Sa oled siin

NATO partnerlussuhted ja koostöö

Lissaboni tippkohtumisel 2010.a vastu võetud strateegiline kontseptsioon määratleb NATO kolm põhiülesannet: kollektiivkaitse, kriisiohje ja koostöine julgeolek. Nendest kaks – kriisiohje ja koostöine julgeolek – käsitlevad julgeoleku ja stabiilsuse tagamist väljapool alliansi piire. Viimane on seda tulemuslikum, mida laiem on partnerlussuhete võrgustik ja mida rohkem on sellesse haaratud allianssi mittekuuluvaid riike ja ka teisi rahvusvahelisi organisatsioone. NATO partnerlussuhted hõlmavad nii riike, mis jagavad NATOga ühiseid väärtusi ja julgeolekuhuvisid, kui ka riike, mille puhul võib rääkida eelkõige kattuvast julgeolekuhuvist.

Sellest tulenevalt on partnerriikidega tehtava koostöö ulatus ja aktiivsus vägagi erineva sisuga, jagunedes mitmeks erinevaks formaadiks: Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) ja Partnerlus rahu nimel (Partnership for Peace Programme - PfP), Vahemere Dialoog (MD) ning Istanbuli Koostööalgatus (ICI). Lisaks eksisteerivad kolm kahepoolse partnerluse koostöövormi: NATO – Vene Nõukogu (NRC), NATO – Ukraina Komisjon (NUC) ja NATO – Gruusia Komisjon (NGC).

Eraldi äramärkimist ja edasiarendamist vajab NATO-ELi partnerlus, eriti arvestades tõsiasja, et kahel organisatsioonil on 22 ühist liikmesriiki. ELi näol on tegemist NATO strateegilise partneriga, kellega koostöö on oluline kõikides valdkondades. Partnerlus ÜROga on vajalik eelkõige kriisiohje- ja humanitaaroperatsioonide alase koostöö ja koordineerimise kontekstis. Regionaalse julgeoleku tagamisel Euro-Atlandi piirkonnas on tähtis koostöö OSCEga, eelkõige kriisiohje, julgeoleku- ja usaldusmeetmete, relvastuskontrolli ning desarmeerimise alal.

Arvestades asjaolu, et julgeolekuohud on suures osas globaalsed, samuti seda, et Läänemere piirkonnas ei kuulu kõik riigid allianssi, on Eesti väga huvitatud partnerlussuhete, eriti samadel põhiväärtustel tugineva koostöö edasiarendamisest. Viimastel NATO tippkohtumistel vastu võetud otsused luua neile riikidele täiendavaid koostöövõimalusi vastab igati nii meie kui ka kogu euroatlantilise julgeoleku huvidele, nagu ka otsused arendada edasi partneritega operatsioonide käigus tekkinud koostegutsemisvõimet ja aidata neil üles ehitada enda riiklikku kaitsevõimekust.

 

Koostöö formaadid

NATO ja Euroopa Liit

NATO jaoks on Euroopa Liit ainulaadne ja oluline partner. Aktiivne ja tõhus Euroopa Liit toetab Euro-Atlandi piirkonna üldist julgeolekut. 22 kattuvat ühiste väärtustega liikmesriiki loovad võimaluse kasutada kummagi organisatsiooni oskuseid ja vahendeid vastastikku täiendaval viisil, muutes partnerluse kasulikuks nii operatiivses kui ka rahalises mõttes.

ELi ja NATO koostöö sai alguse ühisest püüdlusest ennetada ja lahendada kriise ja relvastatud konflikte nii Euroopas kui ka mujal maailmas. 2003.a sõlmiti nn Berliin+ kokkulepped, mis tagavad ELile piiratud juurdepääsu NATO kollektiivsete vahendite ja võimete kasutamiseks ELi juhitud operatsioonides. Kokkulepetele tuginedes toimusid missioonide üleandmised Makedoonias ning Bosnias ja Hertsegoviinas. Samuti on tehtud praktilist koostööd operatsioonidel Kosovos, Afganistanis ja Aafrika Sarves. ELi ja NATO missioonide koostöö on olnud edukas ka rände ja inimkaubanduse ohjamisel Vahemerel.

2016.a juulis allkirjastati Varssavis EL-NATO ühisdeklaratsioon, mis on kahe organisatsiooni suhete uus teetähis ning millega laiendati oluliselt varasema koostöö ulatust. Konkreetsete koostöövaldkondadena märgiti ära hübriidohud, operatiivne koostöö merel, küberjulgeolek ja -kaitse, missioonid ja operatsioonid, võimearendus, kaitsetööstuse tugevdamine, paralleelsed ja koordineeritud õppused ning partnerite võimekuse suurendamine.

2016.a detsembris kiideti nii NATOs kui ka ELis heaks poliitilised avaldused ja ühisdeklaratsiooni rakenduskava, mis sisaldas 42 konkreetset ettepanekut edasiseks tegevuseks. Kuna julgeolekukeskkond on pidevas muutumises ning uute julgeolekuohtudega toimetulemiseks tuleb rakendada mõlema organisatsiooni tugevusi, seisab Eesti kindlalt EL-NATO koostöö edasise arendamise eest. 

NATO ja Euroopa Liidu suhted (inglise keeles)

Euro-Atlandi partnerlusnõukogu

Külma sõja lõppemisega tekkis NATO-l ajalooline võimalus muuta pikaajaline vastasseis Varssavi Pakti riikidega koostööks ja dialoogiks. Keskendudes  Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikidele, loodi 1991.a uudne koostöövorm ehk Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (NACC). Praegune ehk Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) nimekuju on pärit 1997.a NATO Madridi tippkohtumiselt, kus seda koostöövormi ühtlasi edasi arendati. EAPC kohtub regulaarselt saadikute tasandil kord kuus, ministrite tasandil kord aastas ning mõnikord ka tippkohtumise vormis. EAPCi kuulub hetkel 50 riiki, millest 29 on NATO liikmed ja 21 partnerriigid. Tegemist on multilateraalse foorumiga, kus liitlased saavad partneritega arutada üldisi poliitilisi ja julgeolekualaseid küsimusi nagu kriisiohje ja rahutagamine, regionaalsed teemad, massihävitusrelvad, rahvusvaheline terrorism, kaitseküsimused, ja valmisolek, lennundus- ja tuumaohutus ning teaduskoostöö. Foorumi töö on toimub vastava tööplaani (Euro-Atlantic Partnership Work Programme – EAPWP) alusel.

Euro-Atlandi partnerlusnõukogu kodulehekülg (inglise keeles)

Partnerlus rahu nimel

1994.a käivitunud programm „Partnerlus rahu nimel“ (PfP, Partnership for Peace) on orienteeritud kahepoolsele suhtlemisele ja praktilisele tegevusele 21 partneriga. Programm on riigiti väga erineva iseloomu ja mahuga, sõltudes kaheaastasest individuaalse partnerluse ja koostöö programmist (IPCP), mida korrapäraselt uuendatakse. Partnerriigid, kes soovivad oma partnerlust alliansiga veelgi süvendada, kasutavad selleks üksikasjalikumat individuaalse partnerluse tegevuskava (IPAP). Liikmesuse tegevuskava (MAP) saanud riikidele ning Gruusiale ja Ukrainale on lisaks avatud ka põhjalikele demokraatlikele, julgeoleku- ja kaitsereformidele suunatud iga-aastane riiklik programm (ANP).

PfP-koostööl on olnud tugev mõju demokraatia arengule Kesk- ja Ida-Euroopas. Ühtlasi on see kiirendanud kõnealuste riikide sõjalise struktuuri ümberkorraldusi ja suurendanud nende võimekust osaleda NATO juhitud rahuoperatsioonidel. PfP annab partnerriigile võimaluse arendada NATOga koostööd enda prioriteetseid koostöövaldkondi silmas pidades. Eesti osales PfP-s selle loomisest alates, saades hea põhja NATOga liitumiseks. Seejuures oli oluline roll programmi kaudu toimunud sõjaväelaste ja julgeolekupoliitikaga tegelevate ametnike väljaõppel ja rahuoperatsioonidel alliansi liikmetega saadud koostöökogemusel.

Partnerlus rahu nimel kodulehekülg (inglise keeles)

Koostöö Vahemere-dialoogi riikidega

Vahemere-dialoogi algidee on pärit 1994.a jaanuaris toimunud Brüsseli tippkohtumiselt, kus NATO riigipead ja valitsusjuhid viitasid Lähis-Ida rahuprotsessi positiivsetele tulemustele. 1995.a veebruaris kutsuti Egiptus, Iisrael, Mauritaania, Maroko ja Tuneesia osa võtma dialoogist NATOga. Novembris 1995 laienes kutse Jordaaniale ja veebruaris 2000 Alžeeriale. Kokku seega seitse riiki.

Dialoogi eesmärk on toetada stabiilsust ja julgeolekut Vahemere piirkonnas ning suurendada vastastikust teadlikkust ja mõistmist partnerriikide ja NATO vahel. 1997.a Madridi tippkohtumise deklaratsiooni põhjal loodi koostöö formaliseerimiseks Vahemerekoostöö Grupp (Mediterranean Cooperation Group). 1999. a. aprillis otsustasid alliansi liidrid Washingtoni tippkohtumisel laiendada dialoogi nii poliitilises kui ka praktilises mõõtmes. NATO koostöö Vahemere-dialoogi riikidega tähtsustus oluliselt pärast terrorirünnakuid USAle. Araabia kevade tormilised sündmused muutsid koostöö seevastu eklektilisemaks.

Koostöö Vahemere Dialoogi raames toimub individuaalsete koostööprogrammide alusel, lähtudes partnerite huvist ja vajadusest. Eesmärk on edendada poliitilist dialoogi ja kujundada praktilist koostööd julgeoleku- ja kaitse-, informatsiooni ning tsiviilhädaabi planeerimise ja teaduse vallas. Oluline on terrorismivastase võitluse ja merelise julgeolekuga seonduv (ennekõike piraatlusevastane võitlus) ning koostöö energiajulgeoleku ja avaliku diplomaatia vallas.

Rohkem teavet Vahemere-dialoogi kohta (inglise keeles)

Istanbuli koostööalgatus

NATO tippkohtumisel Istanbulis 2004.a otsustati pakkuda koostöövõimalust võimalikult laiale Lähis-Ida piirkonnale. Algatusega on praeguseks liitunud neli riiki – Bahrein, Kuveit, Katar ja Araabia Ühendemiraadid. Ka Omaan ja Saudi Araabia on ilmutanud liitumishuvi.

Istanbuli koostööalgatus põhineb ühisel omalusel, st NATO ja Pärsia lahe riikide vastastikuste huvide täielikul austamisel ning eripärade ja vajaduste arvestamisel. Koostööalgatuse eesmärk on edendada nii mitmepoolset koostööd kui ka vastastikku kasulikke kahepoolseid suhteid eelkõige kaitse- ja julgeolekuküsimustes nagu terrorismivastane võitlus, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, energiajulgeoleku tagamine ja võitlus piraatluse vastu.

Vahemere-dialoog ja Istanbuli koostööalgatus on osutunud olulisteks koostöövormideks vägivaldse islamiäärmuslusega võitlemisel ning Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika probleemidega tegelemisel. 

Rohkem teavet Istanbuli koostööalgatuse kohta (inglise keeles)

NATO-Ukraina komisjon

Ukraina on andnud partnerriigina märkimisväärse panuse rahu loomisesse ja tagamisse, osaledes kõikides NATO rahutagamisoperatsioonides. NATO ja Ukraina koostöö ja partnerlus põhineb 1997.a Madridi tippkohtumisel sõlmitud eripartnerlushartal (Charter for a Distinctive Partnership), millega loodi alaline NATO-Ukraina komisjon (NUC). Komisjon annab hinnangu harta rakendamisele ja teeb ettepanekuid, kuidas koostööd parendada ja edasi arendada.

Kuigi Ukraina erinevad valitsused on andnud  erinevaid signaale NATO-ga ühinemise osas, ei jäta üldine arengusuund kahtlust riigi suurenevast valmidusest alliansiga liituda. Oluliselt tähtsustus NUC-i töö seoses Venemaa-Ukraina konfliktiga: alliansi kui kaitseorganisatsiooni kollektiivne toetus ja abi, sh uute usaldusrahastute loomine, käib eranditult komisjoni kaudu, mis pakub ka otsese ja parima kanali poliitiliseks dialoogiks Ukraina ja NATO vahel.

NATO-Ukraina suhted (inglise keeles)

NATO-Gruusia komisjon

Gruusia on NATO aktiivne koostööpartner. 1992.a liitus Gruusia NACC/EAPCga, 1994.a PfPga. 2002.a teatas Gruusia oma soovist saada NATO täisliikmeks ning alustas 2004.a individuaalse partnerluse tegevuskava (IPAP) täitmisega, suurendamaks oma praktilist ja institutsionaalset ühinemisvalmidust.

Gruusia soov saada NATO liikmesuse tegevuskavaga (MAP) pole mitmesugustel põhjustel täitunud, küll aga on riigist saanud ilmselt kõige integreeritum NATO partner. Bukaresti tippkohtumisel 2008.a tunnustati Gruusiat kui aspirantriiki (st potentsiaalset liitlast). Erisuhete rõhutamiseks käivitus samal aastal pärast Vene-Gruusia konflikti NATO-Gruusia komisjon (NGC), mis on NATO-le kujunenud keskseks suhtlemisvahendiks Gruusiaga. Erilisel kohal oli Gruusia ka 2014.a Walesi tippkohtumisel, kus saadi kokku aspirantriikide kontekstis (koos Montenegro, Makedoonia ja Bosnia ja Hertsegoviinaga), enimväärtuslike partnerite kontekstis (koos Soome, Rootsi, Austraalia ja Jordaaniaga) ning käivitati MAP-i asemel põhjalik koostööpakett.

Gruusia ja Ukraina toetamine ja abistamine oma reformikogemuse jagamisel on olnud üks Eesti välispoliitilisi prioriteete ning seda on tehtud regulaarselt nii kahepoolselt kui ka mitmepoolselt NATOs jt rahvusvahelistes organisatsioonides.

NATO-Gruusia suhted (inglise keeles)

NATO-Vene nõukogu

NATO külma sõja järgne poliitika Venemaa suunal on olnud ennekõike vastastikuse usalduse suurendamine (pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Varssavi Pakti laialiminemist) ja soodsa koostöökeskkonna kujundamine algselt vägagi haavatava demokraatliku arengusuuna stabiliseerimiseks Kesk- ja Ida-Euroopas. Hiljem võeti suund koostegutsemiseks regionaalsetes kriisikolletes.

Venemaa erandlikku rolli rõhutab 1997.a heaks kiidetud alusakt, mis fikseeris Venemaa suhte laieneva alliansiga. 2002.a jõuti NATO-Vene nõukogu (NRC) loomiseni. Selles koostööfoorumis peetakse dialoogi aktuaalsetel julgeolekupoliitilistel teemadel ning arendatakse praktilist koostööd vastastikku huvipakkuvates valdkondades.

NATO-Vene suhted jahtusid oluliselt Venemaa-Gruusia konflikti tõttu 2008.a augustis. Poliitiline dialoog ja sõjaline koostöö lakkasid pea aastaks. Seejärel hakkas koostöö mõlemapoolsest praktilisest vajadusest tulenevalt taastuma sammhaaval ja valdkonnapõhiselt: Afganistan, terrorism, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, piraatlus jm.

Praeguseks on NATO-Venemaa koostöö täielikult peatatud, seda seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas alates märtsist 2014 (eriti seoses Krimmi annekteerimisega) ja sellega kaasnenud ning eelnenud rahvusvaheliste lepingute, s.h 1997.a alusakti jämeda rikkumisega. Võimalik on vaid ebakorrapärane saadikute kokkusaamine NRC raamistikus, eelkõige Vene-Ukraina kriisi teemal.

NATO strateegiline kontseptsioon kinnitab, et NATO-Venemaa koostöö on strateegiliselt tähtis, seda rahu, stabiilsust ja ühist julgeolekuruumi silmas pidades. Seetõttu on NATO eesmärk jätkuvalt püüelda Venemaaga tõelise partnerluse poole, aga see sõltub ennekõike Venemaast, kas ja millal see võimalikuks osutub. Walesi tippkohtumine seadis suhete arendamiseks selged eeltingimused.

NATO-Venemaa suhted (inglise keeles)

 

Viimati uuendatud: 5. Juuli 2017

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.