Sa oled siin

Õiguslik järjepidevus: Eesti võti Euroopa Liitu ja NATOsse

Mart Nutt
ajaloolane, Riigikogu liige

Sel aastal möödub 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. See on aeg, mille järgi riiki võib igati küpseks pidada. Selle aja jooksul on Eestis toimunud kuued parlamendivalimised ja viied presidendivalimised (kui 2011. aasta valimised sinna hulka lugeda), kuued kohalike omavalitsuste valimised ning kahed Euroopa Parlamendi valimised. Erakorraliste valimiste järele ei ole kordagi vajadust olnud. Valimissüsteemi ei ole selle aja jooksul põhimõtteliselt muudetud. Niisiis on Eesti näol tegemist ka stabiilse demokraatiaga. 20 aastat pärast riigi taastamist on õige aeg vaadata tagasi nendele valikutele, mille ees oli eesti rahvas, ning hinnata, kas need valikud tagasid nende soovide täitumise, mis 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses püstitati.

Enne Teist maailmasõda tunnustasid Eesti Vabariiki eraldi aktiga 33 riiki. Kui aga lähtuda tõigast, et Rahvasteliitu kuulus läbi aegade koos Eestiga kokku 63 riiki, siis de iure Eestit tunnustanud riikide koguarv oli 62. Vahetult enne Teist maailmasõda ja sõja algusaastal, enne kui Rahvasteliit lõpetas oma tegevuse, kaotasid mitmed selle liikmed iseseisvuse. Abessiinia (Etioopia), Austria, Poola ja Tšehhoslovakkia kaotati riikidena maailmakaardilt juba enne 1940. aastat, mil Saksamaa, Poola suhtes aga Saksamaa ja NSV Liit ühiselt nende riikluse lõpetasid. 1940. aasta suvel jõudis järg Balti riikide kätte. Kui Teine maailmasõda lõppes, said kõik okupeeritud ja annekteeritud riigid peale Balti riikide vähemasti vormiliselt iseseisvuse tagasi. Valdav enamik neist 62 sõjaeelsest Rahvasteliidu liikmest ei olnud kunagi tunnustanud NSV Liidu poolt 1940. aastal toime pandud okupatsiooni ja ebaseaduslikku anneksiooni Eestis.

1980. aastateks oli vähestel veel lootust, et Eesti ja teised Balti riigid võiksid kunagi oma iseseisvuse tagasi saada. Teiste Teise maailmasõja käigus okupeeritud ja annekteeritud Euroopa riikidega võrreldes oli Balti riikide olukord teistsugune: nimelt hävitas nende iseseisvuse sõjas võitnud riik ja see oli põhjus, miks sõja lõpus ei saanud need riigid iseseisvust tagasi. NSV Liit oli näiliselt oma võimsuse tipul ja ühtsem kui kunagi varem. Hoolimata tõigast, et demokraatlik maailm NSV Liidu ebaseaduslikku anneksiooni ei tunnustanud, Balti riigid lihtsalt unustati. NSV Liidu okupatsioonivõimudel olid sisuliselt vabad käed teha, mida nad soovisid, ilma et see oleks toonud kaasa märkimisväärset vastukaja või hukkamõistu demokraatlikus maailmas. Massiline põliselanike deporteerimine ja tapmine, mis omandasid inimsusvastaste kuritegude jooned, ja oma kodanike asustamine okupeeritud territooriumile, mida rahvusvaheline õigus selgelt keelab, jäid tähelepanuta.

1980. aastatel tuli ette vaid üksikuid lääneriikide liidrite avaldusi, kus meenutati, et Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu ei tunnustata. Lootus iseseisvusele oli kadumas ka Eestis. Eesti keel oli tõrjutud kohaliku suhtlemiskeele tasemele ja surve selle kasutusala vähendamiseks jätkus, immigrantrahvastiku osatähtsus aga lähenes poolele kogu elanikkonnast, kusjuures neile sisendati, et nad olid päästnud eestlased fašistlikust orjusest ja seetõttu on neil Eestis eelisseisund.
1988. aastal valla pääsenud rahvaliikumine tõestas, et unistus taastada iseseisvus ei olnud kadunud. Ei saa salata, et mitte alati ei tervitanud seda puhangut ka nende lääneriikide liidrid, kes deklareerisid, et ei tunnusta okupatsioonivõime, kuna kartsid uut konfliktikollet ja „Gorbatšovi positsioonide kõigutamist”. Läänes ei mõistetud, et okupatsiooni liberaliseerimine Eestis ja liikumine iseseisvuse taastamise eest olid märgid NSV Liidu pöördumatust lagunemisest, mida ei suuda peatada ka Gorbatšovi perestroika.

Mittetunnustamispoliitika ei olnud siiski pelgalt tähtsusetu deklaratsioon. Õiguslikus plaanis seadis see Balti riigid samasse kategooriasse teiste riikidega, kes olid oma iseseisvuse kaotanud Teises maailmasõjas välisriigi agressiooni tulemusena, nagu näiteks Jugoslaavia, Luksemburg, Poola või Tšehhoslovakkia. Seega, Balti riikidel oli rahvusvaheliselt tunnustatud õigus iseseisvuse taastamisele. Selle poolest erinesid Balti riigid NSV Liidu vabariikidest, kelle õigust a priori iseseisvusele ei tunnustatud. Mittetunnustamisele tuginedes ei andnud lääneliitlased NSV Liidule välja Balti sõjapõgenikke, säästes sel moel kümneid tuhandeid inimelusid. Balti riikide diplomaatilised esindused said jätkata oma tegevust mitmetes riikides just tänu mittetunnustamispoliitikale ja Eesti New Yorgi peakonsulaat oli avatud kogu okupatsiooniperioodi, sümboliseerides maailmale, et Eesti Vabariik eksisteerib de iure edasi.

Liikumine iseseisvuse taastamise suunas oli Eestis põnev protsess, mida iseloomustas ühelt poolt kindel eesmärk ja teiselt poolt osav laveerimine ja kompromissivalmidus, vältimaks verevalamist ja jõu kasutamist. Eesmärk oli ühemõtteline: peaaegu kogu eesti rahvas soovis iseseisvuse taastamist. Mõistetavalt ei jaganud seda soovi enamik nõukogudeaegsetest immigrantidest, mida aga ei saagi neile ette heita, kuna neil puudus nii ajalooline side Eestiga kui ka teadmine Eesti tegelikust saatusest. Ent varjamatult ütlesid iseseisvuse taastamise loosungi alguses välja ainult liikumised, mis ei olnud seotud NSV Liidu struktuuridega. Massiliikumise Rahvarinde liidrid ja mõni aeg hiljem ka kohaliku kommunistliku partei juhid kasutasid vaoshoitumat retoorikat, rääkides autonoomiast, suveräänsusest uuendatud NSV Liidu koosseisus ja liidulepingust NSV Liidu keskvõimu ja liiduvabariikide vahel, mis määraks selgelt üleliidulise ja liiduvabariigi kompetentsi. 1990. aastaks kujunes välja kaks suunda küsimuses, kuidas peaks Eesti iseseisvuse taastama. Nimetame neid siinkohal restitutsionistideks ja setsessionistideks.

  • Islandi peaminister Geir Hilmar Haarde ja peaminister Andrus Ansip avamas Islandi tunnustusele pühendatud
    mälestustahvlit välisministeeriumi fassaadil 22. augustil 2006
  • Islandi peaminister Geir Hilmar Haarde ja peaminister Andrus Ansip avamas Islandi tunnustusele pühendatud mälestustahvlit välisministeeriumi fassaadil 22. augustil 2006. Island oli esimene riik, kes tunnustas taasiseseisvunud Eestit 22. augustil 1991.

Restitutsiooniline tee eeldas Eesti rahvusvahelise seisundi ärakasutamist ja iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel, põhimõtteliselt samadel alustel, nagu taastati Tšehhoslovakkia 1945. aastal. Restitutsioon tugines tõsiasjadel, et

  1. Eesti oli 1940. aastal okupeeritud ja ebaseaduslikult annekteeritud ning enamik tolleaegsetest maailma riikidest seda anneksiooni ei tunnustanud;
  2. Eestil oli olemas oma kodanikkond, mis on määratletav 1938. aasta alusel ja mida saab registreerimise teel taastada;
  3. Eesti Vabariigil on olemas töötav diplomaatiline esindatus välisriikides New Yorgi peakonsulaadi näol.

Seega, õiguslikus mõttes ei ole tegemist mitte iseseisva riigi loomisega, vaid taastamisega okupatsiooni ja anneksiooni lõpetamise teel. Restitutsionistid mõistsid, et hetkel ei ole iseseisvuse taastamine küll võimalik, aga kuna õigus on meie poolel, on meil alus oodata demokraatlike riikide toetust ja survet NSV Liidule anneksiooni lõpetamiseks. Kui NSV Liit peaks aga muutuma demokraatlikuks, siis ei saa ta võõraste riikide okupeerimist jätkata. Eestil oleks aga vabadus valida oma poliitiline kurss, sh ühineda lääne struktuuridega ja loobuda erisuhetest NSV Liiduga.

Setsessionistide argumendid lähtusid pragmatismist ja reaalpoliitikast. Nende põhiväide oli, et vinti ei tohi üle keerata ja Moskvat liigselt ärritada. Maailm ei mõista meid ning sõjaeelse riigi taastamine ei ole reaalne, hoolimata sellest, et de iure see riik eksisteerib. Samuti tekitaks restitutsiooni tee teravaid pingeid nõukogudeaegse immigrantrahvastikuga. Realistlik tee on NSV Liidust eralduda kas liidust välja astudes, mida NSV Liidu konstitutsioon liiduvabariigile võimaldas, või siis kokkuleppel NSV Liidu valitsusega moodustada uus riik, mis paratamatult jääks NSV Liiduga lähedalt seotuks. Seega välistasid setsessionistid tegelikult Eesti võimaliku liitumise ELi ja NATOga.

Kui restitutsioniste peeti utopistideks, siis setsessioniste jällegi allaandjateks ja iseseisvuse mahamüüjateks. Valiku nende teede vahel määras Eesti õigusjärgsete kodanike edukas registreerimine, mille viis läbi kodanikualgatuslik Kodanike Komiteede liikumine. Nii 1990. aasta kevadel valitud Eesti NSV ülemnõukogu kui ka kodanikualgatuslikult valitud Eesti Kongress deklareerisid, et eesmärk on Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. 20. augustil 1991 kuulutati Eesti Vabariik taastatuks restitutio ad interim põhimõttel.

Nii USA kui ELi liikmesriigid tervitasid Eesti iseseisvuse taastamist ja avaldasid valmisolekut taastada diplomaatilised suhted. Ka Kesk-Euroopa endised idabloki riigid rõhutasid, et tunnustavad Eesti iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel ja ei pea Eestit uueks riigiks. Kokku võib 27 riigi avaldust käsitleda kui seisukohavõttu, et nad peavad Eestit restitutsiooni põhimõttel taastatud riigiks. Ainsa riigina väljendas selgelt, et käsitleb Eestit NSV Liidust eraldunud riigina ja mitte 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud riigi õigusjärglasena NSV Liit, kes tunnustas Eesti iseseisvust 6. septembril 1991 . 1990. aasta kevadel, kui valiti nn üleminekuperioodi ülemnõukogu, taastati Eesti välisministeerium sisuliselt nullist. Tõsi küll, välisministeerium oli nominaalselt eksisteerinud ka liiduvabariigi ametiasutusena, kuid sel puudusid igasugused iseseisva välispoliitikat teostava ametkonna funktsioonid. Ministri ametisse asunud Lennart Meri võttis südameasjaks taastada välisministeerium sellisena, nagu see peab olema iseseisvas riigis.

Mõistetavalt ei olnud see lihtne ja esialgu isegi mitte võimalik. Välisministeerium pidas ainuvõimalikuks iseseisvuse taastamise teeks restitutsiooni juba kas või seetõttu, et suhted Eesti Vabariigi peakonsulaadiga olid peaaegu ainus rahvusvaheliselt tunnustatud diplomaatiline kanal välismaailma. Mitte kõik ametkonnad ei kiitnud välisministeeriumi sellist kurssi heaks. Teiseks ei saanud välisministeerium esindada Eestit rahvusvahelises suhtlemises, kuna ta oli ikkagi osa Nõukogude administratsioonist, mitte aga rahvusvaheliselt tunnustatud riigi välisametkond. Seetõttu ei kuulunud välisministeeriumi tööülesannete hulka kuni 1991. aasta augusti lõpuni mitte tavapärane diplomaatiline suhtlemine, vaid teavitustegevus Eesti tegelikust olukorrast ning taotlustest iseseisvus taastada. See tegevus põhines pöördumistel ja avaldustel teiste riikide ja rahvusvahelise üldsuse poole, memodel, pressiteadetel ja mitteametlikel kohtumistel. Välisministeeriumi katsed pääseda rahvusvahelisele tasandile ametlike delegatsioonidega ei saanudki teostuda. Ühtlasi oli välisministeerium ka ise sunnitud rõhutama, et tal ei ole mandaati esindada Eesti riiki, sest vastasel korral oleks see tähendanud lahtiütlemist õiguslikust järjepidevusest. Ainus esindus, kellel oli mandaat esindada Eesti Vabariiki, oli jätkuvalt Eesti Vabariigi New Yorgi peakonsulaat eesotsas peakonsul Ernst Jaaksoniga.

Olukord muutus üleöö, kui 20. augusti 1991. aasta restitutsiooni järel tunnustasid EL, USA, NSV Liit ja enamik teisi maailma riike Eesti valitsust legitiimse Eesti Vabariigi esindajana. See tähendas ka välisministeeriumi muutumist Eesti Vabariigi legitiimseks välisametkonnaks. Välisministeerium pidi viivitamatult orienteeruma tavapärasele diplomaatilisele tegevusele ja jätma infokeskuse praktika tagaplaanile. See ei olnud lihtne. Ei olnud kogemust ja diplomaatilise kogemusega töötajaid oli vaid üksikuid. Tuleb tunnistada, et tööd alustati kohati katse-eksituse meetodil, teiste riikide praktikat uurides ja järgides ning jooksva töö kõrvalt õppides. Kuid ega selline olukord ei olnud Eestile esmakordne. 1918. aastal, kui Eesti Vabariik loodi, oli olukord samasugune. Tuleb tunnistada, et mõlemal juhul sai välisministeerium hästi, ilma suuremate prohmakateta hakkama ja kujunes aasta-paariga hästi funktsioneerivaks professionaalseks ametkonnaks.

Pole saladus, et restitutsioon tekitas pingeid suhetes NSV Liiduga ja hiljem Vene Föderatsiooniga. Moskva ei loobunud Eestist rõõmuga, vaid suutmatusest oma kontrolli säilitada ning tulenevalt lääneriikide survest. Samas lootis Moskva siduda Eesti endaga uues raamistikus, milleks kujunes SRÜ. Selles nn lähivälismaa strateegias oli oma koht venekeelsel elanikkonnal ja venekeelse asjaajamise säilimisel, painutamaks Eestit käituma Moskva soovide järgi. Moskva ambitsiooni on varjamatult avatud Karaganovi doktriinis. Moskva ei soovinud loobuda ei sõjalisest kohalolekust ega majanduslikust kontrollist Eesti üle. Restitutsioon tõmbas aga Moskva stsenaariumile kriipsu peale. Kodakondsust ei laiendatud automaatselt NSV Liidu aegsetele immigrantidele ja vene keel ei saanud riigikeele staatust, Eesti nõudis järjekindlalt Vene sõjaväe lahkumist, mis lääneriikide toetusel sai 1994. aastaks ka teoks. Majanduslik sõltuvus Moskvast asendus kiire integratsiooniga läände. 1995. aastal sõlmitud assotsiatsioonileping ELiga viis ühinemiseni ELiga 2004. aastal. Eriti mõru pill tuli Moskval alla neelata, kui Eesti ühines 2004. aasta 29. märtsil NATOga. Aeg-ajalt on küsitud, kas restitutsiooni eesmärk mitte ei olnudki üksnes see, et lülitada NSV Liidu aegsed immigrandid välja poliitiliste otsuste tegemisest? Kindlasti ei olnud, kuna restitutsiooni üks põhitegureid oli õiglustunne ja rahva unistus taastada Eesti sellise riigina, nagu see jäi mälestustesse NSV Liidu okupatsiooni eel. Samuti ei olnud keegi selgeltnägija, kes oleks osanud hinnata õigusliku järjepidevuse hilisemat mõju Eesti rahvusvahelisele staatusele. Kuid ilmselgelt oli see mõju olemas, kui võrrelda Eesti ja teiste Balti riikide ning endise NSV Liidu vabariikide käekäiku viimasel 20 aastal.

  1. Kiire vabanemine Moskva mõjusfäärist võimaldas Eestil teostada radikaalne rahareform, kiire erastamine ning orienteerida majandus ja kaubandus ELile. SRÜ riigid jäid Moskva majanduslikeks ripatsiteks ja nende majanduse allakäik jätkus ka iseseisvuse saavutamise järel. Praeguseks on Eesti SKP per capita võrreldamatult kõrgem kui ühelgi SRÜ riigil, kuigi 1991. aastal oli tase enam-vähem sama.
  2. Eesti sai probleemivabalt välja arendada stabiilse demokraatia. Enamikus SRÜ riikides on diktatuur nüüdseks taastatud.
  3. Kodanike viisavaba liikumine Eesti ja lääneriikide vahel tekkis järk-järgult, kuid 2000. aastaks pääsesid Eesti kodanikud kogu ELi territooriumile viisavabalt. Ühegi SRÜ riigi kodanikud ei pääse siiamaani viisavabalt ELi.
  4. Eesti pääses ELi laienemise samasse ringi, kuhu kuulusid Kesk-Euroopa endised idabloki riigid. SRÜ riikide puhul ei ole isegi mitte silmapiiril, et mõni neist võiks ELiga ühineda. Ei saa alahinnata ka läänes valitsenud psühholoogilist tegurit, mille järgi ei olnud mõeldav, et endine NSV Liidu vabariik võiks kuuluda ELi.
  5. Selge distantseerumine Moskva soovist täita nn rahuvalvemissiooni lähivälismaal ja Vene vägede väljaviimine säästsid Eestit väljastpoolt provotseeritud rahvustevahelistest konfliktidest, mida impeeriumimeelsed jõud Kirde-Eestis soovisid näha. Sellelaadseid kuumi või külmutatud konflikte on enamikus endise NSV Liidu vabariikides: Põhja-Kaukaasia / Tšetšeenia, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahh, Transnistria, Krimm, Kõrgõzstan, Usbekistan, Tadžikistani kodusõda…
  6. Liitumine NATOga ei oleks 2004. aastal kindlasti teoks saanud, kui Eestit oleks vaadeldud Venemaa mõjusfäärina.

Tuleb tunnistada, et õiguslikul järjepidevusel ja mittetunnustamispoliitikal on Eesti jaoks olnud äärmiselt oluline tähtsus. Mitte ainult ajalooline ja moraalne, mitte ainult 1940. aastat ja sõjajärgset aega silmas pidades, vaid eeskätt just Eesti iseseisvuse taastamise ja kaasaja seisukohalt. Erinevate maade saatust võrreldes võib väita, et Eesti ja teised Balti riigid on ühinenud ELi ja NATOga, saanud kõrgeltarenenud majandusega, kiirestiareneva infotehnoloogiaga, pidevalt täiustuva sotsiaalsüsteemiga ja stabiilse demokraatiaga riikideks tänu õigetele valikutele 20. sajandi viimasel kümnendil. Nende hulka kuulub kahtlemata õigusliku järjepidevuse tee, mis on säilitanud meie jaoks retrospektiivi ja avanud perspektiivi.

Viimati uuendatud: 23. Veebruar 2011

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.