Sa oled siin

Eesti välispoliitika minevik, olevik ja tulevik

30. Aprill 1998 - 8:54
Välisminister Toomas Hendrik Ilvese ettekanne
Aulaloeng Tartu Ülikoolis 30. aprillil 1998



Lugupeetav akadeemiline pere!

Ave atque vale


Üks ameeriklane tsiteeris kord oma kodupiirkonna vanasõna: Sul võib olla õigus, või sa võid saada, mida Sa tahad. Olgu teistes eluvaldkondades selle vanasõnaga nagu on, kuid välispoliitikas selline valik, kas tunda rahulolu mingi vaid meile teada oleva tähtsa ajaloolise tõe konstateerimise, kellelegi koha kätte näitamise üle või siis toimida vastupidiselt, noid vajadusi eirates, õigemini taltsutades, ning saavutada seda, mida tõepoolest tahad või vajad, ongi minu meelest Ida-Euroopa riikide viimase aastakümne välispoliitiline väljakutse. Mõningate erandjuhtumitega, mis kinnitavad reeglit, on need riigid, kes on oma rahvuslike huvide nimel valinud sihipärase, tulemuste saavutamisele suunatud käitumise ja strateegia, olnud selle ajavahemiku välispoliitilised võitjad. Need, kes on ajanud “käi püstipäi, nõua õiglust" välispoliitikat on avastanud kurva tõe, et riikide vahel ei kehti või kehtib kõige nõrgemal tasemel selline asi nagu "õigus". Õigust ja õiglust võid sa otsida ja kohati ka leida väljakujunenud ja hästi töötavas siseriiklikus kohtusüsteemis kuid riikide vahel mitte. Võiksime siin läheneda lausa matemaatiliselt. Kui von Clausewitz ütles, et sõda on vaid poliitika jätkamine teiste vahenditega, siis riikide vaheline poliitika ongi sõjaseis ilma tapmiseta. Kehtivad samad reeglid, oma eesmärke saavutavad need, kes on tugevamad. Väikestest ja nõrgematest võidavad vaid need, kes toimivad kõige arukamalt või nutikamalt. Õigusega aga pole meie piirkonnas välispoliitikal mingit pistmist. Ehk nagu ütles mulle üks lääne diplomaat läinud aasta jaanuaris, kui ma küsisin miks meie käest nõutakse asju, mida Euroopa ja teised Lääneriigid iseendalt ei nõua -- "sest te olete väikesed, Venemaa on meile tähtsam ja te pole veel Euroopa klubides." Teisisõnu kehtib teine vanasõna, seekord ladinakeelne, mis seisis minu arvuti screen saveril läbi kogu mu lähetuse Washingtonis: "Quod licet Iovi, non licet bovi".

Sellises maailmas õigluse nõudmine paraku tulemusi ei too.

Hea näide on Tartu Rahu mainimine Eesti-Vene piirilepingus. Millalgi ja ilmselt juriidilist ekspertiisi tegemata oli tekkinud arusaam, küllalt laialt levinud arusaam, et võimalikus Eesti-vene piirilepingus on meie riikluse aluse kindlustamiseks vaja fikseerida, et oli ka Tartu Rahuleping ja et kui piirid on muutunud siis ülejäänud osa Tartu Rahust siiski kehtib. Selline taaskonstateering uue lepingu sees on emotsionaalselt kindlasti oluline, kuid rahvusvaheliste lepingute tavade järgi üldsegi mitte.

Rahvusvahelise õiguse spetsialistide rühm tegi oma uurimuses selgeks, et seda vana lepingut ei ole vaja taas mainida. Vastupidiselt, rahvusvaheliste tavade järgi pole üldse vaja nimetada teisi, varem sõlmit ning ikka veel kehtivaid lepinguid. Nende jätkuv toimimine on eeldus, alles nende denonseerimine lõpetab nende kehtivuse. Samas oli Eestil pidevalt kukil nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse sisse astumist a priori välistav tõkend: lahendamata piiritüli naaberriigiga. Sellest tulenes küsimus: kas lõpuni nõuda midagi mittevajalikku, takistades sellega meile tunduvalt olulisema saavutamist? Tulemuste saavutamise seisukohalt oli vastus selge.

Vae Victis

Kuna mäng on küllaltki julm ja halastamatu ning moraal, nagu me oleme ise liiga palju kogenud, kuulub vaid võitjale, jälle ladinakeeles kokku võet hüüega "Vae victis!", elik häda võidetuile, siis tõhusa välispoliitika elluviimisel saab lähtuda vaid tulemuslikkusest, seega käituda eesmärgi poolt ajendatuna. See on lähenemine, mis on üsnagi ratsionaalne ja erinevalt sisepoliitikast sarnaneb kõige rohkem eduka majandusettevõtte tegevusega. Asi on aga firma tegevusest tunduvalt raskem, kuna majandusliku ettevõtmise tulemused on mõõdetavad kasumiga, numbritega ja lõppkokkuvõttes rahaühikutega. Välispoliitikat ei mõõdeta EEKidega. Kõige mõõdetavam asi tulemuslikkuse puhul on küllalt ebamäärased "rahvuslikud huvid". "Rahvuslikud huvid" on subjektiivsed ja samas laialt mõistetavad kui usun, et eestlastel on piisavalt teadvustet ja konsensust leidnud arusaam rahvuslikest huvidest, et on võimalik neid kuidagi määratella. Mõnes mõttes on meil need rahvuslikud huvid isegi selgemad kui paljudel Lääne-Euroopa rahvastel, kel viimase viiekümne aasta heaolu ja rahu tõttu on ajalooline mälu piisavalt ähmastunud, et enam mitte teada millised on nende rahvuslikud huvid. Mis aga ei takista nende välisministeeriume ajamast selget rahvuslikest huvidest ajendet välispoliitikat. Meil on see eelis, et tänu meie õnnetuile kogemusile me enamasti teame, mida me tahame ja mida me ei taha.

Usun, et suur osa siin viibivaist kuulajaist on minuga nõus, et eestlane tahab olla võimalikult iseseisev oma otsustes, elada rahus ja vabaduses ilma välissurveta rääkimata jubedustest, mida saadeti korda Nõukogude võimu poolt. Kui nende aksioomaatiliste lähtekohtadega ollakse nõus, siis järgmised küsimused on, kuidas neid kõige paremini ellu viia. Millised on need mehhanismid ja rahvusvahelised instrumendid, millega oma rahvuslikke huve realiseerida?

Enamasti on vähemalt Euroopa riikidele saanud selgeks, et need mehhanismid on NATO ja Euroopa Liit. Nad pole perfektsed mehhanismid ja nendesse kuulumine pole taevariik, sest miks kurdavad nende riikide elanikud oma hädade üle. Kuid empiiriliselt vaadatuna on need kaks organisatsiooni need, kes on kõige paremini kaitsnud Euroopa riikide rahvuslikke huve.

Kui vaadata ajalooliselt, täpsemini kui vaadata Lääne Euroopa olukorda neljakümnendate teisel poolel, siis näeme, et ega tollane seis palju parem olnud kui Eesti seis pärast taasiseseisvumist. 1947-48 aastaks oli majanduslik olukord erakordselt raske, tööstus sõjas purustet, põllumajandus laastet, miljonid demobiliseerit sõdurid olid töötud, oli tõsine oht, et Lääne Euroopas tekib nälg. Samas oli Lääneliitlaste endine natside vastane liitlane Nõukogude Liit moondunud agressiivseks vaenlaseks, kellel olid selged ja halvad kavatsused Lääne osas. Kommunistlikud parteid olid võimule pürgimas või tulnud mitmes riigis. Paaris riigis, kus võimule oli tuldud, olid kommunistid sooritanud riigipöörde, nagu näiteks Tshehhoslovakkias ja Ungaris, Soomes toimus ebaõnnestunud putsh. Kreekas möllas kodusõda.

Sellest olukorrast väljatulemiseks leiti kolm mehhanismi, millest kaks püsivad tänapäevani. Esialgse hädaväljapääsu leiutas USA kindral ja diplomaat George Marshall -- plaani, mille kohaselt Ameerika Ühendriigid saatsid umbes kaks protsenti oma sisekoguproduktist tagastamatu abina Lääne Euroopa riikidesse, kindlustades seega kõige hullema vältimist ja majanduse jalule saamist. Teiseks lõid kuus Euroopa riiki -- Belgia, Prantsusmaa, Holland, Luksembourg, Lääne Saksa ning Itaalia majandusühenduse nimega Söe ja Terase Liit, mille eesmärk oli liberaliseerida nende kuue riigi omavahelist kaubavahetust ning aidata põllumajandust taastada. Ning kolmandaks lõid kaheksa riiki -- Ühendet Kunigriik, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Holland, Belgia, Prantsusmaa Luxembourg ning Itaalia sõjalise liidu nimega Põhja Atlandi Lepingu organisatsioon elik NATO. Viiskümmend aastat hiljem eksisteerivad viimased kaks võimsamalt kui kunagi varem. Kuueliikmeline Söe ja Terase Liit muutis end 1957. a. Euroopa Ühenduseks, mis siis 92. aastal Maastrichti Lepingu alusel muutus Euroopa Liiduks, ja mis alates 1995-st aastast koosneb 15-nest riigist. NATO on tänaseks kasvanud 16 liikmeliseks ja kui kõik läheb plaanikohaselt võtab ta kolm uut liiget vastu järgmisel aastal. Esimene programm, Marshalli plaan aga elab vaimus edasi nüüd juba Euroopa Liidu raames PHARE ja TACIS-e programmide näol.

Täna tuleb meil möönda, et need kaks organisatsiooni, NATO ja Euroopa Liit on Westfaalia Rahu järgsel perioodil olnud selle mandri kõige effektiivsemad rahu ja majandusliku heaolu tagajad. Kõik nende organisatsioonide liikmed on nõus, et nad on parimad garantiid üksikute riikide rahvuslike huvide kaitseks. Vastasel juhul poleks nad püsinud, vastasel juhul ei püriks sinna pea kõik, kel geograafia lubab liikmelisust taotella.

Enne kui naasta kaasaega, vaatleksin olukorda Eestis ja Euroopas 1996. aasta lõpus ja avaksin natuke neid otsustamismehhanisme, mis on viinud meid tänase seisuni. Nagu ma ütlesin, oli olukord sõjajärgses Euroopas majanduslikult ja julgeoleku poolest küllalt sarnane sellele ebakindlusele, millises seisus oli Ida Euroopa 90 aastate keskel. Nii viiskümmend aastat tagasi kui ka paar aastat tagasi oli julgeoleku olukord ebamäärane ja otsustamata. Samuti seisis post-kommunistlik Euroopa ebakindla majandustuleviku ees. Isiklikult arvasin, ja seda väljendasin ka oma läinudaasta kõnedes välismaal, et aastal 1997. a. seisis Euroopa täpselt samasuguse ajaloolise otsuse ees nagu neljakümnendate lõpus: milline saab olema tulevane Euroopa arhitektuur. Samuti arvasin ma, ja arvan tänapäevani, et need otsused, mis langetati 1997 aastal on sama määravad Euroopa Liidu ja NATO jaoks kui nende struktuuride loomine ise.

Seetõttu oli Eesti eesmärk vältida, mida me nimetasime diplomaatilistes ringkondades "Topelt Ei-ks", rahvusvahelises kõnepruugis "The double No" elik paratamatut otsust mitmele taotlejariigile, et neid ei kutsuta ei NATOsse ega Euroopa Liitu.

Taiplikule välispoliitika jälgijale oli Eesti olukord ammugi selge: 1997 aasta NATO laiendamisele ei kutsuta Balti riike. Kui vähegi jälgida erialast kirjandust ja teaduslikku arutelu Euroopa julgeoleku teemal, siis oli see juba 1996 aastal alguses selge. Kui miski muu meid selles poleks veennud siis USA kaitseministri William Perry avaldus 1996. aasta oktoobris Norras, et "Balti riigid pole veel valmis NATOsse astumiseks" pidanuks kõigile näitama, et üks kahest "Ei-st" oli juba selgelt välja mõeldud. Paraku ei võtnud mitu riiki seda arvesse.

Eesti aga tegi seda. 1996. aasta detsembri alguses tulime järeldusele, et NATO osas polnud ainult oht, et meid 1997 aasta juulis ei kutsuta vaid, et -- nagu mitmed signaalid näitasid -- see jääbki viimaseks laienemiseks. Seetõttu otsustati NATO osas taotella väga selget sõnumit Madridi tippkohtumise lõppkommünikees, et NATO jätkab oma laiendamist ning et Balti riikidele jääb uks lahti. See sai Eesti välispoliitika üheks kahest prioriteedist ja meie dokument pealkirjaga "Wordings for Madrid" elik "Võimalikud sõnastused Madriidis" sai Eesti põhiliseks NATO positsiooniks. Et see hoolega kalkuleeritud lähenemine viis selleni, et meie "sõnastused " Madriidi lõppkommünikees kajastusid, on ka teiste riikide hinnangul tunnistus sellest, et Eesti valis õige tee.

Lähtudes rahvuslike huvide kalküülist otsustasime prioritiseerida eesmärki, mis tundus realiseeritav: saada kutsut tollesse teise ajaloolisse laienemisprotsessi, Euroopa Liitu. Kui NATO oli 1997 aastal selgelt välistet siis vähemalt ametlik retoorika Euroopa Liidu osas oli, et laienemine on kõigile avat, et siin ei loe NATO-le omased geopoliitilised argumendid vaid ainult riigi enda saavutused majanduses, siseriiklikes reformides ja ülesehituses. Võimalus oli tõepoolest olemas kuid olukord oli peaaegu sama troostitu kui NATO-ga. Meie vastu töötas a) eelarvamuslik suhtumine, b) mingi kummaline "teoreetiline lähenemine" ning c) teadmatus. Konkreetsemalt rääkisid Eesti Euroopa Liitu kutsumise vastu järgmised tegurid:

* Eesti oli nn "Endine Nõukogude Vabariik". Mida iganes me oma riiklikust järjepidevusest, mittetunnustuspoliitikast jms ka ei lootnud, siis kurb tõde oli, et reaalpoliitiliselt ei eristanud sisuliselt keegi Eestit (ega ka Lätit või Leedut) teistest nõnda nimetet "äsja iseseisvunud riikidest" elik "Newly Independent States" nagu nimetatakse SRÜ osakonda USA välisministeeriumis. Piltlikult öeldes oli suhtumine "Minsk-Pinsk, Tomsk-Omsk, Tallinn-Stalin, mis vahet seal on?" Kui keegi kahtleb sellises suhtumises, siis vaadaku Schengeni riikide viisapoliitikat, kus riigid, kes pole kutsut Euroopa läbirääkimistele, või kes pole vähese lootuse pärast isegi mitte taotlenud liikmeksastumist, naudivad viisavabadust samal ajal kui Eesti on endiselt ilma Schengeni viisavabaduseta.

* Nn "Kongruentsi teooria", mille sõnastas saksa valitsusele lähedal seisev Ebenhauseni uurimiskeskuse politoloog Michael Stürmer, kes oma kirjutistes propageeris seisukohta, et ainult need riigid, keda kutsutakse NATOsse tuleks kutsuda Euroopa Liitu. Kuna nn Võshegradi kolmik -- Poola, Ungari ja Tsehhi olid juba selgesti joonistunud NATOsse kutsutavateks, siis oli sellise poliitika tulemus ka EL-I suhtes täiesti selge.

* Kolmandaks ja eelmise kahega tihedalt seotud olid vähesed teadmised Eesti kohta Põhjala välises Euroopa Liidus. Kui Soome, Rootsi ja Taani omasid üldiselt adekvaatset ülevaadet meie majandusedust, siis sealt lõunapool olid teadmised üsnagi lünklikud kui mitte öelda olematud.

Sellele võiks lisada kolm Venemaaga seotud küsimust: lahendamata piiriküsimus, meie maine kui Venemaaga asjatult tülinoriv ja reaalsustajuta väikeriik ning mingi ähmane arusaam nagu oleks meil probleeme vähemustega.

Nendele kuuele probleemile võinuksime läheneda lahendusega, et Euroopal pole õigus, et meile tehakse ülekohut, et nad on ise süüdi kui nad meid ei mõista, et tahetakse Euroopat taas jagada, et tegemist on uue Jaltaga, et Venemaa ise provotseerib oma valedega ja et Läänel on kohustus meile tehtud ülekohut heastada jne. See oleks olnud klassikaline "Käi püsti, nõua õiglust" välispoliitika, millega mõned riigid ja mõned meie enda poliitikud endiselt jätkavad. Minu isiklik arvamus oli ja on, et selline välispoliitiline lähenemine ei oleks eriti tulemuslik olnud ja kui Euroopa Liit oli meie ainus võimalus aastal 1997, siis sellele tuli läheneda väga ratsionaalselt, järgides vaid eesmärgist tingitud poliitikat.

Mainit takistuste kõrvaldamiseks võtsime ette järgmisi strateegilisi ja taktikalisi samme.

* Eelarvamuslik suhtumine Eestisse kui endisse Nõukogude Vabariiki. Asjatu oleks korrata, et me ei kuulunud kunagi NSVLiitu. See ei huvitanud tegelikult kedagi. Statistikaga tuli selgeks teha, et vaatamata sellele, et Eesti alustas hiljem ja V3 riikidest halvema stardipositsiooniga, olid Eesti reformid meid nii kaugele viinud, et "objektiivsete kriteeriumide" järgi oleks äärmiselt raske meid väljavalituist eristada.

* Kongruentsi teooria vastu tuli lihtsalt seletada, et see pole Euroopa Liidu poliitikaga kooskõlas, et selle loogika järgi ei tohtinuks võtta Soomet, Rootsit, Austriat ega Iirimaad Euroopa Liitu, samas peaks eelisõigus olema Türgil.

* Teadmatuse vastu töötasid puht taktikalised lahendused: ma piirdusin oma visiitidel EL riikidega ega külastanud kõikvõimalikke, kindlasti huvitavaid kuid EL otsuse jaoks tarbetuid riike nagu Austraalia ja Argentiina; pidasin iga EL visiidi puhul kõne võimalikult tähtsal välispoliitilisel foorumil; ning mis kõige olulisem - avasime igas EL riigis Eesti esinduse. Viimane oli kõige raskem, kuna detsembriks 1996, mil tulin ministeeriumisse, oli 97 aasta eelarve selles küsimuses juba otsustet ning järelikult pidime pigistama vastavaid summasid olemasolevaist resurssidest. Samas aga oli selge, et "kattes" riike nagu Iirimaa, Hispaania, Portugal, Holland ja Kreeka mitte kohapeal viibiva saadikuga teadmatuse probleemi ei lahenda. Isegi kui näiteks Hispaania välisministeerium teadnuks meie olukorda, siis kalandus- või põllumajandusministeerium kindlasti polnud Eesti oludest teadlik. Lahendusena saatsime analoogselt 91. aastale nn ühe-mehe (või -naise) missioonid oma sõnumit edastama.

Venemaaga seotud küsimusi tuli samuti lahendada. Selge oli see, et talvel-kevadel 1997 oli meie nn Vene probleem Euroopa probleem. Piiriküsimuse oli lahendanud juba minu eelkäija, vaja oli eeskätt Euroopa Liidu kinnitust, et olles teinud kõik endast sõltuva polnud lõplikult allkirjastamata piirileping Eestile enam liitumistakistuseks. Asjata tülinorija süüdistus, nii ebaõiglane kui see ka ei olnuks sai väga lihtsalt lahendatud. Loobusime kõigist nn väärikatest vastulöökidest. Nagu ma selgitasin läinud aasta “Luubis”, tuleb kasvõi kõige räigemale avaldusele reageerida nagu see tsiviliseerit Põhjala riik, kelleks me tahame saada, s.t. mitte reageerida. Kolmanda küsimuse, nn "inimõiguste" ja "vähemusprobleemi" lahendamiseks kasutas Eesti ära OSCE-d just selle argumendiga, millega OSCE missiooni ja Max van der Stoeli kohalolekut oli meile alati põhjendet: nende osalusega suudab Lääs tõrjuda ebaõiglaseid süüdistusi. Selmet sõdida OSCE-ga, solvuda, et nad on kohal Eestis või arutella, kas on õiglane, et OSCE nii usinasti uurib meid aga mitte olukorda Los Angelesis või Moskvas, juhtisime kõhklejate ja kahtlustajate tähelepanu tõigale, et nii OSCE kui ka Euroopa Nõukogu polnud kunagi täheldanud ei inimõiguste ega vähemusrahvuste õiguste rikkumisi Eestis.

Ja nagu tagantjärele on meile tunnistet, Eesti kui Venemaad provotseeriva riigi maine oli see viimane takistus, mida suutsime kõrvaldada.

Loomulikult oli siin ka teisi, osaliselt veel tänapäevalgi kummitavaid probleeme. Üks oli nö Balti ühtsuse probleem. Isiklikult näen siin siiski vähem probleeme kui laiem üldus arvab. Selge differentseerimine NATO ja EL suunalises poliitikas sai alguse juba detsembris 1996 kui Leedu deklareeris, et ta pole Balti vaid Kesk-Euroopa riik, kelle number üks välispoliitiline prioriteet on NATO. Eesti ja Leedu lihtsalt langetasid oma otsused oma nägemuse järgi ning nende välispoliitika oli nende põhimõtteliste nägemuste tulemus. Hilisem kriitika Balti ühtsuse kohta tuli tõepoolest pärast NATO ja Euroopa Komisjoni otsuseid. Etteheites, et Eesti pole teps mitte parem vaid lihtsalt "müüs end paremini" ehk on mingi tõetera sees, kuid kuna nn "müümine" toimus iga riigi puhul vaid välisministeeriumide tasemel ja ilma igasuguse PR firmata, siis müümise edu või ebaedu põhjus lasub iga riigi enda välisteenistuse tegevusel. Pealegi väidan, et ka siis kui toota maailma parim toode, ei jõua kuhugi kui seda toodet ei suudeta müüa. Mis puutub väitesse, et teiste riikide puhul kasutas Euroopa Komisjon "vananenud andmeid" siis peab ütlema, et 15 aprillil -- viimasel päeval mil komisjon võttis vastu ajakohastet andmed -- esitas Eesti välisministeerium kolme sentimeetri paksuse dokumendi viimase poole aasta statistikaga. Nagu selgus, oli Eesti ainus riik, kes nn "update-i" komisjonile üle andis.

Eelneva, 1997 aasta välispoliitilise mõtlemise ja tegutsemise pisut pikema käsitluse eesmärk oli välja tuua kontrast kahe välispoliitilise lähtealuse vahel. Oleks ju võimalik olnud toimida hoopis teisiti. Kuid toimides teisiti oleksid tulemused ka teistsugused olnud. Usun, et üht või teistpidi polnuks me saanud NATOsse, kuid ühtpidi oli võimalus jätkata vaid üksikutele tuntud eduka ent kahtlases piirkonnas asuva endise Nõukogude Liidu vabariigina, teistpidi, per aspera ad astra, läbi raskuste tähtedeni, mille all ma pean silmas Euroopa Liidu lipu 12 tähte. Viimane on nii Eestile kui Põhja-Euroopale parem tulemus.

***********

Ma ei piirduks siinkohal selle kirjeldusega.

Mida olen ma viimase kaheksa aasta Eesti välispoliitika vaatleja ja osalejana õppinud? Eeskätt seda, et kenad teoreetilised konstruktsioonid õiglase maailma toimimisest ei oma tegelikkuses suurt tähtsust, vähemalt siis kui su kodumaa asub seal kus meie asume. Olla USA -- suur, jõukas, võimas ja kaitstud -- annab privileegi rääkida õigusest ja õiglusest, ja see on kadestamisväärne luksus. Olla Norra -- omada maailma suurusjärgult teist naftamaardlat, mis katab kogu riigieelarve, kuuluda NATOsse ja omada idanaabriks Rootsit -- annab samuti kadestamisväärseid eeliseid -- näiteks otsustada (tõsi küll vaid poole protsendilise häälteenamusega) mitte liituda Euroopa Liiduga. Eesti aga peab teisiti toimima. Oma piiratud rahvaarvuga, tagasihoidliku majandusega ja ajalooliselt keerulise asukohaga peame teistmoodi otsustama ja kujundama oma välispoliitikat. Meie investeerimisbroshüürid kuulutavad, et oleme sillaks, et oleme ristmik, "The crossroads of Europe", kuid sillaks ja ristteeks oleme liiga sageli olnud mitte ainult Hansa kaupmeestele ja transiidile, vaid ka võõrastele armeedele ja sõdureile. Seetõttu ei usu ma eriti teoreetilistesse või romantilistesse konstruktsioonidesse. Balti kett ja USA mittetunnustuspoliitika olid vahendid vabaduse saavutamiseks, mitte välispoliitika alus. Ebaõiglus, mida Eestile ja eestlastele tehti, jääb paraku meie endi probleemiks ja üleskutsed Eesti välispoliitikutele "teha Läänele selgeks" et mh. Nürnbergi tribunal kinnitas, et Baltikumist värvatud Waffen-SS ei olnud kuritegelik organisatsioon, et ka meie vastu pandi toime genotsiid, või isegi et mingi artikkel kusagil esitab vananenud andmeid Eesti majandusest - lihtsalt kedagi peale meie endi ei huvita. Mida kiiremini me sellest aru saame, seda kiiremini hakkame edasi liikuma.

Lõpetuseks puudutaksin paari muret tuleviku suhtes. Kui psühholoogiliselt oli minul ja vist ka minu kolleegidel kõige raskem asi viimase aasta jooksul mitte laskuda emotsioonidesse, mitte alluda isiklikule soovile teravalt vastata ilmselgele räigusele, ebaõiglasele süüdistusele või mis kõige häirivam, vähemalt isiklikult intellektuaalselt ebaadekvaatsele ülbusele või üleolekule eriti mõningate heatahtlike Lääne partnerite poolt, siis tulevase ohuna näen ma upsakust ja endaga rahulolu. Kui midagi rasket ja head saavutada nagu on olnud Eesti majandusedu või kutse alustada läbirääkimisi Euroopa Liiduga, siis on loomulik selle üle uhkust tunda. Kuid me pole veel NATOs, me pole veel Euroopa Liidu liige ja kaugeltki mitte pole me suurriik ookeani taga. Seetõttu ei maksa meil olla liiga kindel oma edu jätkumises.

Mõneti on upsakus arusaadav. Nagu väga mitmed Lääne kõrgemad diplomaadid on viimase aasta jooksul kinnitanud, on Eesti diplomaadid olnud efektiivsemaid post-kommunistlikes riiges. Teised tahavad meilt õppida. Oleme väljunud asjaarmastaja rollist ja kujunenud täiesti arvestatavaks ning ehk veelgi olulisem, arvestatuks diplomaatiliseks korpuseks. Mis on ka arusaadav, kui suur osa Eesti diplomaatidest on juba oma magistri või kohati isegi doktorikraade teinud samades ülikoolides kui nende vestluspartnerid. Siit tuleb teatud enesekindlus ja eneseteadvus, mis on samuti eelduseks, et riiki võetakse tõsiseselt. Sellistes zhargood ja arkaanat täis valdkonnis nagu on Euroopa Liidu läbirääkimised, Euroopa Tavarelvastusleping ning Maailma Kaubandusorganisatioon ei erine eesti diplomaat oma kolleegidest ei oskuste ega teadmiste poolest. Ühesõnaga, meie inimesi peetakse täisprofessionaalideks, mis pole väike saavutus kui arvestada meie diplomaatia lühikest ajalugu.

Siin aga peitub teatud oht ja siit ka väljakutse eesti ajakirjandusele. Liiga suure enesekindluse vältimiseks on ajakirjandusel oluline roll, mida praegu piisavalt ei täideta. Ilma erialase ja teadusliku kirjanduse järgimiseta pole juba paar aastat võimalik adekvaatselt mõista, miks Eesti tegi või ei teinud üht või teist asja. Ilma oskuseta lugeda diplomaatilist teksti, mõistes riikide vahel väljakujunenud ja omaks võetud keelt, ehk mida üks või teine lause NATO või Euroopa Liidu keeles tegelikult tähendab, kas ta on tugev või nõrk, selge seisukohavõtmine või lihtsalt hämamine, on võimatu aru saada, mida öeldakse. Hea näide siin on Euroopa Liidu kõneluste alustamise Eesti poolne kõne, mida Lääne diplomaadid pidasid tugevaks, jõuliseks ja julgeks kõneks, mida konteksti tundmata aga kuidagi ei arvaks.

Seega väljakutse ajakirjandusele. Eesti välispoliitika pole kaugeltki mitte eksimatu kuid ilma läbimõtestatud ja professionaalsel tasemel, s.t. intellektuaalse ja väljaõpetatud kvaliteediga kriitikata, ei saa neljas võim enam oma hädavajaliku järelvalvet teostada.

Välispoliitilistel juhtkirjadel on täita oma koht arvamuse kujundamisel, inimesed peaksid tutvuma eriarvamustega ka välispoliitikas. Kui New York Times, Washington Post või Frankfurter Allgemeine kritiseerib oma valitsuse välispoliitikat kas juhtkirjas või arvamuste leheküljel, siis seda võetakse üsnagi tõsiselt. Probleem on selles, et Eestis on selle kriitika tase liiga nõrk. Allpool kriitikat kriitika on sama halb kui parteiline ülistamine: see tekitab eksimatuse tunde. VM-i ametnikud ja poliitika kujundajad lihtsalt ei arvesta lahmiva ja professionaalsete teadmisteta kriitikaga. Aga mis on tulemus? Tunne, et kuna kriitika on nii tobe, järelikult olen ma eksimatu. Ja see on välisministeeriumile, riigile ja rahvale ohtlik.

Seega tahan öelda (siin lööb läbi minu minevik), et liiga sageli ei täida eesti ajakirjandus või kommentaatorid välispoliitika alal oma neljanda võimu valvekoera rolli. See on ajakirjanduse püha missioon mitte ainult abstraktses maailmas vaid ka konkreetselt Eesti iseseisvuse kaitseks. Seda üliolulist rolli saab täita ainult ajakirjandus, mis on tasemel, muidu tekib meil eksimatuse tunne, kuna me ei saa kuskilt adekvaatset kriitikat. Ja see on Eesti välispoliitikale, Eesti riigile väga halb.

Seega kutsuksin üles eesti ajakirjandust ja kommentaatoreid suhtuma suurema tõsidusega välispoliitikasse. Kui agentuuride peauudis - nagu oli ühel päeval nädalapäevad tagasi - on hävitav kriitika Eesti kohta Taani ajalehes, siis tuleb teada ka, et tegemist oli selle riigi kõige kollasema ajalehega, mida keegi tõsiselt ei võta. Samas - kui üks USA parlamendisaadik, kelle nimi on juhuslikult Richard Lugar kirjutab teadusliku artikli NATO laienemise kohta, tuleb teada, et seda artiklit loeb kogu nn. Julgeoleku establishment üle maailma ja võtab seda üsnagi tõsiselt. Tuleb mõista, et kui vanad korüfeed nagu Henry Kissinger ja Zbigniew Bzrezinski avaldavad artikli, on neil küll teatud dojäänlik mõju, kuid ilma teevad julgeolekupoliitilisis küsimusis Eesti ajakirjandusele tundmatud inimesed nagu Michael Mändelbaum, Stephen Sestanovich või Robert Nurick. Või tuleb teada, et sama tähtsat rolli Saksa välispoliitikas kui välisminister Klaus Kinkel on mänginud -- eriti julgeoleku ja laienemiskõnelustes Joachim Bitterlich.

Et mitte jääda liiga üldsõnaliseks, siis juhin tähelepanu ühele teemale, millega oleme suure vaevaga viimasel ajal tegelenud, mida aga pole kusagil käsitletud ajakirjanduses. See on nii nimetet regionaalsed CSBM-i initsiatiivid, Confidence and Security Building Measures elik Usaldust ja julgeolekut ülesehitavad meetmed. Mitte ainult Venemaa oma nn julgeoleku garantiide pakkumisega, vaid ühel või teisel viisil ka ameeriklased, sakslased, prantslased ja viimati põhjala riigid, on viimase kuue kuu jooksul välja tulnud regionaalsete julgeoleku tõstmise ettepanekutega. Regionaalsete julgeolekumudelite taga peitub riigile nagu Eesti oht, et nende tulemus on nõrk aseaine NATO-le, mida vähemalt mõned riigid heameelega näeks. Teised aga mitte. Julgeoleku jagamatus pole pelgalt loosung, sellel on konkreetne tähendus, nimelt, et julgeoleku pihustamine regionaalsetesse ja subregionaalsetesse ühikutesse on NATOsse mittekuuluvaile riikidele ohtlik.

Teine näide, mis tuleb värskelt meelde, on sel nädalal toimunud Iiri peaministri Taisach-i Bernie Aherni visiit Eestisse. Tavapärasel pressikonverentsil oli pikk vaikus. Kuna Iirimaaga on juba viisavabadus siis ei olnud ka seda ühte traditsioonilist küsimust, nimelt millal tuleb riigiga x viisavabadus. Mis aga tekitas piinlikkust oli see, et ei esitatud ühtki küsimust teemal, mis vaieldamatult on mitte ainult Iirimaa vaid terve Euroopa suurim selle aasta välispoliitline saavutus, nimelt Põhja-Iirimaa rahulepe. Iga tähtsa Euroopa ja ka Ameerika nädalakirja kaanelugu paar nädalat tagasi käsitles asja, mis omab tõelist ajaloolist tähtsust. Üks selle kokkuleppe arhitektidest oli siin, aga mitte ühtki küsimust sel teemal. Kohalviibivaile Iiri diplomaatidele oli küll üllatuseks, et selle vastu huvi ei tuntud. Mina aga arvan, et kui me väsimatult nendime, et oleme eurooplased, siis peame ka Euroopa vastu huvi tundma.

Ja siit naasen selle juurde, millega alustasin. Ma ütlesin, et Eesti välispoliitika on olnud edukas tänu sellele, et oleme seda ajanud suhteliselt ratsionaalselt ja pole jätkanud tulemusteta "õiglust nõudvat" liini. Õigluse nõudmine töötab siis, kui oled samas väärtusskeemis kui kuulaja. Siiamaani oleme ikka selle klubi "autsaiderid". Seni kuni me ei näita sama suurt huvi teiste Euroopa rahvaste ajalooliste saavutuste ja tragöödiate vastu kui me ootame teistelt meie suhtes, ei jää meil muud üle kui mängida reaalpoliitikat. Kui aga meie suudame teistesse suhtuda nagu me ootame, et suhtutaks meisse, siis on võimalik isegi saavutada välispoliitiliselt peaaegu et saavutamatut: saavutada mida tahad, ja samas saada õigust.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.