Sa oled siin

Eesti välispoliitika peegelmaastikul

7. August 2001 - 7:30
Ilmunud ajalehes "Postimees" 7. augustil 2001
Toomas Hendrik Ilves välisminister (Mõõdukad)


Kui meil on kujunenud õigustatud tavaks tõdeda, et Eesti välispoliitilised prioriteedid on viimase kümne aasta vältel jäänud samaks, siis pilt Eestist välismaal on läbinud mitu faasi. Sõltuvalt riigist on need olnud teineteise suhtes kõvasti nihkes, eriti kui vaadata Lääne ja Venemaa suhtumist.

Suhtumine Eestisse on olnud mitte lineaarselt paranev, positiivne ja mõistev, vaid jõnksuline, mittemõistev ja kuni Euroopa Liidu kõnelustekutseni sisuliselt vaid Venemaa prismat läbiv. Eesti polnud midagi iseenesestmõistetavat, ta oli riik, millesse suhtuti kui Venemaa naabrisse.

Nüansse jõhkralt eirates võib Eesti imago Läänes jagada nelja, Idas ehk kahte faasi.

Läänes:

Virtuaalne Eesti elik mittetunnustuspoliitika (1945-1987)

Tülikas ja Lääne skeemi segav Eesti (1987-1991)

Endine Nõukogude Vabariik elik virtuaalne, läbi Vene prisma käsitletud SRÜ riik Eesti (1991-1997/98)

Tubli Eesti, musterriik ja EL kandidaatriik (1998-2001)

Venemaal:

Sovetski Zapad Eesti (1940-1987)

Tülikas Eesti (1987-2001)

Idapoolne nägemus vist eestlasele erilist selgitamist ei vaja. Vene Föderatsioon ei olnud mingi välispoliitiline suhtleja, NSVL-l omakorda ei olnud kuni 1987 aastani mingit välispoliitikat meenutavat suhtumist Eestisse.

Alles Hirvepargi meeleavalduse järjel ajendas eestlaste «separatism» ja «natsionalism» NLKPd ja KGBd tegutsema selles suunas, et ei tekikski vajadust luua välispoliitilist suhtumist Eestisse. Võib öelda, et selline liin on jätkunud tänapäevani - «lähisvälismaa» kui suhtlemismudel on ju vaid eufemism, tähistamaks parimal juhul mõtet, et ega see päris välismaa ka ole. Halvimal juhul on see aga ajas ja ruumis segamini aetud mõte, et «lähis» on tegelikult vaid «ajutine» välismaa.

Igal juhul on Venemaa suhtumine Eestisse olnud selline, mida ta iial ei lubaks suhetes mis tahes «kaugvälismaaga», olgu see kas või naaberriik Soome. Seni kuni pole vahet, kas suhtuda Venemaasse sõbralikult (nagu meie oleme mitu aastat üritanud teha), või teravalt reageerides (nagu Läti mõni aasta tagasi tegi), on selge, et meie (ja Läti) «idapoliitika» sõltub täiesti Venemaa initsiatiivist. Ilmselt muutub Venemaa praegune suhtumine meisse alles siis, kui Eesti astub Euroopa Liitu ja hakkab mõjutama (nii heas kui halvas) ELi välispoliitikat ja abi Venemaale.

Pilk Eestile läänest

Virtuaalne Eesti elik mittetunnustuspoliitika (1945-1987)

Ametlikult kehtis enamikus lääneriikides meie suhtes mittetunnustamispoliitika, mille kohaselt Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ja vägivaldset inkorporeerimist NSVL poolt ei tunnustatud. Eesti saatkonnad töötasid edasi, Eesti passi tunnistati riigipiiridel.

Reaalpoliitika oli hoopis teine, ka kõige nõukogudevastasemate inimeste hulgas. Pärast kaht aastat tööd raadio Vaba Euroopas analüütikuna kutsus direktor George Urban mind enda juurde arutamaks minu tulevikku. Ida-Euroopa juhtiv ekspert ja kauaaegne ajakirja Encounter peatoimetaja oli olnud nii Ronald Reagani kui Margaret Thatcheri nõustaja Ida-Euroopa ja NSVL suunalisel poliitikal.

Kuid mind kutsus ta enda juurde selleks, et veenda mind tegelema «perspektiivikama» alaga kui Eesti ja üldse Balti riigid: «Olgem ausad, Tom, Eesti ei saa vabaks ja nii Vaba Euroopa kui ka iseenese seisukohalt peaksid sa oma võimeid kasutama, kirjutades teemadel, millest meil kõigil rohkem kasu oleks.»

Kui see oli mentorlik nõuanne, siis tegelik poliitika lääneriikides oli veelgi «realistlikum». Inglismaa oli juba 70ndate aastate lõpul ära andnud baltlaste kulla. 1980. aasta Estol Stockholmis lubasid võimud eestlastel kasutada sinimustvalget lippu ainult tingimusel, et seal esineks ka Esto atribuutika - et keegi ei saaks arvata, et tegemist on riigilipuga.

Kohtusin 1985. aastal USA Riigidepartemangus Balti lauaülemaga, kes tunnistas, et tegelikult tegeleb ta Rumeeniaga ja Eestist ei tea ta midagi. Pro forma kutsuti Eesti väheseid diplomaate aeg-ajalt kohtumistele, kuid üldiselt suhtuti kuni 1986. aasta detsembrini vaikse irooniaga nii Balti riikide mittetunnustamispoliitikasse kui ka diplomaatiasse.

NSVL oli suur ja kõikvõimas vaenlane, kes pidas Läänega taskusõdu Nikaraaguas, Afganistanis ja mujal, hoidis ka nominaalselt iseseisvad riigid, nagu Poola ja Ungari, oma ikkes. Milline kainelt mõtlev inimene arvas, et N Liit oma siseimpeeriumist kuidagi loobuks? Rein Taagepera nn 30 aasta plaani (1971), mis nägi ette, et Eesti saavutaks aastaks 2001 «satel-liidi staatuse» à la Poola, peeti utoopiliseks. Sisuliselt oldi Brezhneviga nõus, et rahvusprobleem Nõukogude Liidus oli lahendatud.

Tülikas ja Lääne maailma segav Eesti (1987-1991)

Olukord Lääne suhtumises muutus kardinaalselt, kuigi mitte paremuse poole siis, kui 1986. aasta alguses hakati uskuma, et Mihhail Gorbatshovist ja perestroikast võib asja saada. Esimest korda pärast Teist maailmasõda hakkas kostma isegi mõnede täiesti normaalsete inimeste suust ja sulest, et tuleks NSV Liitu aidata ja toetada. See muutus aegamööda laiemaks fenomeniks, mida nimetati Gorbi-maaniaks.

Ent detsembris 1986 leidis aset sündmus, mis purustas paljude sovetoloogide rahuliku usu brezhnevlikku rahvusküsimuse lahendusse: mäss Bakuus pärast seda, kui Gorbatshov oli nimetanud etnilise venelase «vabariigi» kompartei esimeseks sekretäriks. Äkki hakkasid Lääne välisministeeriumid ja sovetoloogid muretsema, et ammu unustatud rahvusküsimus võiks osutada ohuks Lääne jaoks kasulikule perestroikale.

Kaheksa kuud hiljem, vahetult enne Hirvepargi meeleavaldust, said nii Vaba Euroopa kui ka Ameerika Hääle Eesti toimetused hoiatuse mitte kuidagi üritust reklaamida. Hirvepargist alates sai pea iga samm, mis oli Eestile, Lätile ja Leedule positiivne, Lääne kinnistest kabinettidest negatiivse hinnangu.

Lääneriikide välisministeeriume väisanud Eesti (samuti Läti ja Leedu) poliitikuile ja esindajaile tehti selgeks, et toetust pole. Pigem oli kuulda NSV Liidu retoorikat vene vähemuse kohta. Mind külastas üks Saksa valitsuse uurimiskeskuse teadlane, kes käskis eestlastel karmilt lõpetada igasugune iseseisvuspüüdlus. See segavat Saksa prioriteete. Miks ta just mulle seda ütles, ei tea ma siiamaani, kuid kümme aastat hiljem külastas ta Tallinna, kutsus mind lõunale ja vabandas.

1991 aprillis aga esitati Vaba Euroopa kolmele Balti toimetuse peatoimetajale eelnõu, mille kohaselt ei oleks me tohtinud propageerida iseseisvust, vaid pidanuks piirduma «alternatiiv- se assotsiatsiooni» vormidega.

Lugedes 80ndate Lääne poliitikute mälestusi, on selge, miks meie iseseisvumine oli vastukarva - Saksamaa taasühinemine, tuumadesarmeerimine, Poola, Ungari, Tshehhoslovakkia vabanemine oli kõik liiga tähtis, et ohustada Gorbatshovi. Mittetunnustuspoliitika ei tundunud paljudele selles suures ja muutunud mängus enam jätkamist väärt.

Endine Nõukogude Vabariik elik SRÜ riik Eesti (1991-1997/98)

Saabusin Washingtoni mais 1993 esimese resideeriva suursaadikuna pärast Ants Piibu lahkumist 1925. aastal. Mõni päev hiljem saatsin kaitseminister Jüri Luike Riigidepartemangus, kokku oli lepitud kohtumine ühe väga kõrge ametnikuga. Too aga ei ilmunudki välja, ei vabandatud, öeldi lihtsalt: ju ta siis ei tulegi. Umbes selline oli tollane suhtumine Eestisse.

Minu isiklik veendumus oli ja on, et siis lihtsalt ei usutud endiste NSV Liidu «vabariikide» võimalustesse saada normaalseteks riikideks, ei eristatud Eestit Moldovast ega Aserbaidzhaanist. Olime umbes samas seisus kui 1921. aastal, kui samuti eriti keegi ei uskunud, et Eesti kauaks iseseisvana säilib.

Kui 1991. aasta sügiseni oli tähtsaim NSV Liidu kooshoidmine, siis nüüd oli Läänes primaarne mitte kuidagi ohustada Boriss Jeltsinit ja Venemaa demokratiseerimist. Toetati nii duuma laialisaatmist kui ka Tshetsheenia vallutamist; tänapäevani hoiduvad nii lääneriigid kui ka OSCE kritiseerimast Moskva linnavõimude ametlikku poliitikat tõmmunahaliste diskrimineerimisel linnas, nagu ka korduvaid kallaletunge «mitte vene rahvusest» või «kaukaaslase välimusega» isikutele.

Selline oli ka suhtumine Eestisse. Mis tahes absurdsus, millega Eestit Moskvast rünnati, ikka lasus Eestil kohustus tõestada, et asi nii ei ole. Kui Eestit aga halvasti koheldi, siis see kedagi eriti ei loksutanud. Õnneks oli Eesti olnud 1992. a Helsingi tippkohtumisel piisavalt taibukas surumaks CSCE (nüüd OSCE) lõppkommünikeesse lause Vene vägede väljaviimise kohta, millest lääneriigid pidid kinni hoidma. See aga muidugi ei takistanud mitmeid poliitikuid nende kohalolekut õigustamast sellega, et me diskrimineerivat venelasi.

Tubli Eesti või musterriik (1998-2001)

Sõltuvalt asukohast tulenevaist rahvuslikest huvidest hakkasid Põhjala riigid, eeskätt Rootsi Carl Bildti eestvedamisel suhtuma juba 1991.-92. aastal Eestisse tähelepanelikumalt. Mis oli ka loogiline, sest julgeolekupoliitiliselt on iseseisev, sõbralik ja lõpuks ka Euroopa Liitu kaasatud Eesti ülimalt kasulik. NATO liikmelisus polnud veel aga radariekraanilgi.

Teistel lääneriikidel võttis kauem aega, enne kui välisministeeriumide peamajades hakati uskuma Eestis resideerivate diplomaatide raporteid rohkem kui Moskva saatkonnast läkitatud ettekandeid Eesti kohta.

USAs ja Suurbritannias olid 90ndate keskpaigas samuti toimumas muutused. Selleks ajaks oli Eesti edu majandusreformides pea ainsa «endise Nõukogude Liidu vabariigina» hakanud silma paistma. Paari võtmeisiku tulek USA välisministeeriumisse - Richard Holbrooke ja NATO laienemise USA-poolne arhitekt Ron Asmus - tõi kaasa Eesti, Läti ja Leedu eristamise ülejäänud NSV Liidust USA-Balti Partnerluse Harta kaudu.

Murdepunkt tuli aastal 1997. Kuna oli selge, et ei Eesti ega Läti ega Leedu kutset NATOsse sel aastal ei saa, keskendus Eesti Euroopa Liidu laienemisele, millel samuti oli kavas alustada laienemist itta. Sellega käivitus aktsioon seletamaks Euroopas, et valdav arusaam «Minsk-Pinsk, Omsk-Tomsk, Tallinn-Stalin, mis vahet seal on?» pole just kõige adekvaatsem, ja kui Poola, Tshehhi ja Ungari kõlbavad arengu poolest saama kutset Euroopa Liitu, siis Eesti kõlbab kah.

Nagu teada, soovitaski Euroopa Komisjon juulis 1997, et Euroopa Liidu liidrit kutsuksid ka Eesti alustama 1998 märtsis liitumisläbirääkimisi.

Kõik ei läinud siiski ladusalt. Kui Eesti välisminister sõitis ametlikule visiidile Saksamaale veebruaris 1997, nõudis tollaegne Bundeskanzleramti julgeolekunõunik ehk Saksa välispoliitika võtmefiguur, et kohtumine oleks salajane ja toimuks suvalises restoranis. Seal seletati, et Euroopa Liit ei saa kunagi Eestit liikmeks võtta, sest see tähendaks, et kunagi saame ka NATOsse. See polevat aga Saksa huvides.

Samuti õnnestus 1997. aastal ühel Soome välisministeeriumi kõrgemal ametnikul veenda USAd mitte saatma F-16 hävitajaid osalema suvisel Baltic Challenge PfP üritusel, kuna see võiks ärritada Venemaad. Need on näited sellest, kui visa oli kaduma arusaam Eestist kui teisejärgulisest riigist, kel puuduvad need õigused, mida «kaugvälismaal» peetakse iseenesest mõistetavaks.

Edu ELi läbirääkimistel

Eesti edu ELi läbirääkimistel on olnud viimase kolme aasta võti meie muutumisel tõsiseltvõetavaks riigiks. Sellest tulenevalt on mitu riiki, kel varem suuremat huvi Eesti vastu ei olnud, hakanud meid tugevasti toetama. Sellest tuleneb ka kaugemate maade, nt Ladina-Ameerika riikide kasvav huvi Eesti vastu: nemad, erinevalt mõnest teisest riigist, on adunud, et ka Eesti hakkab lähitulevikus Euroopa Liidu kaudu mõjutama selle organisatsiooni suhtumist Ladina-Ameerikasse, eriti kaubandusküsimustes.

Nagu kinnitas Tallinnas äsja president Jacques Chirac, on Euroopa Liidu liitumisperspektiiv ka see põhitegur, mispärast Eestist on saanud tõsiselt võetav NATO kandidaatriik.

ELita pole NATO-l mingit motivatsiooni siia laieneda, Eesti oleks siis taas umbes SRÜ tähtsusega riik. ELis olles on Eesti kaitsmine rünnaku puhul vältimatus, mis automaatselt kaasaks kõik EL-riigid, ka 11 nii ELi kui ka NATOsse kuuluvat riiki. Seega oleks lepingu kohaselt kogu NATO kaasatud ja sellise olukorra puhul oleks ääretult kasulik, kui abi vajav riik oleks samuti NATOga sobitatav. Samas ei ole võimalik, et Eestile kui EL liikmesriigile saaksid teised ELi riigid meie NATO pürgimustes vastu seista.

Seekord on kümme aastat iseseisvust läinud välispoliitiliselt tunduvalt paremini kui esimesel korral. Oleme selgeks saanud, et rahvusvaheline isolatsioon, autarkiline mõtlemine ja vaid sissepoole või Ida suunas vaatamine on hukatuslik. Seda kinnitavad nii Eesti Vabariigi kogemus enne teist ilmasõda kui ka praegu SRÜsse kuuluvad «endised NSVLiidu vabariigid». Ehk tuleks seda ka edaspidi meeles pidada, kui taas kõlavad enesessesulgumist ja isolatsionismi kuulutavad hääled.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.