumine oli kooskõlas riigisisese õigusega – välismaalaste seadusega – ning eesmärgipärane riigi julgeoleku ja ühiskonna turvalisuse huvides konventsiooni artikli 8 lõike 2 mõttes. Edasi analüüsis EIK, kas meede oli demokraatliku ühiskonna seisukohast vajalik. EIK märkis, et kaebaja ei olnud kunagi Eestis elamisloa alusel elanud, ta lahkus Eestist 1994. aastal ning ainuke pikem Eestis viibimine (1997. aasta detsembrist kuni 2001. aasta jaanuarini) oli seotud vanglakaristuse kandmisega. EIK leidis, et kaebajal ei ole tihedaid ja kindlaid sidemeid Eestiga, vaid hoopis oma päritolumaaga: tema perekonnaliikmed on etnilised venelased, kes omavad Vene kodakondsust. EIK leidis, et kaebajal ei olnud olulisi raskusi perekonnaelu jätkamiseks Venemaal, kuna tema abikaasa ja lapsed elavad Narvas ja vanemad üle jõe asuvas Ivangorodis, kus kaebaja alates 1994. aastast elas ja töötas. EIK nõustus valitsusega, et elamisloa andmisest keeldumine oli põhjendatud riigi julgeoleku kaalutlustest lähtuvalt. Kaebaja oli kolmel korral süüdi mõistetud suhteliselt rasketes tulirelvade kasutamise või omamisega seotud kuritegudes. Võttes arvesse nii eelpool mainitut kui asjaolu, et kaebajal oli suhteliselt kerge jätkata oma perekonnaelu Venemaal, leidis EIK, et kaebus tuleb artikli 35 lõigete 3 ja 4 alusel tunnistada vastuvõetamatuks.

Kaebaja leidis, et talle elamisloa väljaandmisest keeldumist võib käsitleda teistkordse karistusena tegude eest, mille eest teda kriminaalkorras karistati, ning et sellega rikuti konventsiooni protokolli nr. 7 artikliga 4 tagatud õigusi. EIK märkis, et kuna elamisloast keeldumine on haldusmeede, ent kõnealune säte reguleerib kriminaalmenetlust, tuleb kaebus tunnistada vastuvõetamatuks ratione materiae.

Kaebaja väitis, et teda diskrimineeriti võrreldes raskemaid kuritegusid toime pannud Eesti kodanikega, keda ei ole ilma jäetud õigusest perekonnaelule, ning sellega rikuti konventsiooni artiklit 14. EIK märkis, et kaebajat ei saa võrrelda kodanikega, kellel on äravõetamatu õigus riigis viibida vastavalt konventsiooni protokolli nr. 4 artiklile 3. EIK tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks. EIK tunnistas vastuvõetamatuks ka konventsiooni protokolli nr. 4 artikli 4 (välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keeld) rikkumise tuvastamise kaebuse.

Veel uudiseid samal teemal

20.05.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus tunnistas vastuvõetamatuks isiku Eestist väljasaatmise otsuse peale esitatud kaebuse

  • 19.5.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee 28.4.2020 tehtud vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Scherbakov vs. Eesti (44047/19), mis puudutas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja tema väljasaatmist Eestist.
09.04.2020|Välisministeerium

Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas pikendada COVID-19 pandeemiaga seoses vastu võetud erakorralisi meetmeid

9.4.2020 otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) pikendada COVID-19 pandeemiaga seoses 16.3.2020 võetud erakorralisi meetmeid.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.