Humanitaarabi

Arengukoostöö ja humanitaarabi erinevus

 

Arengumaadele antavale abile mõeldes kerkib silme ette sageli pilt toidukottidest näljastele, arstiabi, ajutised telklinnakud looduskatastroofide ohvritele või Jordaanias 2019 aastal Zaatari pagulaslaagri arvutiklassi ees. Keskel MTÜ Mondo projektijuht Kristi Ockba. Foto: MTÜ Mondo sõjapõgenikele. Eelnimetatud juhtudel ei ole enamasti tegemist arengukoostöö, vaid hoopis humanitaarabiga.

Kui arengukoostöö on aeglane protsess, mida võivad mõjutada poliitilised ja majanduslikud huvid ja mille eesmärgiks on saavutada sellised pikaajalised muudatused nagu vaesuse vähendamine ja arengumaade majandusliku ja sotsiaalse arengu soodustamine, siis humanitaarabi on kiireloomuline ja üldjuhul lühiajaline.

„Humanitaarabi erineb teistest abiliikidest selle poolest, et tema ainsaks eesmärgiks on osutada hädaabi elude päästmiseks ja kaitsemiseks ning inimkannatuste ennetamiseks ja leevendamiseks vastavalt vajadusele olukorras, kus kohalikud abiandjad on juba ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. Inimelude päästmise seisukohalt on kõige tähtsam valmisolek ja reageerimine kohalikul tasandil. Kuigi humanitaarabi käsitlevad põhimõtted ja eeskirjad erinevad muud liiki abi põhimõtetest, peab siiski olema tagatud nende kooskõla muude tegevusvahenditega, eelkõige kriisijuhtimise ja arengukoostööd käsitlevate vahenditega.“

 

Hädaabi, esmase taastamistöö ja arengukoostöö ühendamine

 

Suurõnnetuse järel riikide ülesehitamine on suur väljakutse, mis vajab kohese hädaabi kõrval ka arengumeetmeid. See on oluline tagamaks sujuv üleminek humanitaarabilt arengukoostööle. Põhjusel, et humanitaarabi osutamise lõpetamine on valdkonniti ja piirkonniti erinev, viibivad humanitaarabi ja arengukoostöö töötajad üha enam ja pikaajalisemalt katastroofipiirkonnas üheaegselt. See tähendab katastroofidele reageerimise sidumist mitme eri meetmega, et

  • vähendada katastroofiohtu, näiteks kliimamuutuse leevendamist käsitlevate strateegiate abil;
  • parandada katastroofideks valmisolekut, arendades näiteks välja varajase hoiatamise süsteemid;
  • tagada humanitaarabimissioonide lõppedes asjakohaste strateegiate abil sujuv üleminek;
  • tugevdada elanike üldist vastupanuvõimet (resilience) ühendades näiteks hädaabi pikemaajaliste taastamis-ja arengukoostöö vahenditega (PDF);

Euroopa Liidu Nõukogu järeldused teemal "ELi lähenemisviis vastupanuvõimele" defineerivad vastupanuvõimet üksikisiku, leibkonna, kogukonna, riigi või piirkonna võimena valmistuda ette pingelisteks olukordadeks ja šokkideks, nendele vastu pidada, vastavalt nendele kohanduda ja nendest kiiresti taastuda, seadmata ohtu pikaajalisi arenguväljavaateid. See lähenemisviis võimaldab tõhusalt ühendada hädaabi, esmase taastamistöö ja arengukoostöö (linking relief, reconstruction and development, LRRD) ning toetada riigi jätkusuutlikku arengut.

 

Humanitaarabi andmise põhimõtted - inimlikkus, erapooletus, neutraalsus ja sõltumatus

 

Humanitaarabi andmise põhimõtted on sätestatud Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu ning suurõnnetuste tagajärgede leevendamisega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide tegevusjuhendites ja ÜRO Peaassamblee resolutsioonis nr 46/182.

Inimlikkus

Inimlikkuse põhimõte tähendab, et inimkonda tuleb kohelda inimlikult igas olukorras, päästes inimeste elusid ning leevendades kannatusi üksikisiku õigusi austades. Erilist tähelepanu tuleb pöörata elanikkonna kõige haavatavamatele rühmadele.

Erapooletus

Humanitaarabi andmine peab olema erapooletu ning selle andmise aluseks ei tohi olla kodakondsus, rass, usutunnistus ega poliitilised vaated. Abi antakse ainult vajadustele vastavalt.

Sõltumatus

Humanitaarabiorganisatsioonid peavad esitama ja rakendama oma meetmed valitsuse (muudest) poliitikatest ja meetmetest sõltumatult.

Neutraalsus

Neutraalsus tähendab seda, et vaenutegevuse korral ei eelistata üht poolt ning ei osaleta poliitiliste, rassilistes, ideoloogilistes ega usuga seotud vastuoludes.[4]

Humanitaarabi põhimõtteid koondab ka algatus corehumanitarianstandard.org.

 

Eesti osalemine rahvusvahelises humanitaarpoliitikas 

 

Humanitaarabi andmine katastroofi tõttu kannatanud riikidele ja territooriumitele on Eesti välistegevuse oluline osa, mis peab olema seostatud nii katastroofiennetuse, rahuvalve, tsiviil-sõjalise koostöö, kliima kui kestliku arengu raamistikega. Humanitaarabipoliitikas lähtub Eesti humanitaarabi andmise põhimõtetest, rahvusvahelisest humanitaarõigusest ning Euroopa humanitaarabipoliitika alusdokumendist – Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas (PDF). Samuti peab Eesti humanitaarkriisidele reageerimisel oluliseks militaar-tsiviilinstitutsioonide tihedamat koordinatsiooni.

Eesti osaleb aktiivselt rahvusvahelises humanitaarabipoliitikas Euroopa Liidu ja ÜRO organisatsioonide vahendusel ning kasvatab järjekindlalt oma panust erinevatele looduse poolt põhjustatud ja inimtekkeliste humanitaarkriisidele reageerimisel ning rahvusvahelise humanitaarabisüsteemi toetuseks.

Eesti peab oluliseks Euroopa Liidu aktiivsust rahvusvahelise humanitaarabi süsteemi tõhustamisel ja koordinatsiooni parandamisel. EL on üks maailma suurim humanitaarabi andja: Euroopa Komisjon ja liikmesriigid annavad koos üle kolmandiku ülemaailmse hädaabi rahastamiseks mõeldud rahalistest vahenditest. Peamisteks prioriteetideks ELi koostöö raames on olnud kriisidele reageerimise võimekuse, sihtriikide vastupidamisvõime ning abi efektiivsuse suurendamine ning arengukoostöö, humanitaarabi ja elanikkonnakaitse poliitikate omavaheline seostamine.

Eesti peab humanitaarabi andmisel oluliseks ÜRO agentuuride keskset ja tõhusat koordinatsiooni. Praegune abiandmise süsteem peaks veelgi paremini kohanema muutunud oludega maailmas ja suurenenud humanitaarabivajadustega. Oluline on panustada senisest oluliselt rohkem kriiside ennetamisele (sh konfliktijärgsete riikide taastumine st rahuehitus, katastroofiohu ennetamine). 

Eesti on panustanud hea humanitaardoonorluse põhimõtete levikule, olles 2009/2010 koos Iirimaaga suurimaid humanitaarabi doonoreid ühendava grupi grupi eesistujad. Hea humanitaardoonorlus (Good Humanitarian Donorship ehk GHD) on 37 humanitaarabi andvat riiki ühendav initsiatiiv, mille liikmed on heaks kiitnud 23 humanitaarabi andmise head tava ehk nn hea humanitaardoonorluse põhimõtted. Kõik EL-i liikmesriigid on ühinenud hea humanitaardoonorluse põhimõtetega „Euroopa humanitaarabi konsensuse“ (nõukogu deklaratsioon) kaudu, mis seab mh oma eesmärgiks GHD põhimõtetest lähtumise. Vt GHD põhimõtteid siit.

Organisatsioonidest pikemalt

 

Euroopa Komisjoni Humanitaarabi ja elanikkonnakaitse peadirektoraat (DG ECHO)

ECHO koordineerib ELi humanitaarabi- ja elanikkonnakaitsepoliitikat ning rahastab eri partnerite (valitsusvälised organisatsioonid, ÜRO ametid ja rahvusvahelised organisatsioonid) vahendusel humanitaarabi andmist. Euroopa Komisjoni humanitaarabi ja elanikkonnakaitse volinik on Christos Stylianedes.  ECHO peadirektor on Claus Sorensen. EL liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni vaheline keskne strateegiline ja poliitiline foorum humanitaarabi valdkonnas on Euroopa Liidu Nõukogu Humanitaar- ja toiduabi töörühm (COHAFA), mis kohtub kord kuus Brüsselis. Elanikkonnakaitse valdkonnas on selliseks foorumiks elanikkonnakaitse töörühm PROCIV. Eesti täitis 2018. aasta juulist detsembrini Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja rolli, mis tähendas ka töörühmade juhtimist.

Eesti toetab Euroopa Liidu liikmesriikide poolt kriisidele ühtset reageerimist ja koordinatsiooni ELi elanikkonnakaitse mehhanismi kaudu, mis hõlmab kogu katastroofitsüklit ennetamisest ja valmisolekust kuni sellele reageerimiseni. 2001. aastal algatatud mehhanism, mille eest ECHO vastutab, edendab Euroopas koostööd riiklike elanikkonnakaitseorganite vahel. Praeguseks on mehhanismiga liitunud 31 riiki; peale ELi kõigi 28 liikmesriigi osalevad selles Island, Norra ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik. Mehhanism loodi selleks, et osalevad riigid saaksid pakkuda looduskatastroofide ja inimtekkeliste õnnetuste ohvritele koordineeritud abi nii Euroopas kui mujal. Brüsselis ECHO peakontoris asub ka Hädaabi koorineerimiskeskus ERCC.

Lisaks on ELs humanitaarabi vabatahtlike korpus (EU Aid Volutneers) ehk programm vabatahtlike saatmiseks humanitaarabi vajavate riikidesse. Programmi on oodatud osalema kõik vabatahtlike lähetamisega või humanitaarabi, arengukoostööga tegelevad MTÜd Eestis. Lisainfo.

ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (United Nations Office for the Coordination of Humanitarian Affairs ehk OCHA)

Koordinatsiooniamet loodi 1991. aastal eesmärgiga tõhustada humanitaaroperatsioonide koordineerimist. Samal ajal loodi ka hädaolukordade koordineerija koht (Emergency Relief Coordinaator), millele nimetatud isik on ka OCHA juht asepeasekretäri staatuses. OCHA peakorter asub New Yorgis, kuid Genfis on OCHA mitmed tähtsad osakonnad, nagu Katastroofiohu vähendamise amet (UN Office for Disaster Risk Reduction ehk UNISDR), Hädaolukordade teenuste harukontor (OCHA Disaster Preparedness, Emergency Services Branch ehk ESB) ja ÜRO agentuuride vaheline alaline komitee (Inter Agency Standing Committe ehk IASC) sekretariaat, mis koordineerib ÜRO agentuuride tööd. ESB arendab, mobiliseerib ja koordineerib OCHA rahvusvahelisi kiirreageerimisteenuseid suurte hädaolukordade korral. Sinna alla kuulub ka ÜRO Hädaolukordade hindamise koordinatsioon (United Nations Disaster Assessment Coordination ehk UNDAC), kus Eesti osaleb Päästeameti koolitatud spetsialistidega. OCHA töötab välja ka ÜRO agentuuride ja NGOde ühendatud abipalveid ehk Consolidated Appeals Process (CAP). Neid esitletakse Genfis ja New Yorgis.

2014. aastast kuulub Eesti OCHA ehk ÜRO Humanitaarasjade Koordineerimise Ameti doonorite toetusrühma (ODSG), mis on Eestile ÜRO humanitaarabi süsteemis väga prestiižne ja nähtav koht. See on loomulikuks sammuks peale Eesti pikaaegset poliitilist seismist rahvusvahelise humanitaarabi  parema ning tõhusama toimimise eest. ODSG liikmelisus võimaldab Eestil panustada 27 liikmesriigi suurdoonoritega kõrvuti rahvusvahelise humanitaarabi poliitika kujundamisse, olla nähtav ning aktiivne Eestile ühes välistegevuse olulises valdkonnas (humanitaarabi andmine relvastatud konflikti või looduskatastroofi tõttu kannatanud riikidele ja territooriumitele).

ÜRO lastefond (United Nations Children’s Fund ehk UNICEF)

ÜRO Lastefond on ÜRO egiidi all tegutsev rahvusvaheline laste abistamist korraldav organisatsioon, mis toetab enam kui 190 riigis läbiviidavaid programme. UNICEF tegevus hõlmab muuhulgas alushariduse andmisega seotud küsimusi, laste vägivalla eest kaitsmist ning HIV/AIDS-iga seotud temaatikat. UNICEF reageerib ka humanitaarkriisidele astudes keerulistes olukordades välja laste kaitseks. Fond saab oma vahendid üksnes vabatahtlikest annetustest.

Eesti toetab UNICEFi nii vabatahtlike annetustega kui osaleb aktiivselt organisatsiooni töös. Perioodil 2011-2013 oli Eesti UNICEF täidesaatva nõukogu (Executive Board) liige ning 2012. aastal ka UNICEF-i büroo asepresident. Eesti valiti  teist korda Nõukogu liikmeks perioodiks 2014.-2016 ning oli UNICEFi büroo asepresident 2015. aastal. Eesti on taas UNICEF juhtivnõukogu liige 2020-2022. UNICEFi koduleht.

ÜRO pagulaste ülemvoliniku amet (United Nations High Commissioner for Refugees ehk UNHCR)

Amet loodi 1950. aastal, et aidata kaasa Euroopa sõjapõgenike olukorra lahendamisele. Tänapäeval tegeleb UNHCR pagulaste problemaatikaga üle maailma, juhtides ja koordineerides rahvusvahelist tegevust pagulaste kaitsel ja nende abistamisel, samuti kohapealse abi pakkumisel pagulaslaagrites. UNHCR humanitaartegevus on olnud läbi aastate tõhus ja üldtunnustatud ning tuginenud täielikult vabatahtlikele annetustele.

Eesti on toetanud UNHCR tegevust alates 2001. aastast. Alates 2007. aastast on Eesti ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti täidesaatva komitee (UNHCR ExCom) liige. Eesti esindamisel UNHCR juures teeb alaline esindus Genfis koostööd Siseministeeriumiga. UNHCR koduleht

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (International Committee of the Red Cross ehk ICRC)

Alates organisatsiooni asutamisest 1863. aastal on ICRC pakkunud humanitaarabi enamikus maailmas aset leidnud konfliktides. Samuti on ICRC’il rahvusvahelisest humanitaarõigusest (IHL) tulenevalt mandaat kaitsta sõjavange ning haavatuid, haigeid ja tsiviilisikuid. Lisaks konfliktiohvrite abistamisele propageerib Punase Risti Komitee kinnipidamist rahvusvahelisest humanitaarõigusest ning selle riigisisest järgimist. ICRC töö põhineb neljal 1949. aasta Genfi konventsioonil, 1977. aasta kahel lisaprotokollil ja 2005. aasta lisaprotokollil (sätestab uue, neutraalse embleemi), liikumise statuutidel ja rahvusvahelistel punase risti liikumise konverentsidel (viimane 2011. aasta lõpus) vastuvõetud resolutsioonidel. ICRC on sõltumatu (st riikidest ja ÜRO süsteemist) ja neutraalne organisatsioon. ICRC rahalised vahendid põhinevad rangelt vabatahtlikel annetustel. Eesti on toetanud ICRC tegevust alates 1998. aastast.

Eesti ühines Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollidega 1993. aastal. Sellega tunnustas Eesti ICRC mandaati tsiviilelanike kaitsmisel ja abistamisel sõjalistes konfliktides. Eesti esindamisel ICRC juures teeb Eesti alaline esindus Genfis koostööd Eesti Punase Risti ja Siseministeeriumiga, samuti humanitaarõiguse arengu vallas Kaitseministeeriumiga.

Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsioon (International Federation of Red Cross and Red Crescent Societies ehk IFRC)

Tegemist on 1919. aastal Pariisis loodud maailma suurima humanitaarorganisatsiooniga, kuhu kuulub 187 rahvuslikku seltsingut üle maailma. IFRC sekretariaat asub Genfis. Föderatsioon ja tema liikmed korraldavad humanitaarsituatsioonides, eriti looduskatastroofide järel, esimesena päästeoperatsioone, sest nad on mitmetes regioonides kohapeal esindatud ning valmis koheselt reageerima. IFRC koduleht Eesti Punase Risti koduleht

Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (International Organization for Migration ehk IOM)

1951. aastal loodud Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon on ÜROst eraldiseisev ning juhtiv valitsustevaheline migratsioonialane organisatsioon, mis teeb tihedat koostööd nii valitsuste, valitsusvaheliste kui ka valitsusväliste partneritega. IOMil on 132 liikmesriiki, lisaks 17 riiki vaatleja staatuses ning kontorid enam kui 100 riigis. IOM on seisukohal, et korrapärane ja humaanne ränne on kasulik nii migrantidele kui ka ühiskonnale. Eesti astus IOM liikmeks 2004. aastal. Eesti esindamisel IOM juures teeb Eesti alaline esindus Genfis koostööd Siseministeeriumiga.

 

Eesti humanitaarabi andjana

 

Eesti lähtub abi andmisel abivajajate tegelikest vajadusest, tuginedes enamasti ÜRO, Euroopa Ühenduse Komisjoni või Punase Risti organisatsioonide analüüsile või riikide otsestele abipalvetele. 

Kolm meedet humanitaarabi andmisel on:

  • Loodus- või inimtegevustest põhjustatud katastroofides kannatanute päästmine ja abistamine;
  • Esmane taastamistöö ja ülesehitus;
  • Katastroofide ennetamine ja nendeks valmisoleku suurendamine.

2019. aastal ulatus Eesti poolne humanitaarabi toetus ligi 3,4 miljoni euroni, moodustades üle 10% ametlikust abist ODA-st. Suurem osa sellest suunati Ida-Ukraina ja Süüria kriiside tagajärgede leevendamiseks.

Pikaajalistest kriisidest jätkasime toetust ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni (UNRWA) kaudu Gaza sektori elanike humanitaarolukorra leevendamiseks. Veel toetasime humanitaarkriiside leevendamist Jeemenis, Bangladeshis, Venetsueelas, Liibüas ja Malis ning looduskatastroofide tagajärgedega toimetulekut Mosambiigis ja Albaanias.

Suurem osa toetusest anti ÜRO organisatsioonidele (OCHA, UNHCR, UNICEF, UNRWA, CERF, WHO, WEP) kaudu, järgnesid annetused ICRC-le ja teistele rahvusvahelistele abiorganisatsioonidele. Siseriiklikest partneritest olid peamised Päästeamet, MTÜ Kriisieksperdid, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Punane Rist, MTÜ Ukraina Kultuurikeskus, MTÜ Mondo, MTÜ Eesti Pagulasabi.

Viimased kaks on aktiivsed nii humanitaarabi andmisel Ukraina konfliktis kannatanutele kui tegelevad Süüria konflikti eest pagenud tsiviilelanikega Jordaanias, Liibanonis ja Türgis.

Humanitaarabi annetused rahvusvahelistele organisatsioonidele

 

1998. aastal tegi Eesti oma esimese vabatahtliku annetuse rahvusvahelisele humanitaarabi organisatsioonile, milleks oli erapooletu ja sõltumatu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC). Seda võib pidada hetkeks, mil Eesti hakkas doonorina teadlikult toetama globaalse humanitaarabisüsteemi toimimist.

Eesti on aastaid kasvatanud toetust ÜRO humanitaarabi organisatsioonidele ja Rahvusvahelisele Punasele Risti Komiteele kui globaalse humanitaarabisüsteemi kesksetele organisatsioonidele. Seda eelkõige põhjusel, et enamasti on need rahvusvahelised organisatsioonid katastroofi/kriisiolukorras kohapeal esindatud. Seetõttu tunnevad nad  kohalikke olusid, suutes abi tõhusalt ja kiiresi abivajajateni toimetada. Lisaks suudavad need organisatsioonid erinevate doonorite panuseid kohapeal kiiresti koordineerida.

Eesti toetab iga-aastaselt vabatahtlike annetustega järgmiste rahvusvaheliste humanitaarabiorganisatsioonide tegevusi:  ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), ÜRO Lastefond (UNICEF), ÜRO humanitaarasjade koordineerimisbüroo (OCHA), ÜRO Hädaabi Keskfond (CERF), ÜRO kriiside hindamis- ja koordineerimismeeskond (UNDAC), ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsioon (UNRWA), Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) ja Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC).

Eesti osalemine rahvusvahelises päästekoostöös

 

Eesti on aastate jooksul saavutanud rahvusvahelistele standarditele vastava pääste- ja humanitaarabi osutamise võimekuse, mis lubab Eestil saata vajaduse korral katastroofipiirkonda Eesti Päästemeeskonna (Estonian Disaster Relief Team, EDRT).

Eesti Päästemeeskond on osa pääste- ja kriisireguleerimisvaldkonna väljaõppe, koolituse ja ettevalmistuse süsteemist, millel on Eesti välispoliitikas täita oluline roll: selle põhieesmärk on Eesti Vabariigi valmisoleku tagamine rahvusvahelistel pääste- ja  humanitaarabioperatsioonidel osalemiseks.

Tegemist on vabatahtlikkuse alusel moodustatud pidevas valmisolekus oleva meeskonnaga, mis reageerib vajaduse korral rahvusvahelistele suurõnnetustele. Eesti Päästemeeskonna lähetab missioonile Välisministeerium koostöös Päästeametiga ÜRO, ELi või kannatanud riigi esitatud abipalve alusel.

Tänaseks on Eesti Päästemeeskond tõestanud end maailmatasandil arvestatava ja tõsiselt võetava professionaalide meeskonnana. Eesti on saatnud oma spetsialiste nii ÜRO (United Nations Disaster Assessment and Coordination, UNDAC) kui ka Euroopa Liidu (Union Civil Protection Expert Team, UCPT) katastroofide hindamis- ja koordineerimismeeskondadesse, millede peamisteks ülesanneteks on anda kriisikoldest esmane hinnang olukorrale ning vajadustele ja koordineerida rahvusvahelise abi saabumist.

Aastate jooksul on eestlased ekspertidena osalenud missioonidel Kõrgõstanis, Gruusias, Iraanis, Sudaanis, Venemaal, Turkmeenias, Indoneersias, Pakistanis, Surinamis, Laoses, Namiibias, Tadzhikistanis, Ugandas, Jordaanias jm. UNDAC liikmed on osalenud alates 2000. aastast 20 missioonil. Eesti on arvestatav ka rahvusvaheliste õppuste ja koolituste läbiviijana. 2018. aastal korraldas Eesti rahvusvahelise ÜRO UNDAC ekspertide täiendkoolituse kursuse Väike-Maarjas ning 2019. aastal UNDAC ekspertide täiendkoolituse kursuse Tallinnas.

Rahvusvaheline humanitaarpartnerlus on Eestile olnud operatiivseks ja nähtavaks koostööformaadiks Päästemeeskonna ekspertide lähetamiseks humanitaarmissioonidele. EL liikmesriigina peab Eesti oluliseks abi koordineerimist Euroopa Liidu elanikkonnakaitse mehhanismi kaudu ning toetab samaaegselt humanitaarkatastroofidele ühtsel reageerimisel ÜRO humanitaarasjade koordineerimisbüroo (OCHA) keskset rolli.

2019-2020 on Eesti Rahvusvahelise Humanitaarpartnerluse IHP eesistuja.

 

Mis on rahvusvaheline humanitaarõigus?

 

Rahvusvaheline humanitaarõigus (RHÕ) on avaliku rahvusvahelise õiguse oluline osa. Humanitaarõigus seab piirangud vägivalla kasutamisele relvakonfliktis eesmärgiga säästa isikuid, kes ei osale võitluses, ja piirata sõjapidamisel kasutatavaid vahendeid ja meetodeid.

 

Riigid ja rahvad on sajandeid kasutanud vägivalda ning sama kaua on püütud seda ka reguleerida. Eristuvad kaks valdkonda:

  • ius ad bellum hõlmab reegleid, mis piiravad riikide õigust sõjategevust alustada ehk relvastatud jõu kasutamist;
  • ius in bello hõlmab reegleid, mis piiravad osapoolte käitumist relvakonflikti vältel.

Rahvusvahelises humanitaarõiguse on kaks peamist voolu:

  • Haagi õigus, mis reguleerib sõjapidamise viiside ja vahendite valikut ja kasutamist
  • Genfi õigus, mis käsitleb teatud relvakonfliktist mõjutatud isikute ja objektide kaitset

Alates aastast 1949 kasutatakse termini „sõda“ asemel terminit „relvakonflikt“. Põhjus peitub selles, et sõda on konkreetne juriidiline nähtus. Ta algab sõja kuulutamisega ning lõpeb rahuga. Relvakonflikti puhul ei oma määravat tähtsust, kuidas osapooled olukorda õiguslikult defineerivad, vaid hoopis faktiline olukord.

Relvakonfliktid jagunevad kaheks:

  • rahvusvahelised relvakonfliktid
  • mitterahvusvahelised relvakonfliktid

1949. aasta Genfi konventsioonide ühine artikkel 2 annab variandid, mida rahvusvahelise relvakonfliktina käsitleda:

  • väljakuulutatud sõda
  • muu kahe või enama riigi vahel puhkenud relvakonflikt ja seda isegi siis, kui üks või enam nendest ei tunnista sõjaseisukorda
  • riigi territooriumi osaline või täielik okupeerimine ja seda ka siis, kui okupatsioonile ei osutata relvastatud vastupanu

Mõistet on laiendatud 1949. aasta Genfi konventsioonide 1977. aasta esimese lisaprotokolli artiklis 1(4), kus rahvusvahelise relvakonfliktina klassifitseeruvad ka need relvakonfliktid, kus rahvad võitlevad koloniaalvõimu, võõrvägede okupatsiooni või rassistlike režiimide vastu kasutades oma enesemääramisõigust.

1949. aasta Genfi konventsioonide ühene artikkel 3, Genfi konventsioonide 1977. aasta teise lisaprotokolli artikkle 1 ning tavaõigus kehtestavad mitterahvusvahelise relvakonflikti kriteeriumid:

  • leiab aset liikmesriigi territooriumil
  • ei ole riikidevaheline
  • ületab sisepoliitiliste rahutuste läve

Sisepoliitilise läve ületamiseks tunnustatakse kahte tingimust. Esiteks peab vaenutegevus saavutama teatud intensiivsuse. Teiseks peavad mitteriiklikud relvakonflikti osapooled olema piisavalt organiseeritud ja juhitud, et läbi viia pidevaid ja kooskõlastatud sõjalisi operatsioone ning rakendada humanitaarõigust.

Kellele kohaldub Genfi konventsioon?

 

Vaid riigid võivad olla rahvusvaheliste lepingute osapoolteks, nii ka Genfi konventsiooni puhul. Siiski on kõik relvakonflikti osapooled RHÕ-ga seotud, olgu nad riigid või mitte-riigid.

Millised on rahvusvahelise humanitaarõiguse põhireeglid?

 

  • Konfliktiosalised peavad alati tsiviilisikutel ning võitlejatel vahet tegema. Tsiviilisikuid ja tsiviilelanikkonda tuleb kaitsta kõigi sõjalistest operatsioonidest tulenevate ohtude eest, neid ei tohi mingil juhul rünnata (v.a kui nad võtavad otseselt osa relvakonfliktist).
  • Sõjalised operatsioonid võivad olla suunatud üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu. Sõjalised sihtmärgid on objektid, mis oma olemuse, asukoha, otstarbe või kasutuse tõttu aitavad tõhusalt kaasa sõjategevusele ning mille osaline või täielik hävitamine, hõivamine või neutraliseerimine tähendab valitsevas olukorras kindlat sõjalist eelist.
  • Sõjalisi sihtmärke ei tohi rünnata, kui oodatav konkreetne ja vahetu sõjaline edu pole proportsionaalne ründega kaasnevate kaotustega tsiviilelanike hulgas ja tsiviilobjektide purustamisega. Kui tavaliselt tsiviilotstarbel kasutatava objekti puhul tekib kahtlus, kas seda kasutatakse sõjategevusele tõhusaks kaasaaitamiseks, siis tuleb eeldada, et seda ei kasutata sel viisil ning tegemist on tsiviilobjektiga.
  • Võitlusvõimetuid isikuid tuleb kaitsta ja ravida, neid ei tohi teistest kuidagi erinevalt kohelda. Isik on võitlusvõimetu, kui ta on vastaspoole võimuses, ta väljendab selget soovi alla anda või ta on kaotanud teadvuse või on haavade tõttu tegutsemisvõimetu ega saa end seetõttu kaitsta ning seda eeldusel, et ta hoidub seejuures mis tahes vaenutegevusest ega püüa põgeneda. Keelatud on võitlusvõimetut isikut tappa või haavata.
  • Konfliktiosalistel ei ole piiramatut õigust valida sõjapidamise viise või vahendeid. Neil on keelatud kasutada selliseid relvi, laskemoona, sõjatarbeid ning sõjapidamise viise, mille eesmärgiks on põhjustada liigseid vigastusi või õigustamatuid kannatusi.
  • Kohustust ravida ja hooldada haigeid ja vigastatuid kannab konfliktipool, kelle meelevallas viimased on. Meditsiinipersonali ja meditsiiniüksusi tuleb alati austada ja kaitsta ning neid ei või rünnata, sama kehtib ka meditsiinitranspordi kohta. Meditsiinipersonal,  - transport ja – rajatised tähistatakse kas punase risti, punase poolkuu või punase kristalli embleemiga.

Need on iseloomulikud märgid, mis viitavad kohustusele neid embleeme kandvaid isikuid ja objekte austada. Nende embleemide kasutamine väljaspool relvajõudusid või ilma Punase Risti Seltsi nõusolekuta on keelatud ja Eestis ka väärteokorras karistatav. Samuti on keelatud kasutada sarnast embleemi.

Vaenlase kätte langenud isikutel on õigus Genfi konventsioonidest ja nende lisaprotokollidest tulenevale kaitsele. Kaitstavad isikud võib laias laastus kaheks jagada:

  • sõjavangid, kelle kaitse tuleneb sõjavangide kohtlemise Genfi (III) konventsioonist
  • tsiviilisikud, kelle kaitse tuleneb tsiviilisikute sõjaaegse kaitse Genfi (IV) konventsioonist

Igale isikule laieneb üks või teine kaitse, st. ei ole kahte vahepealset kategooriat, millele kaitset ei laiene. Sõjavangid on vaid rahvusvahelistes relvakonfliktides. Juhul kui tekib kahtlus, kas isikul on õigust sõjavangi staatusele, koheldakse teda sõjavangina niikaua, kuni tema staatusele annab hinnangu pädev tribunal.

Isikutel on õigus ettenähtud kaitsele alates vaenlase kätte langemisest kuni nende lõpliku vabastamise ja repatrieerimiseni. Sõjavangid ei või mingil juhul osaliselt või täielikult neile ettenähtud õigustest loobuda. Vaenlase kätte langenud isikute elu, õigusi, inimväärikust ning poliitilisi, religioosseid ja muid veendumisi peab austama. Neid tuleb kaitsta vägivalla ja kättemaksu eest ning, juhul, kui nad on toime pannud õigusrikkumie, siis tuleb tagada neile õiglane kohtumõistmine.

Huvitav fakt – Martensi klausel

 

Eestlane Friedrich (Fjodor) Martens sõnastas 1899. a Haagi rahukonverentsil põhimõtte juhtumite kohta, mida RHÕ ei hõlmanud: „Täpsemate sõjapidamise eeskirjade puudumisel jäävad nii elanikkond kui ka sõdijad rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad (tsiviliseeritud) rahvaste vahel juurdunud tavadest, inimlikkuse seadustest ja avaliku südametunnistuse nõudmistest.“

 

 

Viimati uuendatud: 11. Märts 2020

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.