Sa oled siin

Avaleht Tegevused, eesmärgid Äridiplomaatia India Vabariik

India Vabariik

 

viimati uuendatud: 30.09.2015

 

ÜLDANDMED

India Vabariik  (Bhārat Gaṇarājya)

Rahvaarv: 1 276 000 000 (september 2015)

Pindala: 3 287 590 km2

Riigikeeled: Devanaagari tähestikku kasutav hindi keel on India ametlik keel, selle kõrval kasutatakse teise ametliku keelena laialdaselt inglise keelt nii valitsuse asjaajamises kui äritegevuses. Ametliku tunnustuse on leidnud veel 21 rohkem levinud keelt: assami, bengali, bodo, dogri, gudžarati, kannada, kashmiri, konkani, maithili, malajalami, manipuri, marathi, nepaali, orija, pandžaabi, sanskriti, santali, sindi, tamili, telugu ja urdu keel. 

Rahaühik: India ruupia (₹,  lühend INR) = 0,014 €; 1€ = 72 INR (juuni 2015).  Vahetult enne reisi tasub kursiga tutvuda Eesti Panga kodulehel: https://www.eestipank.ee/valuutakursid.

Riiklikud pühad (2015):

03.01 - Milad un Nabi (prohvet Muhammedi sünnipäev)

26.01 - Vabariigi päev

17.02 - Maha Shivratri

06.03 - Holi ehk kevadpüha

02.04 - Mahavir Jayanthi

03.04 - Suur reede

06.04 - Lihavõttepühade esmaspäev

01.06 - Buddha sünnipäev

18.07 - Eid al-Fitr (ramadani lõpp)

15.08 - Iseseisvuspäev

05.09 - Krishna Janmashtami

23.09 - Eid al-Adha (ohverdamispüha)

02.10 - Mahatma Gandhi sünnipäev

13.10 - Muharram (islami uus aasta)

22.10 - Dussehra (Vijaya Dashami)

11.11 - Diwali (Valgusfestival)

25.11 - Guru Nanak Jayanti sünnipäev

25.12 - Jõulud

26.12 - Teine jõulupüha

Need on eelkõige keskvõimu poolt aktsepteeritud pühad, lisaks tuleb  arvestada, et erinevad osariigid tähistavad erinevaid tähtpäevi, mis on samuti puhkepäevad.

Majandus

SKP (ostujõu pariteedi alusel): 7,277 triljonit USD (2014)

SKP (per capita ostujõu pariteedi alusel): 5800 USD  (2014)

SKP (nominaalne):  2,048 triljonit USD (2014)

SKP (nominaalne per capita): 1612 USD (2014)

SKP kasv: 5,6% (2014)

SKP jaotus sektorite lõikes: teenused 57,9%; tööstus 24,2%; põllumajandus 17,9%

Välisvaluuta ja kulla reservid: 309.2 miljardit USD (31.12.2014)

Töötuse määr: 8,6% (2014)

Inflatsioonimäär: 8% (2014)

Peamised ekspordiartiklid: naftasaadused, kalliskivid, sõidukid, masinad, raud ja teras, kemikaalid, farmaatsiatooted, teravili, riided.

India suurimad ekspordi sihtriigid on USA (12,4%), Araabia Ühendemiraadid (10,2%), Hiina (4,7%), Singapur (4,3%) ja Hong Kong 4,1% (2013).

Peamised impordiartiklid: toornafta, kalliskivid, masinad, kemikaalid, väetised, plastid, raud ja teras.

Suurimad Indiasse importijad on Hiina (11%), Saudi Araabia (7,8%), Araabia Ühendemiraadid (7.1%), Šveits (5,5%), USA (4,8%) ja Iraak (4,3%) (2013).

Suurimad sadamad: Chennai, Jawaharlal Nehru Sadam (Nhava Seva) Mumbaist lõunas, Kandla, Kolkata, Mumbai, Sikka, Vishakhapatnam

Poliitika ja haldus

Riigikord: föderatiivne parlamentaarne vabariik

Riigipea: Pranab Mukherjee (alates 25.07.2012)

Valitsusjuht: peaminister Narendra Damodardas Modi  (alates 26.05.2014)

Pealinn: New Delhi (250 000 elanikku, Delhi pealinna territooriumi rahvastikuks hinnatakse  25 mln)

Haldusjaotus: India on föderatiivne riik, mis koosneb 29 osariigist ja seitsmest liiduterritooriumist. Kõikidel osariikidel nagu ka Puducherry ja Delhi pealinna territoorium omab valitud seadusandlikku organit. Ülejäänud viit liiduterritooriumit valitsetakse otse selleks määratud administraatorite kaudu. Iga osariik ja liiduterritoorium jaguneb omakorda distriktideks, need omakorda tehsilideks ja väikseim haldusüksus on küla.   

Suurimad linnad: 2011. a. rahvaloenduse andmetel oli Indias 53 linna rohkem kui miljonilise  elanikkonnaga, suurimad linnastud on  Mumbai, Delhi, Bengaluru, Hyderabad, Chennai, Ahmedabad, Pune ja Kolkata.  

1947.  aastal Suurbritanniast iseseisvunud India jäi esialgu dominiooni staatusesse, kuid konstitutsiooni vastuvõtmise järel 1950. a kujunes Indiast sekulaarne  ja demokraatlik vabariik. Indiat on nimetatud  poolföderaalseks riigiks, kus alguses domineeris tugev keskvõim ja osariigid jäid selle varju, kuid seoses  suurte sotsiaalmajanduslike muudatustega viimase 25 aasta jooksul on osariikide võim järk-järgult kasvanud.

Seadusandlik võim Indias kuulub kahekojalisele parlamendile, mille spiiker on Sumitra Mahajan (2015).  Ülemkoda on 245-liikmeline Rajya Sabha (Osariikide Nõukogu), mille liikmed valitakse kuueks aastaks osariikiide ja kohalike omavalitsuste poolt vastavalt osariigi elanike osakaalule riigi rahvaarvust. 545-liikmeline alamkoda Lok Sabha (Rahvakoda) valitakse viieks aastaks otsestel valimistel.

Riigipea on president, kes valitakse ametisse viieks aastaks valimiskogu poolt. Enamus täitevvõimust kuulub siiski valitsusjuhile. Olles ametissemääratud presidendi poolt, peab peaministrile kuuluma parlamendi alamkojas enamust omava partei või valitsusliidu toetus. Iga ametisolev minister peab ühtlasi olema ühe parlamendikoja liige. Indias on täidesaatev võim allutatud seadusandlikule võimule ja peaminister ning ministrite nõukogu on otseselt vastutav parlamendi alamkoja ees.

Indias on kolmeastmeline sõltumatu kohtuvõim, mis koosneb ülemkohtust, 24 kõrgemast kohtust ja hulgast alamastme kohtutest. Ülemkohtule kuulub otsustusõigus põhimõtteliste õiguste ja vaidluste üle keskvõimu ja osariikide vahel, samuti etendab apellatsioonikohtu rolli kõrgemate kohtute otsuste üle. Ülemkohtul on õigus välja kuulutada seadusi ja tühistada keskvõimu ja osariikide seadusi, kui need on konstitutsiooniga vastuolus. Ülemkohus on konstitutsiooni tõlgendamise kõrgeim instants.

 

MAJANDUSE ISELOOMUSTUS

Nominaalse sisemajanduse koguprodukti (SKP) poolest on India üheksas majandus maailmas (Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel 2014. a 2,5 triljonit USD), ostujõu pariteetsust arvesse võttes on India kolmandal kohal (7,4 triljonit USD). Samas nominaalse SKP poolest elaniku kohta on India maailmas alles 142. kohal (1627 USD - 2014), ostujõu pariteeti arvestades 129. kohal (5855 USD – 2014).

2015. aastaks oodatakse 7,7% ja järgmiseks aastaks 8%-list majanduskasvu.  India kuulub G-20 klubisse, BRICS-i ühendusse (Brasiilia, Hiina, Lõuna-Aafrika ja Venemaaga) ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni andmetel kuulub maailma 20 suurema kaupleja hulka. India oli 2013. a maailma 19. kaupade ja 6. teenuste eksportija.

Põllumajandussektor on endiselt riigi suurim tööandja, kuid selle osakaal SKP-s kahaneb järjekindlalt ja aastatel 2012-13  (aprill-märts) oli selle osakaal 13,7% SKP-st.

India majanduse arengust

Iseseisvuse saavutamise järgse perioodi majandust Indiast nimetatakse segamajanduseks (1947-1991), mis oli sissepoole pööratud, püüdes kõike ise toota, keskselt planeeritud, suure valitsusepoolse sekkumismääraga, riigisektori suure osakaaluga – majandusmudel, mis ei suutnud osa saada sõjajärgse maailmakaubanduse kiirest kasvust. India osakaal maailmakaubanduses langes 1,3%-lt 1953. aastal 0,5%-ni 1983. aastal. Selle perioodi India majandusmudel paistis silma oma ebaefektiivsuse, laialtlevinud korruptsiooni ja plaanide ebapuuduliku elluviimisega.

India jõulisema majanduskasvu alguseks võiks pidada 1991. aastat, kui alustati majanduse olulise liberaliseerimisega tolleaegse rahandusministri Manmohan Singhi ja peaministri Narashima Rao juhtimisel. Nad kõrvaldasid suurel määral Raj Litsentsi süsteemi, mis varem tähendas ranget valitsuse järelevalvet uute tööstuste rajamisel, jõuliselt alustati investeerimist taristusse. Järgnenud paari aastakümne jooksul on toimunud jõuline majanduskasv ja elatustaseme paranemine, mis on toonud kaasa buumi siseturul.

Oma SKP 5,8%-lise aastase keskmise majanduskasvuga viimase paarikümne aasta vältel on India üks kiiremini kasvavaid majandusi maailmas. India ettevõtted on maailma turgudel tugevalt kanda kinnitanud, iseäranis tehnoloogia ja äriteenuste valdkondades, ning see on suurendanud kaubandus- ja investeerimistegevust. Samuti on paranenud tehnoloogiline ja teaduslik võimekus, tugevdades veelgi India positsiooni maailmamajanduses. Sellele vaatamata seisab India endiselt silmitsi mitmete oluliste majanduslike väljakutsetega, nagu näitavad parasjagu käimasolevad majanduspoliitilised debatid ja kasvutempo kerge aeglustumine.

Vaid mõned näited majanduse pudelikaeltest on kehvavõitu taristu (sh elektriga varustatus ja ühendusteed), vajadus maaostu- ja sundvõõrandamist tõhustada tööstuse arendamiseks, vajadus põllumajanduse tootlikkust kasvatada, vajadus tõsta haridus- ja tervishoiustandardeid, vajadus vähendada finantssektori riske ja see liberaliseerida, vajadus regulatiivsete reformide uue laine järele, samuti vajadus tõhusama korruptsioonivastase võitluse järele. Nende väljakutsetega tuleb võimalikult aegsasti ja tulemuslikult tegelda, mis kujutab endast India valitsuse jaoks igal tasandil suurt ülesannet. Pärast Modi valitsuse ametisseastumist 2014. a kevadel hakkasid puhuma reformituuled, kuid tuleb arvestada, et India on demokraatlik riik ja nii mõnigi majandusarengu seisukohalt arukas initsiatiiv võib takerduda poliitilisse võitlusesse, kus initsiatiivile seatakse vastukaaluks populistlikud loosungid näiteks indialastest väiketootjate ja väikepoodnike kaitseks, olgu selleks maa võõrandamise lihtsustamine või välisinvesteeringute võimaldamine mahajäänud jaemüügi sektorisse.

India majanduse areng on paraku regiooniti erinev. Kaheksa osariiki (Maharashtra, Gujarat, Andhra Pradesh, Bihar, Madhya Pradesh, Rajasthan, Orissa ja Uttar Pradesh, mõned neist on esigrupis vaid oma suure rahvaarvu poolest) annavad peaaegu 70% kogu riigi SKP-st.

Eesti Arengufondi uuring (PDF) jagab selle alusel osariigid kolme rühma:

  • esimeses neist toimub valdav osa rahvusvahelisest äritegevusest ning seal asuvad enamik moodsaid tööstusharusid, samuti suurimad linnad. Selles rühmas on Maharashtra ning pealinn New Delhi oma ümbrusega, Karnataka osariik Bengaluruga, kuhu on koondunud palju maailmatasemel tehnoloogiaäri keskusi;
  • teise rühma moodustavad kiire arenguga nn. tärkavad osariigid: Gujarat Ahmedabadi linnaga, uus Telangana osariik Hyderabadi linnaga, Andhra Pradesh – need on jõudsalt kujunemas uuteks innovatsiooni- ja ärikeskusteks, kuigi seni on olnud ostujõu poolest olnud mõnevõrra mahajäänud;
  • kolmandasse rühma kuuluvad osariigid, kus domineerivad endiselt töömahukad põllumajandus- ja traditsioonilise tööstuse harud. Seetõttu on nendes sageli rahvarohketes (nt Bihar) osariikides ostujõud suhteliselt madal, kuid majandusreformide edukuse korral võib see pilt muutuda.

India tööjõuturg

Indiast on saamas maailma rahvarohkeim riik. Viimase rahvaloenduse andmeil elas Indias 2011. aasta 1. märtsi seisuga 1 210 193 422 inimest, 2015. a. septembri hinnang annab selleks numbriks 1 276 600 000, vahe suurima rahvaarvuga riigi Hiinaga on kahanenud 95-le miljonile, India rahvastik on vaid 7% Hiinast väiksem.  India rahvastik moodustab 17,5% maailma rahvastikust ehk teisisõnu on maailma iga kuues inimene Indias. Lisaks elab ja töötab teistes riikides, iseäranis USA-s, Suurbritannias, Pärsia lahe riikides, Birmas, Fidžil, Mauritiusel, Singapuris, Malaisias jm. veel 20–30 miljonit India kodanikku või india päritolu inimest. Indias jätkub rahvastiku kiire kasv tõenäoliselt veel mitme aastakümne vältel, ÜRO andmetel võib India rahvaarv 2035. aastal küündida 1,46 miljardini, mis teeb Indiast maailma rahvarohkeima riigi. Rahvaarv võib saavutada oma haripunkti 2060. aastal, küündides 1,7 miljardi inimeseni.

India praegune mediaanvanus on elanike seas veidi üle 25 eluaasta ning 2025. aastaks kerkib see kõigest 30-ni. Kokku on 62% elanikkonnast vanusevahemikus 15–60 aastat, moodustades seega enam kui 750 miljonist inimesest koosneva tööjõufondi. Tööealiste elanike arv tõuseb 2030. aastaks koguni 925 miljonini, möödudes seni selles arvestuses trooninud Hiinast. Kõige tähtsam on asjaolu, et märkimisväärne osa rahvastikust siseneb kümne järgmise aasta jooksul alles esimest korda tööturule. Ligikaudu 610 miljonit inimest olid 2010. aastal Indias nooremad kui 25 ning enam kui 375 miljonit neist koguni nooremad kui 15. Järgmise kahe aastakümne jooksul siseneb tööturule neist enam kui 10 miljonit inimest aastas. See tähendab, et igal aastal lisandub India tööjõufondi nii palju inimesi kui on näiteks kogu Rootsis elanike üldse kokku.

Lisaks tööjõu suurele kvantiteedile, tehakse Indias jõupingutusi ka selle kvaliteedi parandamiseks. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oskas 74% indialastest lugeda ja kirjutada ühes India 23 ametlikus keelest, mis tähendab ca 10%-list kasvu võrreldes varasema rahvaloendusega. Valitsus on seadnud lähiaastate eesmärgiks viia kirjaoskajate osakaal rahvastikust 80%-ni. Haridustasemes võib täheldada erinevusi osariikide vahel: kui näiteks Keralas oskas lugeda ja kirjutada 94% elanikkonnast, siis Biharis oli vastav näitaja vaid 64%.

Indias on mitmeid maailma kõrgkoolide edetabelis kõrgetel kohtadel olevaid kõrgkoole, mis on inseneride ja teadlaste arvu kasvatanud maailma suurimaks, ometi ei suuda tudengite arv piisavalt rahuldada majanduse kasvavaid nõudmisi. Alati ei anna kõrgkool kaasa ka tööks vajalikke oskusi, nii on vaid 2/3 ettevõtjatest rahul kõrgkooli lõpetanud teadmiste ja oskustega. Kõrghariduse andmisel on kaasa löömas ka erasektor. 37% tudengitest õpib erinevates erakolledžites ja ülikoolides. Lisaks laiendatakse välismaa ülikoolide võimalusi asutada Indias oma täieõiguslikke filiaale. Praegu on India kõrgharidussüsteemis haridust omandamas üle 15 mln tudengi, mis on 18% noorte osakaalust. Välismaa õppeasutustes omandavad väljaõpet või akadeemilist kraadi 200 000 indialast, eelistatumad on USA, Suurbritannia, Austraalia jt. ingliskeelsete riikide tuntud ülikoolid, kuid ka teiste riikide osakaal kasvab, eriti magistri- ja doktoriõppe osas, kus India enda võimalused kasinamad. Järgneva kümne aastaga võib väljaspool Indiat õppivate üliõpilaste arva kasvada 300 000-ni.

Tööjõuturu pudelikaelaks on jäänud paraku peaaegu olematu kutseharidussüsteem: seda ühelt poolt traditsioonide tõttu, kus tööoskused antakse edasi vanematelt lastele või õpetatakse töötaja välja tööandja poolt töö käigus, teiselt poolt esmatähtsuse andmine kõrghariduse arendamisele valitsuse poolt. Kuid siingi on puhumas reformituuled: 2020. aastaks planeeritakse õppimisevõimaluse andmist kutseharidussüsteemis 70 miljonile indialasele.

India tarbijaskond

Ostujõu alusel on India praegu maailma kolmas majandus ja turg. Samas on indialaste ostujõud väga ebaühtlane: Forbes’i nimekirjas oleva 90 dollarimiljardäri (ja mitmesaja tuhande  dollarimiljonäri)  kõrval  peab ligi pool India elanikkonnast toime tulema vähemaga kui üks euro päevas, 75% linnaelanikest peab toime tulema vähemaga kui üks kaks eurot päevas. Tarbijate ülemisse kihti, kus tarbimisharjumused on vägagi läänelikud, kuulus 2010. a kaks miljonit leibkonda, 2020. aastaks võib nende leibkondade arv kasvada Austraaliaga võrreldavale tasemele ehk kümnele miljonile, mis toob kindlasti kaasa suurema nõudluse luksus- ja kvaliteetkaupade järele. Samas kiire majanduskasvu jätkudes lisandub rikaste juurdetulekule ka oluliselt arvukam keskklass.

Ühe prognoosi kohaselt võib keskklassi leibkondade osakaal kasvada 12%-lt (2008. a) 50%-le 2030. aastal. Keskklassi ja seega tarbimise kasvule annab kindlasti tugeva tõuke kiire linnastumine, kuna linnainimene tarbib umbes kaks korda rohkem kui maainimene. Viimase rahvaloenduse (2011) andmetel elas linnades 31% rahvastikust, 2030. aastaks peaks linnaelanikkonna osakaal ületama 50% piiri, mis tähendab, et maalt linna on liikunud või liikumas veerand miljardit inimest, mis omakorda annab investoritele võimaluse nn. tarkade linnade (peaminister Modi valitsus on lubanud Indiasse rajada 100 nn. tarka linna) rajamise näol, mille eesmärgiks on linnateenuste kvaliteedi tõstmine. Rohkem kui miljoni elanikuga linnu saab 2030. aastaks Indias olema ligi sada. 

Tähelepanuta ei saa jätta ka vaesemat osa tarbijaskonnast, mis annavad vähemalt veerandi kogu tarbimisest – olulised on siin innovatiivsed tooted, mis madala hinna juures võimaldavad selle segmendi elukvaliteeti parandada, pealegi just selle segmendi arvel keskklass laieneb, nii et kaubamärgi tuntus vaesema elanikkonna juures võib viia eduni teatud ajaperspektiivis.

Et kõrgema sissetulekuga inimeste ja leibkondade arv suureneb, laieneb turg „kõige hädatarvilikema ostude“ tegemisest vabama tarbimise suunas. Kui praegu läheb mitte-esmasteks kulutusteks jõukamates tarbimisrühmades 40-50% teenitud rahast, siis madalama sissetulekuga India leibkondade puhul on see näitaja püsinud vahemikus 20-30%. Aastaks 2025 võib mitte-esmase tarbimise kogumaht kerkida koguni 70%-ni. Teiseks tarbimisharjumusi muutvaks oluliseks teguriks on interneti laialdane kasutuselevõtt. Praeguseks (2015) on Indias umbes 315 mln internetikasutajat (20% elanikkonnast) ja see arv kasvab 15-20% aastas. Internetikasutajate arvu kasv ja mobiiltelefoni miljardiline kasutajate arv on viinud e-kaubanduse kiire arenguni. Kui 2012 oli e-kaubanduse turg 10 mld USD, siis aastaks 2020 ennustatakse selle 20-kordistumist, ehk 200 mld USD-ni, mis on tingitud e-finantsteenuste ja internetipõhise jaemüügi kiirest kasvust, aga teiselt poolt ka tavajaemüügi kunstlikult pidurdatusest, sh selle sektori suletusest välisinvesteeringutele.                         

Peamised majandussektorid

Põllumajanduse toodangult on India teisel kohal maailmas. Põllumajandus ja sellega seotud metsandus ning kalandus annavad 17% India SKP-st ja rakendavad poole India tööjõust. Maa saagikus jääb 30-50% kanti võrreldes juhtivate põllumajandusriikide maa saagikusest. India on juhtiv riik piima-, džuudi- ja kaunviljade toodangult ning omab maailma suurimat veisekarja (175 mln veist). Riisi, nisu, suhkruroo, puuvilla, maapähklite, puu- ja juurviljade toodangu poolest on India teisel kohal. India on suurim siiditootja ja –tarbija. India ekspordib teravilja (riis), vürtse, värskeid ja kuivatatud puuvilju, pühvliliha, puuvilla, teed, kohvi jm. põllumajandussaadusi, mis annab Indiale 10% ekspordituludest.

Nafta- ja keemiatööstus. Kuigi toornafta moodustab kolmandiku India impordist, on India naftatoodete eksportija. Nafta- ja keemiatööstus annab suurima panuse India SKP-sse ja ühtekokku annavad need 34% India ekspordi väärtusest. Ainuüksi maailma suurim nafta rafineerimistehas Jamnagaris töötleb 1,24 miljonit barrelit toornaftat päevas. Keemiatööstuse mahu poolest on India kolmas riik Aasias ja see annab 5% India SKP-st. India kuulub agrokemikaalide, polümeeride, plastikute ja mitmete teiste orgaaniliste anorgaaniliste keemiatoodete osas maailma viie tipptootja hulka.

Ravimitööstus. India farmaatsiatööstus on viimase kümne aastaga teinud läbi tubli arenguhüppe ja oma 60 000 erineva tootega kontrollib praegu ligi kümnendikku maailma ravimiturust. Ravimitööstusele ennustatakse kahekordset kasvu 2012. a 55 mld USD tasemelt aastaks 2020. Peamiseks ravimitööstuse keskuseks on kujunemas Gujarati osariik.

Kalliskivitööstus. India on üks suurimaid kalliskivide, pärlite ja juveeltoodete tootjaid ning töötlejaid. Nafta- ja naftatoodete järel annavad kulla, väärismetallide, väärikivide, pärlite import ja eksport  suurima käibe väliskaubanduses. Valdkond annab tööd miljonitele inimestele, panustab 7%-ga  India SKP-sse ning on esmatähtis välisvaluuta teenimise allikas, tuntumad keskused on Mumbai ja Surat. India on ka üks maailma suurimaid kullatarbijaid, hinnanguliselt on indialaste käes 20 000 tonni kulda, selle väärtuseks on 2 triljonit USD, mis on võrdne India SKP-ga. Valitsus püüab selle kasutult seisva vara finantsturgudele tuua, lähiaeg näitab, kuidas see neil õnnestub.

Tekstiilitööstus panustab India SKP-sse neli, tööstustoodangusse 14 ja ekspordituludesse 17%. Kõrvaldades mitmed, eelkõige finantsalased piirangud tekstiilitööstuse jaoks, avas valitsus sellega suure raha juurdevoo nii sise- kui välisinvesteeringute näol ja kiratsev tööstusharu muutus üheks kiiremini arenevaks tööstusharuks. 2004-2008 kasvasid tekstiilitööstusesse tehtavad investeeringud 27 mld USD võrra. 90% villastest toodetest tulevad Ludhianast, mida kutsutakse India Manchesteriks. Tirupur on tunnustust saanud kui peamine trikotaaži, kootud rõivaste, vabaaja- ja spordiriiete tootmise keskus. Puuvillafarmid ja tekstiilitööstus annab tööd 45 miljonile indialasele.

Kaevandustööstus. Kaevemahtude poolest kuulub India maailma esiviisikusse, kaevandatava väärtuse poolest esikümnesse. Indias kaevandatakse 89 mineraali ja riigile kuuluvad tootmisüksused annavad üle kahe kolmandikku kavandusmahtudest. 50% India kaevandustööstusest toodangu väärtuse järgi on koondunud Odisha, Rajasthani, Chhatisgarhi, Andhra Pradeshi, Telangana, Jharkandi, Madhya Pradeshi ja Karnataka osariiki. 25% väärtusest annavad rannikust eemal asuvad nafta- ja gaasileiukohad. India kuulus 2013. a viie suurema tootja hulka vilgukivi, kroomi, kivisöe, pruunsöe, boksiidi, tsingi ja mangaani osas. India on maailma neljas terase- ja seitsmes alumiiniumitootja. Indias on kasutuses ca 3000 kaevandust, millest pooled on söe-, rauamaagi või lubjakivi kaevandused. Vaatamata rikkalikele loodusvaradele kaevandussektori roll India SKP-s väheneb ja see annab tööd vähem kui kolmele miljonile töötajale. Põhjuseks on vaevanõudev lubade- ja regulatsioonidesüsteem, mis nõuab 6-20 korda rohkem aega kui teistes tuntud kaevandustööstusega maades (nt. Austraalia või Lõuna-Aafrika), samuti puudulik taristu, kehv ligipääs kapitalile ja aeglane keskkonnsõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtt. Uue arenguna loobuti 2015. a riigi monopolist söe kaevandamise osas.

Energeetika. India on neljas suurim elektrienergia, aga ka naftatoodete tootja maailmas, samuti on India neljas suurim toornafta (üle 100 mld USD eest aastas) ja söe importija. Kivisüsi ja nafta annavad kaks kolmandikku energiatarbimisest Indias. India naftavarud rahuldavad 25% kodumaisest vajadusest, naftat leidub Gujaratis, Rajasthanis ja Assamis, ning Mumbai lähistel, Krishna Godavari ja Cauvery delta maardlates rannikust eemal. Naftatööstus on peaasjalikult koondunud selliste suurte riigifirmade kätte nagu Oil and Natural Gas Corporation (ONGC), Hindustan Petroleum Corporation Limited (HPCL), Bharat Petroleum Corporation Limited (BPCL) and Indian Oil Corporation Limited (IOCL.) 233,929 GW suurusest India energiatootmismahust annab 68% soojusenergia, 17% hüdroenergia, teised taastuva energia allikad 12,6% ning tuumaenergia 2%. Kahanevad uraanivarud ei võimaldanud tuumaenergia kasutamist laiendada, kuid hiljuti avastatud uraanivarud Tummalapelle vööndis ja ligi miljonile tonnile hinnatud tooriumivarud võimaldavad ambitsioonika tuumaenergia arendamisplaaniga edasi minna, pealegi avavad tuumaenergia arendamislepingud teiste riikidega võimaluse uraani importida. Indial on suur potentsiaal alternatiivsete energiaallikate, eelkõige päikese-, tuuleenergia ja biokütuste (jatropha, suhkruroog) arendamisel, mis osas edasiliikumist takistavad finantsressursside vähesus ja raskused äritegemisel Indias, mis hoiab välisraha eemal.

Taristu- ja transpordisektor annab 5% SKP-st, kuid selle kehvapoolne tase on tõsine pudelikael India majanduse arenguteel. India teedevõrk on kvantiteedi poolest maailma teine, mille kogupikkus on 4,3 mln km, mille alla kuuluvad paraku nii kiirteid kui kõvakatteta kitsad rajad. Teedepikkuse poolest  100 00 elaniku kohta ei asu India paraku eriti kõrgel kohal maailma pingereas. 2014. aastaks viidi ellu programm, millega võeti kasutusele 22 600 km jagu uusi nelja ja kuuerealisi kiirteid, mis ühendavad peamisi linnu. Maanteed pidi liigub 87% reisijatest ja 60% kaupadest. India raudteevõrgustik 114 500 kilomeetri pikkuse rööpmepaari ja 7172 rongijaamaga on maailma suuruselt neljas. Maailma suurim tööandja India raudtee veab 23 miljonit reisijat päevas ja rohkem kui miljard tonni kaupa aastas. Paraku nõuab India raudtee tublisti kaasajastamist ja praegune valitsus püüab selleks kaasata ka välisinvestorite raha. India omab 7500 km pikkust rannajoont koos 13 peamise  ja 60 väiksema sadamaga, mis käitlevad mahu poolest 95% ja väärtuse poolest 70% India väliskaubandusest. Sadamad on samas alarahastatud ja puudub erinevate transpordikanalite integreeritus. Indias on 125 lennuvälja, millest 66-l on litsents nii reisijate- kui kaubaveoks.

Turism Indiasse kasvab järjekindlalt ja see tõi 2013. aastal Indiale sisse 18,4 mld USD. Indiat külastas 6,85 mln välisturisti, esimesel kohal USA, millele järgnesid turistid EL-i liikmesmaadest ja Jaapanist. 12 mln indialast aastas reisib välismaale, siseriiklik turistide arv on 740 mln. Turismisektor annab India SKP-st ligi 6% ja rakendab 9,3% tööjõust. Kasvav trend on tervishoiuturism, kus India hinnad ravi ja hoolduse osas on konkurentsivõimelised.

Rahandus ja pangandus. India ruupia on ainuke kasutuselolev rahaühik Indias, mida kasutatakse ka naaberriikides Nepalis ja Bhutanis ning mille rahvusvaluutad on India ruupiaga seotud. India ruupia oli 1946. aastani seotud Inglise naelaga, pärast seda 1975. aastani USA dollariga. 1975. a ruupiat devalveeriti ja see seoti USA dollari asemel valuutakorviga, mis koosnes USA dollarist, Inglise naelast, Jaapani jeenist ja Saksa margast. Pärast India suurima kaubanduspartneri Nõukogude Liidu kokkukukkumist devalveeriti ruupiat 19% võrra ja alates 1994. aastast on ruupia jooksevkontol konverteeritav. 2015. aastal on keskpank tõstatanud plaani viia keskpikas perspektiivis ruupia täielikule konverteeritavusele, kuid hetkel India eelarvestruktuur ei kannataks välisšokke välja, kuna India eelarve on varade suhtes liiga väike. Samas keskpank ja valitsus soovivad, et ruupia staatus maailmavaluutana kasvaks.

India pangad jagunevad kolme kategooriasse: kommertspangad; regionaalsed maapangad, mis opereerivad maapiirkondades, mis ei ole kaetud kommertspankade poolt; ühistud ja spetsiaalse suunitlusega maapangad.

Kuna laenude kättesaadavus on maapiirkondade majanduse ja põllumajanduse arengu seisukohalt põhimõttelise tähendusega, on valitsus ergutanud panku avama oma filiaale maapiirkondades, mis teenindaksid nii põllumajandus- kui mittepõllumajandussektorit. Praegu tegutseb 80 India ja välismaist kommertspanka, umbkaudu 200 regionaalset maapanka; rohkem kui 350 kesklaenuühistut, 20 maa-arengupanka ning mitmeid esmaseid põllumajanduskrediidi ühistuid. India 27 suuremat panka kuuluvad riigile, mitmeid  panku restruktureeritakse ja selle käigus sageli vähendatakse riigi osalust nendes pankades. Riigiomanduses olevad pangad hoiustavad 70% hoiustest ja annavad välja samas proportsioonis laene. Erapankade turuosa on 17 ja välispankade oma 13%, välispangad tegutsevad peamiselt suurtes linnastutes. Riigile kuuluvate pankade olukord pole 2015. a kõige parem, valitsus viivitab halbade laenudega tegelemisega ja need jätkavad kasvamist (juba üle 10% varadest.) India keskpanga hinnangul on  9 mld USD  jagu restruktureerimist vajavaid laene, mis muidu kiiresti hapuks lähevad.

India keskpanga (Reserve Bank of India (RBI)) roll on emiteerida rahvusvaluutat, teostada järelvalvet pangandussektori ja valuutavahetuse üle, administreerib valitsuse monetaarpoliitikat, annab litsentse uutele pankadele. India keskpanga pool rahastatud Hoiuste Kindlustamise ja Krediidi Garanteerimise Korporatsioon pakub hoiuste kindlustamise vahendeid. RBI suunab panku järgima India Standardite Büroo juhiseid. India pangad peavad järgima Baseli grupi pool kehtestatud usaldusnormatiive. India keskpank teostab India valuutakontrollipoliitikat ja administreerib valuutavahetuse regulatsioone koostöös valitsusega. India ruupia pole täielikult konverteeritav, st säilinud on teatud piirangud kapitali liikumisele riigist väljapoole, sh Indias paiknevate varade konverteerimine teise valuutasse. India valuutavahetuskontrolli režiim tugineb Valuutavahetuse haldamise seadusele, mille eesmärgiks on väliskaubanduse ja –maksete lihtsustamine and India välisvaluuta turu korrapärase arengu edendamine ja säilitamine ning riigi majanduspoliitika liberaliseerimise toetamine.

Väliskaubandus ja investeeringud. Kuni 1991. aastani oli India suurel määral ja tahtlikult isoleeritud ülemaailmsest kaubandus-süsteemist eesmärgiga kaitsta oma majandust ja tagada enesevarustatuse kõige vajalikuga. India isoleeris ennast ülejäänud maailmast kõrgete imporditariifidega, ekspordimaksudega, välisinvesteeringute laega firma osaluses, tehnoloogiasiirde piirangutega, ekspordikohustuste ja valitsuse heakskiiduga välisinvesteeringute puhul (mida nõuti 60% puhul välisinvesteeringutest tööstussektorisse). Samuti on mitmes valdkonnas kehtestatud kohustust vähemalt kolmandik sisendist osta Indiast. Nii piirdusid välisinvesteeringud peamiselt välisabi, kaubanduslaenudega ja deposiitidega välisindialaste poolt ning aastane välisinvesteeringute maht oli keskmiselt 200 mln USD. Majanduse liberaliseerimise tulemusena kasvas kaubanduse ja teenustekaubanduse osakaal SKP-s oluliselt: 16%-lt (1990-91) 47%-le (2009-10). Maailma Kaubandusorganisatsiooni andmetel kuulub India maailma 20 suurema kaupleja hulka ja 2013. a  oli India maailma suuruselt 19. kaupade ja 6. teenuste eksportija.

India peamised kaubanduspartnerid on Euroopa Liit, Hiina, USA ja Araabia Ühendemiraadid.

India peamised ekspordiartiklid on naftasaadused, kalliskivid, sõidukid, masinad, raud ja teras, kemikaalid, farmaatsiatooted, teravili, riided ning suurimad ekspordi sihtriigid on USA (12,4%), Araabia Ühendemiraadid (10,2%), Hiina (4,7%), Singapur (4,3%) ja Hong Kong 4,1% (2013).

India peamised  impordiartiklid on toornafta, kalliskivid, masinad, kemikaalid, väetised, plastid, raud ja teras ning suurimad importijad on Hiina (11%), Saudi Araabia (7,8%), Araabia Ühendemiraadid(7,1%), Šveits (5,5%), USA (4,8%) ja Iraak (4,3%) (2013).

Välisinvesteeringuid India majandusse oli 2014. aasta lõpu seisuga tehtud 261,7 mld USD väärtuses (aastane juurdekasv 35 mld USD), suurimad investorid India majandusse on Mauritius, Singapur, USA, Suurbritannia ja Holland. Atraktiivsemad sektorid on telekommunikatsioonid ja infotehnoloogia, autotööstuse allhange, keemia-, rõiva-, farmaatsia- ja kalliskivitööstus.

Alates aastatuhande vahetusest on ka India firmad hakanud laienema väljapoole. 2014. a lõpu seisuga olid indialased investeerinud väljapoole  129,8 mld USD (aastane kasv 10 mld). Investeeritakse USA-sse, aga ka Aafrikasse ja Euroopasse. India firma TATA on Suurbritannia suurim tootja ja sealse erasektori suurim tööandja.

 

EESTI JA INDIA MAJANDUSSUHTED

Eesti ja India vahel sõlmitud lepingud ja kokkulepped, sh majanduslepingud:

  • Valitsustevaheline koostööprintsiipide ja -suundade deklaratsioon (jõustunud 15.10.93);
  • Valitsustevaheline teaduse- ja tehnoloogiaalane koostööleping (jõustunud 06.08.99);
  • Valitsustevaheline koostöökokkulepe kultuuri, hariduse, teaduse, spordi, kunsti, massimeedia, turismi ja noorsooasjade valdkondades (jõustunud 11.11.99);
  • Valitsustevaheline tehnilise- ja majandusliku koostöö leping (jõustunud 13.03.00);
  • Valitsustevaheline kaubandus- ja majandusalase koostöö leping (jõustunud 24.08.04);
  • Valitsustevaheline topeltmaksustamise vältimise leping (allkirjastatud 19.09.11, jõustunud 20.06.2012);
  • Valitsustevaheline biotehnoloogia-alane koostöömemorandum (allkirjastatud  14.10.2013);
  • Valitsustevaheline kõrgharidus- ja teaduskoostöö memorandum (allkirjastatud  15.10.2013);
  • Valitsustevaheline IT-alane koostöömemorandum (allkirjastatud 06.02.2014).

Majandussuhted

Üheks olulisemaks põhjuseks Eesti saatkonna asutamisel Indiasse on majandussuhete arendamine. Arendamaks koostööd peavad pooled perspektiivikateks majandussektoriteks infotehnoloogiat, kuna koostöövõimalusi on palju ning bio- ning keskkonnatehnoloogiat, milles India on juhtival kohal maailmas.

Kaubavahetus
Eesti - India kaubavahetus 2009-2015 I pa (mln eurot)

Aasta

Eksport

Import

Bilanss

2009

13,6

11,7

  1,9

2010

18,5

15,6

  2,9

2011

34,8

26,8

  8,0

2012

54,5

31,8

22,7

2013

38,0

26,9

11,1

2014

40,4

21,0

19,4

2015 I pa

27,9

11,6

16,3

Allikas: Statistikaamet

India oli 2014. aastal suuruselt Eesti 34. kaubanduspartner, mis 61,4 mln euro suuruse käibe juures andis 0,2 % Eesti väliskaubandusest. 2015. a esimese poole aasta Eesti ja India vaheline kaubavahetus oli 39,6 mln eurot, mis asetas India Eesti kaubavahetuspartnerite seas 30. kohale, kahe riigi vaheline kaubavahetus moodustas 0,2 % Eesti väliskaubandusest.

Peamised eksportartiklid 2014. a:

  • paberimass ja tooted sellest –  47,8%
  • masinad ja seadmed –  21,3%
  • metallid ja metalltooted –  11,4%
  • puittooted - 11,4%

Peamised importartiklid 2014. a:

  • metallid ja metalltooted –  23%
  • masinad ja seadmed –  13,8%
  • keemiatooted –  11,9%
  • taimsed tooted –  11,9%
  • tekstiil ja tekstiilitooted – 11,4%

Otseinvesteeringud

Eesti Panga andmetel oli seisuga 30.06.2015 India otseinvesteeringute positsioon Eestis 1,3 mln eurot. Investeeritud on: töötlevasse tööstusse, info ja side sektorisse, hulgi- ja jaekaubandusse, ehitusse, majutusse ja toitlustusse, kinnisvarasse ning haldus- ja abitegevuste sektorisse.

Eesti otseinvesteeringud Indias on samal ajal summas 0,6 mln eurot, peamiselt on investeeritud info- ja side sektorisse, kinnisvaraalasesse tegevusse ning tervishoidu ja sotsiaalhoolekandesse.

 

PRAKTILINE INFO

Reisimine Indiasse. Parim lennuühendus Eesti ja India vahel on läbi Helsingi, kust saab New Delhisse kolmel korral nädalas. Laialdaselt kasutatakse lendamist läbi Frankfurdi, Istanbuli, Amsterdami, Pariisi, Londoni ja Moskva ning kahe ümberistumisega reisi läbi Riia.

Riiki sisenemine. Juhime tähelepanu sellele, et Indial on õigus muuta riiki sisenemise ja seal viibimisega seotud reegleid ning ei pruugi sellest teisi riike koheselt teavitada. Seetõttu ei vastuta Välisministeerium sisenemistingimuste õigsuse ega nendest tekkinud kahjude eest. Soovitav on riiki sisenemise tingimused sõltuvalt plaanitava reisi iseloomust üle täpsustada lähimast saatkonnast:

India Saatkond Helsingis
Kulosaarentie 32, Helsinki 00570, Soome
Tel: (358) 9 228 99 10,
Fax : (358) 9 622 12 08
E-post: indianembassy@indianembassy.fi
www.indianembassy.fi

Lennufirmad kasutavad riiki sisenemise õiguse kontrollimisel reisiinfo käsiraamatut Travel Information Manual´i  (TIM), kus reisisihi, passiandmete ja reisi eesmärgi sisestades saate informatsiooni viisa vajalikkuse, passi kehtivuse ja täiendavate nõuete kohta. Välisministeeriumile edastatud andmetel on Eesti kodanikule vajalik viisa, mida ta saab turismi või ärieesmärgil kuni 30 päevaks taotleda piiril, täites vähemalt neli  päeva, kuid mitte rohkem kui 30 päeva enne väljalendu enne riiki sisenemist viisataotluse elektrooniliselt.  Viisa piirilt süsteemi alusel tohib viisat taotleda 2 korda aastas Viisa taotlemiseks vajalike dokumentide kohta loe lähemalt India Saatkonna Helsingis kodulehelt. Indiasse reisija peab arvestama asjaoluga, et mitmesse piirkonda ning osariiki sisenemiseks on nõutav eriluba.

Infot vastavate piirkondade ning lubade väljastamise kohta saab India reisibüroodes vt. www.incredibleindia.org.

Reisimine Indias. India suurlinnad on hästi kaetud lennuühendustega, tuntumad firmad on Air India, Go Air, IndiGo, Jet Airways ja Sicejet. Lisaks vastavate firmade veebilehtedele saab lennukipileteid broneerida järgmiste piletiportaalide kaudu: Cleartrip - www.cleartrip.com, Make My Trip - www.makemytrip.com ja Yatra - www.yatra.com.

Vaba konkurents lennufirmade vahel võib tähendada ka suurt hinnakõikumist sõltuvalt ajastatusest, puhkuste, pühade ja festivalide ajal võivad need lakke minna. Nii tuleks enne reisiplaani paikapanekut kontrollida hiljutisi hindu. Ranged julgeolekureeglid nõuavad enne lennujaama terminaali sisenemist passi ja lennukipileti ettenäitamist. Kui teil ei ole väljatrükki ette näidata (telefoniekraanil nähtavat piletit  võidakse mitte arvestada), saate lasta pileti välja printida vastavates lettides teatud tasu eest (20-100 ruupiat.) Registreerimislaua juures tuleks käsipagasi jaoks kindlasti varuda käsipagasilipikuid, pärast mille täitmist ja käsipagasi külge sidumist see turvakontrollis tembeldatakse ja selle olemasolu taaskord pardaleminekul kontrollitakse.

Indias on vasakpoolne liiklus. Teed ei ole heas korras ning kohalikud liiklusolud eurooplase jaoks üsna raskesti mõistetavad. Öösiti puudub paljudes kohtades tänavavalgustus, teetähiste ning liiklusmärkide paigutus on sageli eksitav või puudulik, autojuhid kipuvad kihutama. Oma teenuseid pakuvad Indias mitmed rahvusvahelised autorendifirmad nagu Avis, Budget ja Autoriders International Limited. Autojuhil peab olema kas Indias väljastatud juhiluba või rahvusvaheline juhiluba. Laialdaselt pakutakse võimalust rentida auto ka koos juhiga. Kui kasutate antud võimalust, veendu, et juht on kursis piirkonnaga, mida plaanite külastada, arusaamatuste vältimiseks tuleks ka kindlaks teha, kas juht oskab rahuldaval määral inglise keelt. Ohutuse kasutamiseks peaks kasutama kindlasti turvavööd ja vahest tuleb ka juhti korrale kutsuda, et ta järgiks paremini liiklusreegleid ja valik ohutu kiiruse. Veendu, et turistidele transpordi- jm teenuseid osutaval ettevõtjal oleks kaasaegne varustus, tegevusluba ja kindlustus ning täidetakse ohutusnõudeid.

Bussid käivad sageli ja ühendavad pea kõiki asulaid üle India, samas teenuse kvaliteet ja hind võib tublisti kõikuda. Busse liigitatakse „tavalisteks“, „poolluksuslikeks,“ „luksuslikeks“ ja „superluksuslikeks,“ mis aga ei tähenda, et nimetus tagab vastava kvaliteedistandardi – need võivad siiski iga liigi puhul tublisti kõikuda. „Tavalise“ bussi hinnast paar korda kallima hinna eest võib saada juba õhukonditsioneeriga bussi. Usaldusväärsemad on osariigi valitsuse poolt pakutud bussiteenused: kui tehnilistel põhjustel teepeale jäädakse, saadetakse tavaliselt teine buss järgi, ja luksuslikema variantide puhul saab neid ka kuni kuu aega ette broneerida. Ohutuse huvides soovitatakse vältida ööbussi, kuna öösiti on liiklus kaootilisem ja juhil võib olla raskusi ärkvel püsimisega.

Rongisõitu peetakse oluliseks osaks India kogemusest. India raudtee on maailma suurim tööandja 1,5 miljoni töötajaga ja üle maa on üle 7000 raudteejaama. Rongi on bussist otstarbekam kasutada pikemate vahemaade puhul, ohutuse pärast ka siis, kui reisitakse öösel. Reisirongide liikluse kohta saab infot veebilehtedelt Indian Railways - www.indianrail.gov.in ja India Rail Info - http://indiarailinfo.com/. Pileteid saab komisjonitasu eest hankida reisifirma või hotelli kaudu või reserveerida veebilehtedel IRCTC - www.irctc.co.in, Make My Trip - www.makemytrip.com ja Yatra - www.yatra.com. Jaamast ostes tuleb informatsiooniletist võtta reserveerimislipik, kuhu tuleb märkida lähte- ja sihtjaam, rongi nimi ja number ning klass (chaircar, sleeper, 1AC, 2 AC, 3AC), milles soovitakse reisida; seejärel tuleb järjekorda seista, letini jõudes trükitakse teile vastav pilet.

Rongiliikluse puhul tuleb kindlasti arvestada ettetulevate hilinemistega, seega varu aega ja kannatlikkust. Rongireisi tuleks pikemalt ette planeerida (piletit saab reserveerida kuni 120 päeva enne väljasõitu), kuna sageli ei ole võimalik soovitud kuupäevaks piletit hankida. Reisi vältel tasuks oma isiklikel asjadel silma peal hoida.

Linnasiseselt võib teatud linnades ummikute vältimiseks kasutada metrood - metrooliinid on avatud Delhis, Kolkatas, Chennais, Bengalurus, Mumbais ja Jaipuris; mitmetes linnades on metroo ehitamisel või ehitamine planeerimisel. Negatiivse poole pealt tuleb mainida, et metrooga saab vaid väga piiratud  sihtkohtadesse ning tipptunnil on metroo tugevasti ülerahvastatud.

Taksoteenuste kvaliteet varieerub tublisti sõltuvalt piirkonnast ja firmast. Üldiselt on taksod varustatud taksomeetritega, kuid sundida taksojuhte neid kasutama, on paras pingutus. Sõidu puhul ilma taksomeetrita tuleks kindlasti hinda enne tublisti alla kaubelda ja lõpuks see fikseerida. Enamus suurematest lennu- ja rongijaamadest on olemas taksoletid, kust saab ettemakstud takso hankida, sellisel juhul tuleks maksukviitung kui tunnistus maksmisest reisi lõpuni alles hoida. Väiksemates lennujaamades võib etteküsitud hind olla mõnevõrra kõrgem kui hiljem ise taksojuhiga kokkuleppimise puhul. Moodsamat taksoteenust pakuvad mõnevõrra kallimad raadiotaksod, mis on varustatud õhukonditsioneeride, kviitungi trükkimist võimaldavate taksomeetritega ja GPS seadmetega, mille kaudu on firmal võimalik takso marsruuti jälgida ning mis seega aitavad vältida põhjendamatut tiirutamist suurema arve kättesaamiseks. Odavam transpordivariant on mootorrikša (mõnedes piirkondades ka velorikša), kuid siin sageli juhid teesklevad, et mõõdik on rikkis ning siis tuleb hinnas eelnevalt kokku leppida, kauplemise edukus sõltub sageli konkurentide lähedusest ja kliendi olukorra raskusest (pime, vihm, teadmatus oma asukohast jms.)

Ajavöönd ja lahtiolekuajad. Vaatamata territooriumi suurusele, kasutab India üle kogu riigi ühte ajavööndit, mis on Greenwichi ajast 5,5 tundi ees, mis tähendab 2,5 tunnist eesolekut Eestis kehtivast suveajast ja 3,5 tunnist eesolekut talveajast, kuna Indias kella ei muudeta. Standardsed lahtiolekuajad on kella kümnest hommikul kuni viieni õhtul, seda esmaspäevast reedeni, kuid osad bürood alustavad tööd hiljem ja lõpetavad varem. Tüüpiline lõunaaeg on ühest kaheni pealelõunal. Pankade  lahtiolekojad varieeruvad tugevalt, nii tuleks lahtiolekuaeg enne külastamist kindlaks teha, sageli on pangad avatud ka laupäeval, kuid siis lühemalt, valuutavahetuspunktid on kauem avatud. Üha enam võib leida pangaautomaate, mis on kliendile 24h avatud. Osades osariikides on kehtestatud küll kuupäevased töönädalad, kuid sageli on asutused siiski kuu igal teisel ja neljandal laupäeval suletud. Igatahes lahtiolekuajad varieeruvad osariigiti, Kirde-India osariikides võib see sõltuda ka näiteks ilmast, poliitilisest olukorrast või omaniku meeleolust.

Keel. India konstitutsiooni kohaselt on India ametlik keel hindi, mille kõrval aktsepteeritakse teise ametliku keelena ka inglise keelt. Keskvõimu ametliku  tunnustuse on saanud veel paarkümmend kohalikku keelt, räägitavate keelte arv Indias ulatub aga sadadesse. Inglise keele ametlik staatus võib pisut eksitada: seda räägitakse laialdaselt ja väga heal tasemel tippärimeeste,  –ametnikkonna ja –haritlaste seas, kuid näiteks teenindava personaliga suheldes võib aktsent teha nende inglise keele raskesti mõistetavaks. Ja lisaks jääb ebaselgeks, kuipalju nemad sinust aru said, mis võib teatud ajanihkega  halbu üllatusi kaasa tuua. Lihtsama töö tegijate hulgas on inglise keele oskus kas väga tagasihoidlik või olematu. Lõunapoolsemates osariikides, draviidi keelkonda kuuluvate keelte alal võib lisaks inglise keele oskusele olla kasin või olematu ka hindi keele oskus.

Tervis. Üks olulisemaid väljakutseid Indiasse reisijale on säilitada hea tervislik seisund. Kui heal või vähemalt rahuldaval tasemel arstiabi on kättesaadav suuremates asulates, siis väga ei tasu sellega arvestada maapiirkondades, seega tuleks tarvitusele võtta ettevaatusabinõud. Enne Indiasse reisimist on soovitav registreerida end Eesti Välisministeeriumis ning sõlmida reisi- ja tervisekindlustus. Enne Indiasse reisile asumist  on soovitav eelnevalt konsulteerida arstiga vaktsineerimise ja võimalike terviseriskide vältimise osas.

Lisainformatsioon Terviseameti koduleheküljelt.

Paljud nakkushaigused levivad toidu ja vee kaudu. Indias viibides tuleb kindlasti tavapärasest suuremat tähelepanu pöörata toidu ja joogivee kvaliteedile, samuti isiklikule hügieenile. Oluline on võimalikult sageli ja põhjalikult käsi pesta. Kindlasti peaks vältima kraanivee joomist, varuda tuleks pudelivett, jooke tuleks tellida ilma jääta. Kala ja liha peavad olema kindlasti korralikult läbiküpsetatud. Vältida tuleks koorimata juur- ja puuvilja ning restoranides ja kodus valmistatud salatite söömist, vähemalt kui ei olda veendunud köögi hügieenitasemes, haigestumisi esineb pärast salati söömist ka viietärni hotellides. Osta ainult ilma aukude ja vigastamata koorega puu- ja juurvilju.

Mitmed riigid ei soovita juua ka kohalikku piima, restoranides kohvi- ja tee peale pandav piim on tavaliselt keedetud ja seetõttu ohutu, kuid et olla veendunud, võib selle üle küsida.

Indias esineb difteeriat, düsenteeriat, meningiiti, dengue palavikku, chikungunyat ja malaariat. Sääskede kaudu edasikantav malaaria on eriti levinud Orissa, Madhya Pradeshi, Chattisgarhi, Jharkhandi, West Bengali ja India kirdepiirkondades. Nakatumise vältimiseks on soovitav tarbida arsti poolt ettekirjutatud preventiivseid ravimeid ning kasutada välispidiseid sääsetõrjevahendeid. Haigussümptomite ilmnemisel tuleb koheselt pöörduda arsti poole.

Indias reisides tuleb valmis olla kõrgest õhutemperatuurist (kohati kuni + 45-50 C) ja tugevast õhusaastatusest tingitud terviseprobleemide tekkeks. Kui teistes oludes annab joomisvajadusest märku janu, siis tuleb arvestada, et troopilises kliimas ei tarvitse see märguandesüsteem tavapäraselt toimida ning viibides pidevalt kuumas kliimas, tuleks regulaarselt tarbida vähemalt 1,5-2 liitrit vedelikku päevas. Indias reisides tuleks eriti tähelepanelik olla südame- ja hingamisteede haigusi põdevatel inimestel.

Teised ohud reisimisel. Naistel tuleb üksi ja ilma meessaatjateta Indias reisides olla ettevaatlik, sest riigis esineb naiste vastu suunatud seksuaalvägivalda. Goa on siiani olnud turistidele üldiselt väheohtlik piirkond. Kindlasti on soovitav austada kohalikke kombeid, riietumistavasid ning öisel ajal üksi pimedatel tänavatel mitte jalutada.

Indias on alati olnud teatud oht terroristlike rünnakute osas. Seni on esinenud suunatud rünnakuid välismaalaste vastu Mumbais, New Delhis, Jaipuris, Faizabadis, Varanasis, Lucknows ja Hyderabadis. Ohust tulenevalt on soovitav vältida suuremaid demonstratsioone ja muid rahvakogunemisi nii suurlinnades, pühapaikades kui ka teistes turistidele huvipakkuvates piirkondades. Kõrgendatud oht on samuti rahvus- ja usupühade ajal: vabariigi päeval  (26. jaanuar), iseseisvuspäeval (15. august), Ramadani ajal, Eid al-Fitri ja valguspüha Diwali ajal. Kindlasti tuleks jälgida kohapeal võimude korraldusi. Pinged Andhra Pradeshis ja Hyderabadis on põhjustanud piirkonnas vägivalda.

Välisministeerium soovitab vältida reisimist Pakistaniga piirnevatele aladele, sealhulgas Kashmiri. Terroristlikud grupeeringud on valdavalt koondunud osariiki jagavale India-Pakistani kontrolljoonele ning Kashmiri oru peamistesse keskustesse nagu Srinagar, Gulmarg ja Pahalgam. Samuti tuleks ettevaatlik olla India-Pakistani piirialadel jäävates Gujarati, Punjabi ja Rajasthani osariikides ning inimröövide ja vägivalla tõttu ei ole soovitav külastada Kirde-India osariike Arunachal Pradeshit, Assami, Manipuri, Meghalayat, Mizorami, Nagalandi ega Tripurat.

Kindlasti tuleks säilitada valvsus oma isiklike asjade üle. Hoia hoolikalt oma passi ja raha ning muid väärtuslikke esemeid busside, taksode ja rongidega reisimisel. Samuti olge ettevaatlik teile võõraste poolt pakutava toidu ja joogiga.

Eriti ettevaatlik tuleks olla, kui teile lubatakse suuri kasumeid vääriskivide välismaale toimetamise eest või soovitakse saada ettemaksu soodsa äritehingu sõlmimiseks.

Narkootiliste ainete omamine, vahendamise ja kasutamine on rangelt karistatav.

Vihmaperioodil (jääb mai ja oktoobri vahele) esineb tihti üleujutusi ning maalihkeid, mistõttu tuleb olla ettevaatlik nii maapiirkondades kui ka suurlinnades reisimisel. Soovitav enne maapiirkondade külastamist, täpsustada läbipääsuteid ja kohalike olusid.

Piiratud aladele reisimine. Teatud aladele, eriti vaidlusalustele piirialadele sisenemiseks on vajalikud täiendavad load, kas Inner-Line Permit (ILP) või Restricted Area Permit (RAP.) Neid nõutakse Arunachali Pradeshi, Sikkimi osariigi, Ladakhi  või teatud alade külastamiseks Himachal Pradeshi või Uttarakahandi osariigis. Täiendavad load on vajalikud ka Andamani ja Lakshadweepi saarte külastamiseks. Üldiselt on lubade taotlemine siiski vaid formaalsus ja neid saab hankida kas kohalikelt võimudelt või oma reisiagendi kaudu.

Telekommunikatsioonid. Internetikohvikud on küllalt laialt levinud ja omavad päris kiireid ühendusi, välja arvatud ehk kõrvalistes piirkondades. Wifi-ga on varustatud järjest rohkem kohvikuid ja hotelle, mõnikord on see tasuta, mõnikord tasuline. Interneti kasutustasu on küllaltki varieeruv ja võib kõikuda 15 ja 100 ruupia vahel  tunnist, miinimum kasutusajaga 15 minutit või pool tundi. Mõned internetikohvikud nõuavad isikuttõendavat dokumenti ning tuleb arvestada elektrikatkestustega arvutiga töötades.

Mobiiltelefonide puhul toimib suuremates keskustes rahvusvaheline roaming, kuid see on võrreldes Euroopaga kallis, seega oleks kasulik varuda endale ettemakstud kohalik SIM-kaart, mille hankimine on ka omajagu bürokraatlik: taotlejatelt nõutakse 1-5 fotot, passi, koopiat passist ja India viisast, lisaks kohalikku aadressi (milleks võib olla ka  hotell), sageli saadetakse agent kontrollima (või helistatakse), kas ikka elad sellel aadressil. Ka aktiveerimine võib mõne päeva aega võtta ning sellega kaasneb üks telefonikõne telefonifirmale, mille esindaja inglise keelest võib olla väga raske aru saada. On küllalt olnud juhtumeid, kui telefonikaart blokeeritakse pärast seda, kui oled oma registreeritud aadressilt lahkunud. Enamus SIM-kaarte on osariigi põhised, s.t. teise osariiki helistamise ja kõne vastuvõtmise puhul tasuda roamingu eest. Suuremad mobiiltelefonioperaatorid on Airtel, Vodafone, Reliance, Idea ja BSNL.

Jootraha ja kauplemine. India puhul on esialgu harjumatu, et restoranimenüüs esitatud hinnale tuleb lõpuks üksjagu raha rohkem maksta, kuna hinnale lisanduvad maksud. Sageli on sinna lisatud ka teenustasu, mis tähendab et arvega on makstud sisuliselt ka jootraha. Hotellide ja rongi-/lennujaamade pakikandjad eeldavad väikese teenustasu saamist, samuti võib anda lisateenuste eest hotellis. Ei ole levinud jootraha jätmine takso- ega rikshajuhtidele, küll võib teda premeerida ausa käitumise eest arveldamisel, pikemaks ajaks palgatud autojuht eeldab ka teatud jootraha saamist korraliku teenindamise eest. Väljaarvatud fikseeritud hindadega suuremates poodides, on väga levinud hinna tingimine. Eriti palju tuleb kaubelda ka takso- ja rikshajuhtidega, kes üritavad sageli väita, et taksomeetrid neil ei tööta. Riksha- ja taksojuhtidele tasumiseks tuleb varuda peenraha, kuna sageli sihtpunktis pannakse klienti fakti ette, et juhil ei ole midagi tagasi anda. Sageli võib hajameelsuse kontrolli tajuda raha tagasisaamisel, tagastatakse kõigepealt väiksemad kupüürid, sellele võib järgneda teatud paus ja alles siis, kui klient jääb tähelepanuga ootama, järgnevad alles suuremad rahatähed.

Pangakaardid ja raha. India ruupia jaguneb 100-ks paise’iks, kuid praegu on need mündid praktiliselt käibelt kadunud. Müntidena on käibel 1-, 2-, 5- ja 10-ruupiased, paberrahana on 5-, 10-, 20-, 50, 100-, 500- ja 1000-e ruupiased rahatähed. 24 h avatud pangaautomaatide arv linnades kasvab pidevalt, enamaktsepteeritavad kaardid on Visa, MasterCard, Cirrus, Maestro ja Plus, rahvusvahelisi pangakaarte tunnustavad järgmised pangad: Axis Bank, Citibank, HDFC,HSBC,ICICI ja State Bank of India. Mõned pangad võivad samuti tunnustada mõningaid enamlevinud pangakaarte (Visa, MasterCard), kuid ilmtingimata kõiki tüüpe kaarte. Rahvusvahelisi krediitkaarte tunnustab kasvav arv poode, parematasemelised restoranid, keskmise ja kõrgema tasemega hotellid ning tavaline on maksta krediitkaardiga lennuki- ja rongipiletite eest.

Elekter. Indias kasutatakse elektrovoolu 230V/50Hz, pistikupesad on sarnaselt Eestiga kaheharulised või kolmeharulised.

Vajalikke telefoninumbreid

Kiirabi    102

Politsei    100

Tuletõrje 101

Suhtlus India äripartneriga

Kuna India on suur ja eripalgeline maa, siis ei ole ühtset võtit sellel riigi mõistmiseks, samuti ei saa anda ühtseid käitumissoovitusi, mis oleksid Indias universaalsed. Ühelt poolt on India tehnoloogiliselt arenenud ja moodne, teiselt poolt on India koduks sadadele miljonitele traditsioonilist elu järgivatele hindudele ja moslemitele ning teatud piirkondades ka primitiivsetele hõimudele. Usundid ja keeled lahutavad inimesi. Kastisüsteem, praegu küll ametlikult mitte järgitav, pärsib sotsiaalset mobiilsust (600 miljonit inimest kuulub kõige alamasse kasti.) Suured jõukuseerinevuse tõttu esindavad ka väga erinevat eluviisi. Indiat iseloomustab ka meestekesksus, mis teeb naistele enesekehtestamise raskemaks, lääne ärinaised võetakse siiski India ühiskonnas hästi vastu.

Samas on India ka kiiresti uuenev riik, kus vähemalt osa ärieliidist ja tippametnikkonnast on õppinud välismaal ja välismaalastega suheldes eelistavad ise järgida läänelikke kombeid. Siinkohal vaid mõned soovitused, mis kehtivad eelkõige nende indialaste kohta, kes on elanud ja töötanud enamuse oma elust Indias ning ei ole palju reisinud välismaale. Vähem käivad need soovitused Mumbaisse, Delhisse ja teistesse suurlinnadesse koondunud, eelkõige nooremate ärimeeste kohta.          

Kohtumine ja tervitamine

  • Lääne inimesed on harjunud kättpidi tervitama, mis on ka Indias igati kohane, kuid tervitussõna „namaste,“ asetades peopesad käed samal ajal rinna kohal kokku, on hinnatav ja näitab lugupidamist india kultuuri vastu.  
  • Kui mehed omavahel tervitavad ja jätavad hüvasti käepigistusega, siis tavaliselt naist ei puudutata. Välismaalasest naine võib pakkuda kätt läänelikud kombed üle võtnud india mehele, kuid tavaliselt mitte teistele. Traditsioonilised india naised võivad kätelda välismaalasest naisega kuid mitte mehega.   

Ärikultuurist 

  • Ärikohtumisel vahetatakse visiitkaarte, selles osas on indialased väga teadlikud. Tutvustamisel ulata alati visiitkaart ja seda mõlema käega. Inglise keel on visiitkaarti puhul piisav.
  • Otsuste tegemisel on kaalukas roll juhtkonnal, sageli langetab kõik olulised otsused vaid üks isik. Püüa saavutada nii kõrge kontakt kui võimalik.
  • Ei ole viisakas kohe asjast hakata rääkima. Sissejuhatuseks tunne huvi vestluspartneri pere, huvide ja hobide vastu ja alles seejärel kasvata see üle ärivestluseks. Esimes(te) ärikohtumiste eesmärgiks ei tohiks olla tulemuse saavutamine, vaid personaalse suhte loomine.
  • Äri ajamine Indias võtab aega ja see on vaevaline protsess. Püüa jääda viisakaks, kuid ole järjekindel. Ära näita oma pahameelt, kui öeldakse näiteks, et „see ei ole võimalik.“ Pigem korda oma soovi kindlalt kuid naeratades. Planeerimisel arvesta, et kokkuleppele jõudmiseks võib kuluda mitu reisi. 
  • India partnerid ei tarvitse erinevatel põhjustel varem kokkulepitud kohtumisele ilmuda, püüa olla paindlik ja kohtumiseks uus aeg leida.  Kellaajast kinnipidamise osas on indilastel eestlastest küllaltki erinev arusaam., seega peab olema kannatlik ja varuma aega.

Ärilõunad ja -õhtusöögid

  • Esmane ärilõuna või –õhtusöök antakse tavaliselt nimekate hotellide restoranides. Söögi ajal arutatakse ka äri, võimalda võõrustajal alustada ärivestlust.
  • Ära kunagi järsult keeldu äripartneri kutsest tema koju või õhtusöögile; kui minek ei ole võimalik, leia usutav vabandus. Samas on kutse äripartneri koju märk temapoolsest usaldusest ja võimalusele tuleb kutse alati vastu võtta. Sobilik on kaasa võtta lilli ja maiustusi.
  • Õhtusöögil osalevad sageli ka abikaasad. 
  • Jookide pakkumisel peab arvestama, et tõsiselt usutavasid järgivad moslemid ja hindud ei tarbi alkoholi.
  • Tavaliselt saabutakse õhtusöögile 15-30 minutit väljakuulutatud ajast hiljem, mõnikord hilinetakse veelgi rohkem. Enamusel juhtudel on õhtusöök meie mõistes buffet vormis.
  • Sotsiaalsetel kogunemistel  asetatakse sageli  lillevanik ümber külalise kaela, eemalda see mõni minut hiljem ja tagasihoidlikkuse märgina kanna seda oma kätega. 
  • Võimalda oma võõrustajatel sind teenindada. Kunagi ära keeldu toidust, kuid sa ei ole kohustatud taldrikut tühjaks sööma, indialastest võõrustajad ei lase su taldrikut tühjana seista. 
  • Kui võõrustajad söövad kätega, kinnita, et ka sulle meeldib seda teha. Kui söögivahendeid ei kasutata, söö oma parema käega, kasutades ainult oma kolme esimest sõrme ja pöialt. 
  • Ühisest nõust võtta toitu lusikaga, mitte kunagi sõrmedega. Kasuta tükikesteks chappatit või poorit (leiba) toidu tõstmiseks suhu.
  • Indias peetakse õhtusöögi lõpuks söögi serveerimist ja söömise järel tavaliselt lahkutakse. Söök serveeritakse alati päris õhtu lõpus, sama märk nagu meil kohviga.
  • Võõrustaja maksab restoraniarve.
  • Külalised teevad võõrustajale ja võõrustaja lastele tänutäheks kingitusi. 
  • Püüa vastata kutsega umbkaudu samaväärsele õhtu- või lõunasöögile. Enne lõuna- või õhtusöögi organiseerimist püüa selgust saada oma külaliste toidupiirangutest: kas tegemist on hindude või moslemitega, kas tegemist on taimetoitlastega; kõige parem on kutsutute või kutsutute abi käest see üle küsida, sest tuleb arvestada ka kalendriga, kuna teatud päevadel või perioodidel teatud toite ei sööda.       

Riietus

  • Formaalsel ärikohtumisel eeldatakse ülikonna ja lipsu kandmist. Suvekuumuse ajal pintsakut üldiselt ei kanta.
  • Naistelt eeldatakse konservatiivse pükskostüümi või kleidi kandmist. 
  • India kodudes ei kanta tavaliselt kingi, järgi oma võõrustaja eeskuju.

Kingitused

  • Kingitused tuleb üle anda mõlema käega. Kingitusi tavaliselt kinkija juureolekul ei avata.
  • Hinnatakse kingitusi sinu kodumaalt (parfüüm, šokolaad, väikesed portselan- või kristallnõud).
  • Kingitusi ei oodata  esimesel kohtumisel. Kingitusi vahetatakse tavaliselt suhete arenemisel. 

Kehakeel

  • Avalik kiindumuse väljanäitamine ei ole Indias kombeks.
  • Sarnaselt  eestlastega hindavad indialased isiklikku ruumi, mis tähendab, et kui vähegi ruumi on, võiks hoida distantsi vähemalt käsivarre jagu. 
  • India mehed aktsepteerivad kerget õlale- ja seljalepatsutust sõpruse märgina. 
  • Peanõkutamine vasakule ja paremale võib tähendada „jah“ sõna, nõusolekut.
  • Tervituse märgiks käe vasakule ja paremale lehvitamist tõlgendavad indialased sageli kui sõna “ei“ või kui äraajamist.
  • Kellegi puudutamiseks, raha üleandmiseks või eseme vastuvõtmiseks kasuta paremat kätt, kuna vasakut kätt peetakse ebapuhtaks.
  • Ära puuduta kellegi pead, seda peetakse tundlikuks.
  • Jalgu peetakse ebapuhtaks. Jalad on pühad vaid pühameeste ja  –naiste puhul. Kinganinaga inimese suunas osutamine on solvang. Vabanda kohe, kui sinu jalad või kingad puudutavad teist inimest.  
  • Indialased on väga tundlikud ebaviisakate viibutuste suhtes. Käega  üles ja alla lehvitamine lääne mõistes hüvastijätu märgiks tähendab india mõistes lähemale kutsumist. Lähemale kutsumiseks tuleb suunata käsi alla, peopesa allapoole, sõrmed kokku suruda ja teha peopesaga enda suunas viipeliigutust (nagu kraabiks midagi).   
  • Ära osuta kunagi inimese suunas ühe või kahe sõrmega (kasutatakse alamal positsioonil olevate inimeste puhul), osuta lõua, terve käe või pöidlaga.  Lõuga ei kasutata kõrgemal positsioonil olevate inimeste puhul.
 

ÄRIKESKKOND

Mõned näpunäited tegutsemiseks India ärikeskkonnas

  • Enne India turule sisenemist valmista ette äriplaan ja konsulteeri eelnevalt Eesti Suursaatkonnaga/Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega New Delhis India ärikeskkonna ja India seaduste osas.  
  • Väldi niipalju kui võimalik ettemaksete tegemist allhanke puhul.
  • Turundusstrateegia valikul on vajalik ülevaade turu suurusest, turunduskanalitest ja -meetoditest,  mis on vajalikud vastava toote/teenuse turustamiseks. Konsulteeri vajadusel EAS-iga. 
  • Turustamisel arvesta kohalike kultuuriliste iseärasustega, näiteks mõnedel juhtudel on vajalik sisse viia muudatused kaubamärgi kujunduses.
  • Kohe alguses on vajalik endale selgeks teha maksupoliitika ja –lepingud, et vältida halbu üllatusi turundus- või investeerimisprotsessi hilisemates etappides.
  • Väldi vahendajaid ja konsultante, kes lubavad palju. Soovitav on enne lepingu allkirjastamist konsulteerida EAS-i esindusega.
  • India ja Euroopa tootestandardid võivad erineda üksteisest olulisel määral, mis võivad olla takistuseks India turule sisenemisel. Tegele nende võimalike takistustega õigeaegselt.
  • Kuigi messid on hea võimalus ärikontaktide sõlmimiseks, tuleks siiski olla ettevaatlik liiga kiirete või varajaste kohustuste võtmise suhtes.
  • Tuleb olla ettevaatlik ostjatega, kes süvenemata teie toote spetsiifikasse, on kohe nõus ostma suure partii, kuid kes enne soovivad teilt küllakutseid delegatsioonile suhete sõlmimiseks/arendamiseks ja toodetega tutvumiseks – teie partneri motivatsioon võib olla vaid viisade saamine delegatsioonile. 
  • On soovitav konsulteerida saatkonna või EAS-iga enne konsultantide, nõustajate või partnerite valikut India turu mõistmiseks. Soovi korral saab aidata vajalikku kontakti leida.

Mõned peamised väljakutsed, millega India turule sisenevad ettevõtted silmitsi seisavad on järgmised:

  • Intellektuaalse omandi kaitse;
  • Äriinfo ja lepingute konfidentsiaalsus;
  • Eelteadmised oma äripartneri kohta, millega soovitakse lepinguid sõlmida;
  • Äripartneri finantsvõimekuse hindamine, kusjuures on oluline teada, millised firmad veel samale äripartnerile kuuluvad.

Viisanõuded.  Välismaalased, kes viivad ellu projekte või/ja lepinguid, peavad taotlema tööviisat. Kõik välismaalased, kes viibivad riigis rohkem kui 180 päeva õppe-, ravi-, teadus- või tööviisa alusel, peavad registreerima oma kohaloleku kas Delhi või oma regiooni Välismaalaste (Regionaalse) Registreerimise Ametniku juures 14 päeva jooksul peale riiki saabumist. Välismaalaste töölevärbamine rohkem kui 12 kuuks nõuab siseministeeriumi heakskiitu. Side- ja Informatsioonitehnoloogia Ministeeriumi Telekommunikatsiooni osakond teostab järelvalvet välismaalaste tööhõive osas telekomi sektoris. Nende ettevõtete tippjuhtkond või julgeolekuteemaga seotud haldurid peavad olema kas India kodanikud või peavad saama  siseministeeriumi loa  vastaval ametikohal töötamiseks.

Rohkem infot veebilehel: http://www.expatarrivals.com/india/visas-for-india

India ärikeskkonna indeksid

Transparency International Corruption Index (TI): India kuulub endiselt  riikide nimekirjas viimase kolmandiku hulka, loe lähemalt: http://archive.transparency.org/publications/gcr

Heritage Economic Freedom: Tagasihoidlik tõus pingereas kajastab olukorra paranemist tööjõu vabaduse osas, samas kui olukord on halvenenud ärivabaduse, korruptsioonitaseme, valitsuskulude ja rahandusliku vabaduse osas, loe lähemalt: http://www.heritage.org/index/country/india

World Bank/IFC “Doing Business 2014:” India positsioon on viimase nelja aasta jooksul stabiilselt kehvapoolne, India on viimastel aastatel traditsiooniliselt saavutanud kehva koha järgmistes sektorites: „äri alustamine“ (158.), „ehituslubade haldamine“ (184.),  „piiriülese kaubandus“ (126.), „lepingute elluviimine“ (186.) ja „maksude maksmine“ (156.) vallas. Loe lähemalt: http://www.doingbusiness.org/rankings

Legatum Index: Üleilmne uuring tegurite osas, mis edendavad või pidurdavad rahvuslikku heaolu, näitab India langemist pingereas tahapoole alates 2009. aastast. Tervishoiu taseme säilitamine  või tõstmine (104. koht); haridus- ja kirjaoskuse tase (100); ohutus ja julgeolek (114); sotsiaalne kapital (138) on mõned näited India langemisest pingereas.   

Investeerimismeetodid. Investeeringute tegemiseks on kaks moodust: vaba investeering (ingl. keeles „automatic route“)  ja investeering valitsuse kaudu. Esimese mooduse puhul ei ole vaja taotleda keskvalitsuse nõusolekut, investor peab oma investeeringust India Keskpangale teada andma 30 päeva jooksul pärast summade laekumist ja aktsiate emiteerimist, kasutades selleks FC vormi: https://www.rbi.org.in/scripts/BS_ViewForms.aspx. Mõiste „vaba investeering“ on natuke eksitav, kuna investeeringud enamus sektoritesse nõuavad teatud kaastegevust valitsuse poolt riiklikul, osariigi või mõlemal tasemel.

Investeeringud valitsuse kaudu nõuavad heakskiitu vastava ala ministeeriumilt, eelkõige Kaubandus- ja Tööstusministeeriumilt, või Rahandusministeeriumi Välisinvesteeringute Edendamise Ametilt (Foreign Investment Promotion Board (FIPB)). Valitsuse heakskiiduandmist reguleerivad reeglid erinevad sõltuvalt tööstusharust ja heakskiitev institutsioon erineb sõltuvalt taotlejast ja tootest. Kõik uued investeeringud nõuavad heakskiitu ja lube mitmetelt valitsusorganisatsioonidelt, teiste hulgas näiteks Reostuse Kontrolli Ametilt, tehaste peainspektorilt, Elektriametilt, linnanõukogult. Heakskiidu saamise kiirendamiseks rohkem kui 200 mln USD projektidele loodi 2012. a detsembris valitsuskabineti investeeringutekomitee (Cabinet Committee on Investment (CCI)), mida juhib peaminister.

Investeerimisreeglid erinevatesse sektoritesse. Valitsus surub investoritele peale nõuet, et teatud toodete puhul peab osa komponente olema valmistatud kohapeal, seda eesmärgiga suurendada tööstuse osakaalu riigi SKP-s ja seda eriti uue valitsuse kampaania „Make in India“ taustal. Fookus on  IKT, elektroonika- ja puhta energia toodetel. Välisinvestorite arvates halvendab see India investeerimiskliimat, eriti kui kohalike komponentide nõuet surutakse peale erafirmadele. Valitsus on juba kehtestanud kohalike komponentide nõude IKT sektoris riigihankel osalemiseks:  http://dipp.nic.in/english/policies/national_manufacturing_policy_25october2011.pdf (PDF)

Pangandus. Välismaiste institutsioonide osaluse lagi India erapankades on 74% ja valitsusele kuuluvatesse pankades 20%.

Välismaalaste jaoks on kolm moodust siseneda India pangandusturule:

  • rajada harukontor;
  • luua täisomanduses olev tütarfirma; kuigi välispangad ei saa omada kahte korraga – harukontorit ja tütarettevõtet;
  • luua tütarettevõte maksimaalselt 74%-lise välismaise osalusega.

Hääleõiguse lagi on era- ja riiklikes pankades vastavalt 10% ja 1%, mis ei ole korrelatsioonis omandusega. Vastav seadusemuudatuse projekt annaks erapankades hääletusõiguse vastavalt aktsiate osakaalule, kuid praeguseks ei ole seda veel vastu võetud.

Tootmine. 100%-line väliskapitali osalus on lubatud enamuses tööstusharudes, kuigi siin jookseb piir ka MSE-de (Micro and Small Enterprises) ja teiste ettevõtete osas. MSE määratlus Indias tähendab ettevõtet, mis on seadmetesse ja masinatesse investeerinud vähem kui miljon USD. Iga ettevõte, mis ei kvalifitseeru MSE-na ja toodab tooteid, mis on reserveeritud MSE-de jaoks, peab 24%-lisest osalusest suurema osaluse saamiseks taotlema valitsuse luba. Kuid valitsus on vähendanud järjepanu neid sektoreid, millele rakendub rahvuslike väikeettevõtete kaitse poliitika.

Sektorite nimekiri http://www.dcmsme.gov.in/publications/reserveditems/reserved2010.pdf (PDF).

Finantsteenused (v.a pangandus). Hõlmab äripangandust, aktsiate emiteerimist, portfellihaldust, finantsnõustamist, varavahendust- ja haldust, riskikapitali, krediidireitingut, eluasemelaene, krediitkaardiäri, valuutavahetust, investeerimisnõustamist, mikrokrediiti. Investeeringute suurusele nendes valdkondades on kehtestatud kapitalinõuete miinimumid: alates 500 000 USD ettevõtetele maksimaalse 51%-lise välismaise osalusega; alates viis mln USD ettevõtetele 51-74,9% välismaise osalusega, alates 7,5 mln USD üle 75% välismaise osalusega ettevõtetele. Üle 50 mln USD investeeringuga finantsettevõtted võivad 100%-liselt kuuluda välismaistele investoritele ja luua piiramatul hulgal tütarettevõtteid teatud finantsteenuste valdkonnas ilma, et nad peaksid juurde tooma täiendavat kapitali.

Firma registreerimine

Esinduse rajamine. Olulised kriteeriumid, mida tuleks oma ettevõtte asukoha valikul arvestada, on füüsilise taristu olemasolu, osariigi toetus ja paindlikkus, energia kättesaadavus ja hind ning õiguskindluse olukord. Teiste teguritena tuleks arvestada tööjõu kättesaadavust ja maksumust, tööalaseid suhteid ja töökultuuri (mis on osariigiti erinev) ja ressursside ning turgude lähedus. Tööõiguse vallas tuleks arvesse võtta, et rohkem kui saja töötajaga firma peab töötajaskonna koondamiseks/vallandamiseks taotlema valitsuse töövoliniku luba  - tegemist on dokumendiga, mis on sageli võimatu saada. Kuna mõistliku hinnaga kvaliteetsed äripinnad on India suurlinnades defitsiit, peaks tähelepanu pöörama võimalustele, mida pakuvad selleks spetsiaalselt rajatud ärikeskused, kus on tavaliselt tagatud võrgu- ja muud ühendused, õhukonditsioneerid, mitmed äriteenused. Uurida tuleks mitmete osariikide poolt pakutavaid tehnoloogiaparkide võimalusi, mis on loodud välisinvesteeringute ligimeelitamiseks teatud sektoritesse nagu näiteks tarkvaraarendus, biotehnoloogia või autotööstus.

Esinduse liigid. Kui ei soovita asutada ühisettevõtet ega tütarfirmat, võib Indiasse rajada kas esindus-, projektipõhise või harubüroo. Selleks on vaja India Keskpanga (Reserve Bank of India) nõusolekut, mille taotlemise aluseks on FNC vorm. Samuti nõutakse firmalt registreerimist Ettevõtete Registris (Registrar of Companies (ROC)) 30 päeva jooksul kohaloleku algusest.

Mitmed välisfirmad otsustavad alustuseks rajada Indiasse esindusbüroo, mis otseselt äritegevusse kaasatud ei ole. Eesmärgiks on pigem suhtevõrgustiku rajamine, turu teadlikkuse kasvatamine toodetest, uute äri- ja investeerimisvõimaluste uurimine. Esindusbüroo ei tohi tegeleda müügitegevusega ega tohi teenida Indias mingit tulu. Kontakt- ja ega muude teenuste osutamise eest ei ole õigust raha kasseerida, mistõttu ei ole ka tulude maksustamisega seotud probleeme, esindusbürool ei ole õigust raha tagas viia kodumaale.

Harubüroo ei ole iseseisev aktsiaselts vaid välisfirma käepikendus Indias. India Keskpank piiritleb harubüroo tegevusulatust järgmiselt: emafirma esindamine ja tegutsemine selle müügi/ostuagendina; uurimistöö emafirma huvides, eksportimise ja importimise teostamine, tehnilise ja rahalise koostöö edendamine India ja välisfirmade vahel; koolitus- või nõustamisteenuse pakkumine;  informatsioonitehnoloogia alaste teenuste pakkumine ja tarkvaraarendus; emafirma poolt toodetud toodetele tehnilise toe osutamine. Seega on harubüroo äritegevusse ja on kohustatud makse maksma. Samuti on peale maksude tasumist harukontoril õigus Indias teenitud tulu kodumaale viia. Samas ei ole harubürool õigust osaleda tootmis- ja töötlemistegevuses, kuigi tal on õigus sellekohane tegevuse suunata India tootjast allhankijale.

Mõned välisfirmad eelistavad ajutiste projektide elluviimiseks luua Indiasse nn. projektipõhise büroo (Project  Office), mis viib emafirma huvides ellu teatud projekte. Tegemist on põhimõtteliselt harubürooga, mis luuakse teatud perioodiks konkreetse(te) projekti(de)  elluviimiseks. Nõusoleku andmine sedalaadi büroo rajamiseks on seotud valitsuse poolt toetatud ehitusprojektide elluviimiseks või kui neid projekte rahastavad India või rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, või ka rahvusvahelised organisatsioonid. Erandkorras võidakse projektipõhise büroo loomisele anda heakskiit ka eraprojektide elluviimiseks. Pärast projekti elluviimist ja maksukohustuste täitmist on selle ettevõtlusliigi  puhul viia teenitud kasum riigist välja. Küll aga ei ole antud ärikehandil ilma India Keskpanga nõusolekuta õigust omandada kinnisvara. Kinnisvara on võimalik rentida ja sedagi maksimaalselt viieks aastaks.

Otsemüük. Otsemüügi turu suurus aastatel 2011-12 oli 1,16 mld, aastateks 2019-20 ennustatakse  selle suuruseks 6,18 mld USD. Otsemüügi areng on olnud tugevaks tõukejõuks ettevõtluseks, st iseendale tööd andvate inimeste arvu kasvule, otsemüügiga tegelevate inimeste arv küündib üle nelja miljoni. Vaid paar osariiki – Kerala ja Rajasthan on kehtestanud selged reeglid otsemüügi korraldamiseks. Keskvõimu tasemel on loodud komitee tugevdamaks regulatiivset ja järelevalve alast koostööd keskvõimu ja osariikide agentuuride vahel vältimaks müügi püramiidskeeme. Otsemüüja peab oma vastavat ärilitsentsi ja deklareerima ning maksma vajaliku maksud.

Otsemüügi assotsiatsiooni aadressid: http://www.idsa.co.in/

Ühisettevõte ettevõtlusvormina on Indias laialt levinud, kuna India soodustab investeeringuid, tootmisvahendite importi ja tehnoloogiasiiret. Kuna India turul tehtud vead võivad väga kalliks maksma minna, on ühisettevõtte puhul üks olulisim komponent kohalike partnerite valik: vajalik on põhjalik taustauuring, põhjalik kaalutlemine, peaaegu esmatähtis on partnerite senine kogemus, usaldusväärsus, oluline on alguses paika panna rollijaotus, mõlema poole kohustused.

Partneri, müügiagendi leidmine. Uuele turule tulles peab tegelema müügikanalitega, jaotusvõrguga, tootele hinnamääramise ja toote markeerimisega ning intellektuaalse omandi kaitsega. Suhtlemine ja isikliku kohtumised võimalike müügiagentidega on väga tähtsad. Kindlasti ei tohi alahinnata taustauuringut, et kindlaks teha potentsiaalse agendi usaldusväärsus ja võimekus.

Väikese hulgimüüja eelised: väike hulgimüüja võib osutuda ideaalseks variandiks paindliku jaotusvõrgu strateegia elluviimiseks. India on suur riik erinevate harjumuste ja traditsioonidega erinevates piirkondades, nii võib kohalik hulgimüüja oma kohaoleku ja kohaliku turu tundmise osutuda hulga paremaks lahenduseks, kui üleriigiline hulgimüüja, mis jätab toote turustamise ühele oma paljudest osakondadest.

Partneri taustauuring. India on uus ja kiiresti arenev majandus ning siin ei tarvitse traditsioonilised ja lihtsad meetodid partneri usaldusväärsuse kindlakstegemiseks toimida, samas partneri tausta põhjalik tundmaõppimine on kriitilise tähtsusega. Info kogumine pangast, raamatupidajatelt, juristidelt, tööstusliitudelt potentsiaalse agenti, hulgimüüja kohta on ülioluline. Tehniliste toodete müügi puhul on tähtis hinnata agendi tehnilisi ekspertteadmisi, rajatiste seisukorda ja tehnilise personali kogemust. Äripartnerite leidmiseks on soovitav käia messidel, kus kogunevad oma valdkonna professionaalid.

India messikalender : http://www.indiatradefair.com/

Vaidluste lahendamine. Välisinvestorid kurdavad sageli lepingutest mittekinnipidamise üle. Maailmapanga andmetel on India endiselt tagantpoolt kuuendal kohal riikide pingereas vaidluste lahendamise kiiruse osas. India kohtud on alamehitatud ja neil puudub efektiivne metoodika, kuidas saada üle võlgnevusest lahendamata kohtukaasuste osas. Meedia andmetel ootab India kohtutes lahendamist 30-40 miljonit kaasust, kusjuures viimase dekaadi vältel on  kohtukaasuste lahendamise võlg kasvanud 30%. Aeglane kohtusüsteem on kujunemas oluliseks pudelikaelaks India majanduse arengu teel. Oma seadusandluse ühtlustamiseks ülejäänud maailmaga ärivaidluste lahendamiseks jõustas India Arbitraaži ja lepitusseaduse, mis tugineb ÜRO Rahvusvahelise Kaubandusõiguse Komisjoni (United Nations Commission on International Trade Law - UNCITRAL) eeskujule. Välismaised kohtuotsused on rakendatavad selliste rahvusvaheliste konventsioonide nagu konventsiooni alusel.

India valitsus rajas autonoomse üksusena justiitsministeeriumi juurde alternatiivse vaidluste lahendamise üksuse (International Center for Alternative Dispute Resolution (ICADR)), mille eesmärgiks on vähendada kohtute töökoormust ja pakkuda kiiremaid lahendusi antud valdkonnas. India on osaline 1958. a New Yorgi konventsioonis välismaiste arbitraažikohtute otsuste tunnustamise ja rakendamise kohta. Vaatamata allkirjale konventsioonil käib reaalne elu Indias natuke ikka teist rada: India kohtud on vastu võtnud kaebusi, mille eesmärgiks on kompensatsiooni väljamaksmise venitamine/vältimine, mida on India poolelt nõudnud välismaine arbitraažikohus. India ei ole ühinenud ka veel Investeeringualaste Vaidluste Lahendamise Rahvusvahelise Keskusega. Modi valitsus planeerib õigusabi teenuste turu avamist välismaalastele.             

Maksusüsteem. India valitsus tagab 10-aastase maksepuhkuse teadusmahukatele algavatele firmadele. Mitmed osariigid rakendavad omi maksusoodustusi meelitamaks välisinvesteeringuid – need soodustused varieeruvad vastavalt osariikidele ja sektoritele. Erasektor on ootusrikas valitsuse lubaduse üle ühtlustada India otseste ja kaudsete maksude maksusüsteemi. Valitsus on lubanud kehtestada ühtse üleriigilise käibemaksu, mis kõrvaldaks seni osariikide poolt kogutava käibemaksu. Lisaks on lubanud kehtestada ühtse aktsiisimaksu ja mitmed teised riigi tasemel kogutavad maksud. Poliitiline võitlus parlamendis ja osariikide vastuseis ei ole seda seni võimaldanud teha. Mõningate majandusanalüütikute sõnul suurendaks ühtse käibemaksu kehtestamine India SKP-d kahe protsendi võrra.

Ettevõtete asutamis- ja omandiõigus.  Välismaised ja kodumaised äriüksused võivad osaleda ettevõtluses kaubandusfirma, tütarfirma, ühisettevõtte, harukontori ja projektipõhise kontori vormis. India valitsus ei võimalda välisinvestorite osalust kinnisavaraäris, v.a äritegemiseks vajamineva kinnisvara omandamine ja uute elamis- ja kommertspindade arendamine. Selleks on vaja läbi viia mitmed bürokraatlikud protseduurid ja omandada hulk lube nii osariigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil; loodusele ohtliku tootmise korral on vaja taotleda luba ka Metsa- ja Keskkonnaministeeriumist.

Välisvaluuta halduse regulatsioonid (Foreign Exchange Management Regulations) sätestavad reeglid, mis võimaldavad firmadel omandada kinnisvara ja vahetada valuutat eesmärgiga investeerida Indiasse.

Regulatsioonidega saab põhjalikumalt tutvuda siin: https://rbi.org.in/scripts/BS_FemaNotifications.aspx?Id=175 ja siin: https://www.rbi.org.in/scripts/fema.aspx

Indial on olemas korralikud autoriõiguse seadused, kuid nende rakendamine on nõrk ja piraatlus laialt levinud. India on Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO), UNESCO ja Berni Konventsiooni liige. 2012. a täiendas India oma autoriõiguse seadusi ja allkirjastas Pekingi lepingu audiovisuaalse materjali kaitse kohta, ometi see seadus sätestab ulatuslikud erandid isiklikuks tarbimiseks ja „õiglaseks tehinguks.“

India on täiendanud oma kaubamärgi seadust ja viinud selle kaubamärgi registreerimise ja tagamise osas lähemale rahvusvahelistele standarditele. India Intellektuaalse Omandi Büroo kohandab kaubamärgi taotlemise korraldamist Madridi protokolliga 2013. aastast, mille puhul ühest avaldusest piisab registreerimaks kaubamärk ükskõik millises 84-st Madridi protokolli allakirjutanud riigis.

Indias saab patenteerida farmaatsiatööstuse tooteid ja põllumajanduse kasutavaid kemikaale, nagu ka mitmeid teisi tooteid, kuid peab arvestama, et India seadused ei taga kaitset patenteerimisprotsessi käigus ametkonnale üleantud toote kohta käiva informatsiooni ebaõiglase kasutamise vastu.

Regulatiivne süsteem. Vaatamata edusammudele, hoiab India majandust ohjes ülemäärane ja väga keeruline bürokraatlik süsteem, millel on laiad volitused teha asju oma äranägemise järgi. India on detsentraliseeritud riik, mis annab osariikidele laialdased regulatiivsed õigused. Regulatiivsed otsused selle kohta, mis puudutab majandustsoonide loomist, maakasutust ja keskkonda võivad osariigi olla väga erinevad. Vastuseis ametiühingute ja opositsioonipoliitikute pidurdab maavõõrandamise reformi, keskkonnalubade saamist, investeeringute tegemist jms. Keskvõimul on õnnestunud luua sõltumatud ja tulemuslikud järelvalveorganid telekommunikatsiooni, väärtpaberite, kindlustuse ja pensionite sektoris. India Konkurentsikomisjon on hakanud rakendama oma volitusi kartellistumise ja turuliidri võimu kuritarvitamise vastu. 2011. a valitsus sätestas reeglid, mis reguleerivad ettevõtete liitmisi ja ülevõtmisi. 2012. a detsembris võttis India parlamendi alamkoda vastu ettevõtlusseaduse, mis asendas senise sarnase seaduse 1956. aastast uuega ja mille eesmärk oli viia firma juhtimisreeglid kooskõlla rahvusvaheliste standarditega.

Töösuhted. Kuigi India ametiühingutel on 20 mln liiget, moodustavad ametiühingu liikmed vaid 5% India tööjõust. Enamus ametiühingutest on seotud teatud poliitilise parteiga. Streikide tõttu kaotsiläinud tööaja määr on viimastel aastatel tublisti vähenenud: kui 2010. a läks streikide tõttu kaotsi 30 mln, 2011. a 20 mln tööpäeva, siis 2012. a jäi see number alla kolme miljoni. Osad streigid on seotud vaidlustega palga ja töötingimuste üle, vahel on streigid seotud kohaliku poliitilise eluga, mille puhul tööandja ei saa maidagi teha. Suuremad kannatajad streikide tõttu on pangandus ja autotööstus.          

India tööregulatsioonid kuuluvad maailma keerukamate ja rangeimate hulka. Palgamaksmist reguleerib Palgaseadus (1936) ja Miinimumtasuseadus (1948). Tööstustööliste palgad on osariigiti erinevad, kõikudes 3,5 USD-st kvalifitseerimata töölisele päevas 10 USD-ni oskustöölisele. Sulgemisi ja koondamisi reguleerib Tööstusvaidluste seadus (1947) ja see nõuab valitsuse luba vallandamiseks või äri sulgemiseks, kui ettevõttes on töötajaid üle 100. Kuna luba ei ole kerge saada, sunnib see tööstusi renditööjõu rakendamise kaudu seda seadust vältima. Ka välispankadel on harukontorite sulgemiseks vaja keskpanga luba.

Vabakaubandustsoonid/Vabasadamad. India valitsus on asutanud mitmeid eritsoone eksporti suunatud tootmise stimuleerimiseks. Nende hulka kuuluvad erimajandustsoonid (Special Economic Zones), ekspordi tootmiststsoonid (Export Processing Zones), tarkvara tehnoloogiapargid (Software Technology Parks), ekspordile suunatud üksused (Export Oriented Units ), riiklikud tootmistsoonid (National Industrial and Manufacturing Zones), milliseid on Indias 14.

Eritsoonid alluvad erinevatele reeglitele ja pakuvad investoritele soodustusi, mille kohta võib leida üksikasjalikumat infot järgmistel veebilehtedel: www.sezindia.nic.in, www.stpi.in ja www.eouindia.gov.in/handbook_procedures.htm.

Erimajandustsoone koheldakse, kui välisterritooriumi ja seega ei kohaldu neile India tollireeglid, firmade osaluse osas ei ole kehtestatud lage, tehakse erandeid litsentseerimisnõuete osas, investorid naudivad maksupuhkusi ja teisi maksusoodustusi. Ekspordi tootmistsoonid pakuvad erisoodustusi ekspordiks tootvatele välisinvestoritele. Tarkvara tehnoloogiapargid pakuvad sarnaseid soodustusi tarkvara tootvatele ettevõtetele. Ekspordile suunatud üksused tähendavad ükskõik kus India loodud ettevõtteid, mis ekspordivad kogu oma toodangu ja neile on tagatud pooltoodete tollivaba import, tulumaksupuhkused, aktsiisimaksuvabastus tootmiseks vajalikele seadmetele, pooltoodetele ja toormele, käibemaksuvabastus. Riiklikud tootmistsoonid on kompaktsed, vähemalt 5000 ha suurused tootmislinnakud, mis on loodud eksporttoodangu tootmiseks ja mis alluvad selleks määratud valitsusüksusele, üksuse eeliseks on vajaliku dokumentatsiooni tsentraliseeritult korraldatud kordaajamine.

Probleemid. Probleemid maanteede, raudteede, sadamate, lennujaamade, hariduse, energiavarustatuse ja telekommunikatsioonidega on oluliseks takistuseks India majanduse arengu teel, mis ei võimalda sel jõuda sinna, mida eeldab selle potentsiaal. India kiire linnastumine koos kasvavate sisstulekutega on tekitanud karjuva vajaduse taristu parendamise vastu tagamaks paremaid avaliku sektori teenuseid ja toetamaks jätkusuutlikku majandusarengut. India plaanib 1 triljoni USD investeerimist taristuprojektidesse kuni 2017. aastani ja püüab kaasata erasektorit, mis on finantseerida poole selle mahust, seda läbi koduse avaliku ja erasektori partnerluse mudeli.

Kõrged tariifid ja protektsionistlik poliitika. Importtollid Indias on endiselt kõrged ning investorid ja eksportöörid seisavad silmitsi läbipaistmatu ja sageli ettearvamatu regulatiivse ja tariifse süsteemiga. Maailmapanga hinnangul on India ärikliima 183 majanduse hulgas alles 132. kohal (2012) ja lepingute jõustamise poolest viimaste seas. India valitsus taotleb jätkuvalt kohaliku tootmise osakaalu tõstmist teatud tootmisvaldkondades, sh informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), elektroonika, päikeseenergia, et tagada kodumaise tööstuse osakaal SKP-s. India valitsus viib ellu poliitikat, mille kohaselt antakse kodumaistele tootjatele riigihanke korral eelis, viidates julgeolekuprobleemidele. Lisaks peavad ministeeriumid teada andma  kõikidest IKT toodetest, millega on julgeolekuprobleeme. India valitsus nõuab kohustuslikku litsentseerimist ja sertifitseerimist vastavatelt akrediteeritud laboritelt imporditud IKT varustuse osas, mis veeretab importööride teele täiendavaid takistusi, kuna selliseid laboreid ei ole piisavalt. Kodumaiste firmade toetamist ja välismaiste firmade eelistamist demonstreerib ilmekalt India valitsuse poliitika farmaatsiatoodete alal: patendiandmisest keeldumine rahvusvahelistele firmadele, mis tegelevad innovatiivsete ravimitega, samal ajal andes litsentse India firmadele sarnastele geneerilistele ravimitele, mis viitab intellektuaalse omandi kaitse kehvale järjele.

Osariikide võimupädevus. India on föderaalriik, kus osariikidel on suur võimupädevus ja otsustusõigus, nii tuleb investoritele silmitsi seista väga erinevate äri- ja majandustingimustega India 29 erinevas osariigis ja 7 liiduterritooriumil. Osariigid ja liiduterritooriumid erinevad üksteisest poliitilise võimu teostamise stiili, valitsemiskvaliteedi, seaduste, maksude, töösuhete ja haridustaseme poolest. Kui Gujarati osariik oma positiivse ärikliima tõttu on ligi meelitanud märkimisväärselt väliskapitali, ei saa seda öelda mahajäänud Uttar Pradeshi ega Jharkhandi kohta. Edu saavutamiseks tuleb arvestada osariikide omapäraga ning see tuleks enne investeerimist endale selgeks teha. Kehvapoolne taristu, kõrged tariifid, protektsionistlik poliitika, korruptsioon, bürokraatlik ebaefektiivsus ja intellektuaalse omandi puudulik kaitse on suurimad takistused välisinvesteeringute riikitulekuks, kuigi teatud sektorite mahajäämus annaks hulgaliselt häid nišše investeeringuteks.

Lepingud. India on sõlminud aastate jooksul mitmeid kahepoolseid ja regionaalseid kaubanduslepinguid. Lisaks eelistuslike kaubandustariifimäärade kehtestamisele pakuvad need lepingud laiemat majanduskoostööd teenustekaubanduse, investeeringute ja intellektuaalse omandi vallas.

India saab tariifieeliseid GSP (Generalized System of Preferences) ja GSTP (Global System of Trade Preferences) süsteemi kaudu. Teised kokkulepped, mis pakuvad Indiale eeliseid on kaubanduses on Lõuna-Aasia Regionaalse Koostöö Assotsiatsiooni (South Asian Association for Regional Cooperation (SAARC)) Eeliskaubanduse Leping (Preferential Trading Agreement (SAPTA)), Bangkoki leping ja  India–Sri Lanka vabakaubandusleping (ISLFTA). Need lepingud näevad ette kaupade päritolureeglid, mille järgimine on eelduseks eelistariifide rakendamisele nende toodete suhtes.

India ja mitmed Aasia riigid on allkirjastanud igakülgse majanduskoostöö lepingud (Comprehensive Economic Cooperation Agreement (CECA)), mis  kujutab endast paketti lepingutest ja mis hõlmab kaubandust, teenustekaubandust, investeeringuid, majanduskoostööd, haridust, teadust ja tehnoloogiat, lennundust ning intellektuaalse omandi kaitset. Lepingud pakuvad mitmekesiseid tollimaksu erandeid ja vähendamisi kaupade osas, mis imporditakse Singapurist Indiasse. India Kaubandusministeerium on ennustanud, et 60 % India tuleviku kaubandusest langeb riikidele, kellega on sõlmitud vabakaubanduslepingud, sh selliste riikidega nagu Paraguai, Argentiina, Brasiilia, Pakistan ja ka Hiina. Muudatusena poliitikas otsustas India asendada kõik eelis-/vabakaubanduslepingud (PTA/FTA) igakülgsete majanduskoostöö lepingutega, seda vaatamata valitsuse varasemale lubadusele rõhuda just kahepoolsele poliitikale. Otsusega püüti ilmselt rahustada Maailma Kaubandusorganisatsiooni, mis hoiatas Indiast eksklusiivselt kahepoolsete lepingute sõlmimise eest. PTA-d/FTA-d hõlmavad struktuurse tariifide vähendamist kahe maa vahel. CECA-d katavad eelistatavat FDI reeglite lõdvendamist partnerriigi suhtes, maksupuhkusi investeeringute ja sissetulekute oas, viisarežiimi lõdvendamist jne., ka teenustekaubandus on CECA objektiks.

Kahepoolsete kaubanduslepingute kohta saab informatsiooni India Kaubandusministeeriumi koduleheküljel: http://commerce.nic.in/trade/international_ta.asp?id=2&trade=i

 

INDIA TURULE SISENEMINE

Imporditariifid

Alates 1991. aastast  on India läbi viinud majandusreforme, mis on muutnud kaubandusreeglistiku  märkimisväärselt läbipaistvamaks. Reformidega on kaasnenud imporditariifide oluline alanemine  viimase rohkem kui paarikümne aasta jooksul: keskmiselt 350% tasemelt 1991. a 10% tasemele praegu. Ometi on India tariifid teiste riikide taustal jäänud suhteliselt kõrgeks, mis koos impordipiirangutega on raskendanud müüki India turul ja tootmissisendite impordiraskuste kaudu takistanud ka India tööstuse konkurentsivõime kasvu.

India praeguse kaubanduskorralduse aluseks on „Impordi-Ekspordi poliitika 2009-2014“. Impordi jaoks enamusjuhtudel litsentsi ei ole vaja, küll on teatud kaubaartiklite import kas keelatud või piiratud (s.t lubatud litsentsi alusel), teatud juhtudel on import lubatud vaid riiklike ettevõtete kaudu.

2001. aasta aprillis kõrvaldas India kvantitatiivsed piirangud 715 kaubaartikli impordilt, viies sellega lõpule 1991. a. alguse saanud etapiviisilise kaubanduspoliitika liberaliseerimise. India on kaevanud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (World Trade Organisation –WTO)  apellatsioonikohtusse WTO paneeli raporti peale India põllumajandus-, tekstiili- ja tööstustoodete kvantitatiivsete piirangute kohta. Sellega on esitatud  väljakutse paneeli autoriteedile, mis peab kindlaks tegema, kas maksebilansi puudujääk on piisav põhjus õigustamaks impordipiiranguid ja kas regionaalsed kaubanduslepingud on üleüldse kooskõlas WTO normidega.

Mahuliste piirangute kõrvaldamine ja edasine tariifide alandamise perspektiiv Aasia tasemeni viib ilmselt suurema konkurentsi määrani impordi osas.

Aastast 2007 peab Euroopa Liit Indiaga läbirääkimiseks vabakaubanduslepingu sõlmimiseks, et suurendada vastastikust kaubavahetust, teenuseid ning lihtsustada investeeringuid. Käesolevaks hetkeks ei ole läbirääkimisprotsess veel lõppenud. Põhjalikumalt Euroopa Liidu ja India kaubandussuhete kohta EL-i Kaubanduse Peadirektoraadi vastavalt leheküljelt: http://ec.europa.eu/trade/policy/countries-and-regions/countries/india/

Tariifimäärad

India on edukalt vähendanud tollimaksutaset kaupadele ja kaubagruppidele alates 1991. aastast, riigi majandus hakkas taganema senikehtinud sotsialistlikust suunitlusest. Kuigi kodumaine majandus naudib seniajani suhteliselt kõrget kaitstust välismaise konkurentsi eest. Üheks selliseks valdkonnaks on põllumajandus, kus tariifimäärad on võrreldes rahvusvaheliste standarditega endiselt jäänud kõrgeks. 2007. a veebruaris vähendas lubatud tariifilage mittepõllumajandustoodetele 12,5%-lt 10%-le. India valitsus kavatseb vähendada piiranguid rahvusvaluutale ja vähendada tariifimäärasid tasemele, mis on iseloomulikud teistele Aasia riikidele, mis lõppkokkuvõtteks aitaks tõsta India majanduse konkurentsivõimet.

Lisainformatsioon India tariifimäärade kohta: http://www.cbec.gov.in/htdocs-cbec/customs/cs-tariff2015-16/cst2015-16-idx?pageID=2-4

Klassifikatsioon

Arvestades Indiasse imporditavate kaubaliikide arvukust, ei ole siinkohal võimalik kirjeldada igale kaubaliigile kohandatavat tollitariifi määra. Põhilised seadusandlikud aktid selles vallas on 1962. a India tolliseadus (Indian Customs Act)  ja 1975. a India tollitariifiseadus (Indian Customs Tariff Act). Esimene neist kutsuti ellu kontrollimaks importi ja takistamaks ebaseaduslikku importi ja eksporti, teise seaduse mõte on määratleda tariifimäärad ning võimaldada dumpinguvastaste ja tasakaalustavate lõivude kehtestamist. India tolli kaubaklassifikatsioon järgib harmoneeritud kaubakirjeldus- ja kodeerimissüsteemi (Harmonized Commodity Description and Coding System (Harmonized System või HS)). India toll kasutab kuuekohalisi HS koode, Kaubandusinformatsiooni ja –statistika peadirektoraat kasutab statistika tarbeks kaheksakohaliste koodide süsteemi ja Väliskaubanduse peadirektoraat on selle kaheksakohalise süsteemi laiendanud kümnekohaliseks. Aktsiisimaksu koguv ametkond kasutab HS koode aktsiismaksu kehtestamiseks (tootmismaks) kaupadele, mida toodetakse Indias.

Tollimaksu arvutamine

Kõik Indiasse imporditavad kaubad kuuluvad maksustamisele. On olemas mitmeid faktoreid, mida peab tollimaksu arvutamisel arvesse võtma: 

  • tollimaksu baasmäär: (Basic Customs Duty- BCD):maks määratakse kas vastavalt spetsiifilisele määrale ühiku kohta (kaal, arv vms.) või enamlevinumalt vastavalt kaubaväärtusele, toetudes kaubaartikli hinnatavale väärtusele. Mõningatel juhtudel kasutatakse mõlema variandi kombinatsiooni;
  • täiendavat tollimaksu (Additional Customs Duty –ACD),nimetatakse tavaliselt tasakaalustavaks lõivuks ja see määratakse kauba hinnatava väärtuse põhjal lisaks tollimaksu baasmäärale. Kategooria alla kuuluvad kaubad, millistele sarnaseid tooteid toodetakse ka Indias ja selle eesmärgiks on kaitsta kodumaist tootmist;
  • spetsiaalne lisatollimaks (Special Additional Customs Duty (või Special CVD) on kehtestatud kõikidele kaubaliikidele 4 % ulatuses baas- ja aktsiisimaksust;
  • dumpinguvastane maks (Anti-dumping Duty):  maksu kogutakse spetsiifilistelt kaupadelt spetsiifilistest maadest kaitsmaks kodumaist tööstust;
  • kaitsemeetmeline tollimaks (Safeguard Duty): pärast vastava informatsiooni saamist, võib India valitsus kehtestada ajutise täiendava tollimaksu, kuid vastavate kaupade suurenenud sissevool võib vastavates tingimustes kahjustada või ähvardada kahjustada kodumaist tootmist;
  • tolli õppemaks (Customs Education Cess): maks on kasutusel alates 2004. aastast, võetakse 3% ulatuses baasmäärast ja lisamäärast. Rahvusvaheliste kohustuste täitmisega seotud kaubad on selle maksu tasumisest vabastatud;
  • tolliteenuste lõiv (Customs Handling Fee): India valitsus võtab lisaks kogu tollimaksule veel ühe protsendi ulatuses kauba väärtusest tolliteenuste lõivu.

Enamuse kaupade pealt tuleb tasuda tollimaksu baasmäära, lisatollimaksu, spetsiaalset lisatollimaksu, õppemaksu ja tolliteenuste lõivu. Tariifimäärad, regulatiivsed kohustused, aktsiisimaksud ja tasakaalustavad maksud vaadatakse iga aasta eelarve koostamise eelselt üle ja avaldatakse erinevates allikates, sealhulgas raamatus BIGs Easy Reference Customs Tariff. Vaatamata, et India valitsus avaldab tollitariifid, ei ole olemas ühtset ametlikku allikat, kuhu oleks koondatud kogu informatsioon impordi tariifide ja maksumäärade kohta. Lisaks koguvad osariigid omakorda makse osariikidevaheliselt kaubanduselt, mis ainult lisab olukorrale segadust.

Maksuvabastusplaan võimaldab importida sisendeid toodete tootmisele, mis eksporditakse, selle põhjal väljastatakse eelluba. Tollimaksu tagamisplaan tagantjärele tollimaksu vabastust tootmissisenditele, mille abil valmistatakse eksporttoodangut. Valitsusel on laialdased volitused kuulutada avalikes huvides välja täielikud või osalised maksuvabastused ja määratleda vastavad tingimused, nt lõppkasutuse sätted. Peaaegu pool India tootmissisenditest imporditakse vähendatud tollimaksude alusel, kuigi erandite süsteemi rakendamine käib paralleelselt tariifimäärade alandamise programmiga.

Kaubandusbarjäärid ja impordi litsentseerimine

Üks enamlevinumaid mittetariifne kaubandustakistus on impordi piiramine või keelamine impordi litsentseerimise nõude kaudu. Kuigi India on loobunud impordilitsentseerimise nõudest enamuse tarbekaupade suhtes, ei käi see siiski kõigi kaubaartiklite kohta, näiteks India valitsus nõuab spetsiaalset impordilitsentsi mootorsõidukite puhul, mis on väga piirav. Näiteks mootorrataste impordilitsentse jagatakse vaid Indias resideerivatele välismaalastele, kes töötavad rohkem kui 30%-lise osalusega välisfirmades või välisriikide saatkondades. Mõnedel kodumaistel importööridel lubatakse sõidukeid importida ilma litsentsita tingimusel, et sama importöör tasakaalustab seda importi omapoolse ekspordiga.

Standardid, toodete testimine, pakendamine ja sertifitseerimine

India valitsus on üles lugenud 109 kaubaliiki, mis nõuab India Standardite Büroo (Bureau of Indian Standards – BIS) poolset sertifitseerimist. Idee järgi on eesmärgiks turule tulevate toodete kvaliteedi kontrollimine, kuid sageli osutub see lihtsalt turu protektsionistlikuks meetmeks. Vt. allpoololevat lõiku importimisnõuete kohta.

Antidumping ja tasakaalustavad meetmed

Indias kasutab aeg-ajalt neid kodumaist tootmist kunstlikult alandatud hinnaga või subsideeritud impordi eest kaitsvaid ja WTO lepingute poolt lubatuid meetmeid. Samas mõnede juhtumitele ei ole nende meetmete rakendamine läbipaistev ega piisavalt põhjendatud. Viimastel aastatel on India hakanud oluliselt agressiivsemalt dumpinguvastaseid meetmeid rakendama.

Ekspordi- ja kodumaise tootmise toetamine

Mitmed tootmised saavad ekspordi- ja muid toetusi, mille eesmärk on hoida neid rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisena. Ekspordist saadud tulusid ei maksustata ja eksportöörid ei pea tasuma ka tootmismaksu. Kui eksporditoetused aitavad tootjate konkurente välja tõrjuda teiste riikide turgudelt, siis kodumaise tootmise toetamine on otseseks barjääriks kodumaisele turule minekuks.

Riigihange. India valitsus annab valitsuslepingutes hinnasoodustuse kodumaistele varustajatele ja üldiselt diskrimineerib välismaiseid varustajaid.

Takistused teenuste osutamisel

Piirangud on kehtestatud järgmistele teenuste sektoritele: kindlustus, pangandus, väärtpaberid, filmindus, raamatupidamine, ehitus, arhitektuur- ja inseneriteenused, jaekaubandus, õigusteenused, kullerteenused ja telekommunikatsioon.

Muud takistused

Omakapitali piirangud ja teised kaubandusega seotud investeerimispiirangud annavad ebaausa konkurentsieelise kodumaistele tootjatele. Valitsus jätkab välisinvesteeringute tuleku piirmaist ja keelamist sellistes tundlikes valdkondades nagu jaekaubandus ja põllumajandus. Lisaks on olemas kirjutamata seadus, mis soodustab vastukaubandust. Mitmed valitsusele kuuluvad ja ka erafirmad rakendavad teatud määral vastukaubandust.

Importimisnõuded ja -dokumentatsioon

Impordi litsentseerimisenõue: viimase aastakümne jooksul on India järjekindlalt litsentseerimist ja valikult kontrolli asendanud reeglite lõdvendamise ja lihtsamate impordiprotseduuridega. Enamus impordiartiklitest kuulub India EXIM poliitika regulatsiooni avatud üldise litsentsi alla  (Open General License (OGL)), mis tähendab, et enamus kaubaartikleid on vabalt ja ilma litsentsita imporditavad. OGL-i süsteemist väljapoole jäävaid kaubaartikleid võib jagada kolme kategooriasse: keelatud kaubad; piiratud kaubad, mille importimine nõuab litsentsi ja nn. kanaliseeritud kaubad, mille importimisõigus kuulub valitsuse kaubandusmonopolidele ja mille mahtude ja ajastatuse üle otsustab valitsus.

Impordilitsentside jagamisega Indias tegelevad järgmised ametkonnad:

  • elektroonika ministeerium: arvutid ja arvutitega seotud süsteemid;
  • tööstuspoliitika ja tööstuse edendamise ministeerium: teised kaubad, v.a. arvutid ja nendega seotud süsteemid;
  • kaitseministeerium: kaitsega seotud kaubad;
  • väliskaubanduse peadirektoraat: väiksemahuliste tootmisüksuste jaoks osas, mis ei ole eelneva hõlmatud

Tootmissisendeid saab importida kapitalikaupade ekspordiedendamise plaani (Export Promotion Capital Goods plan (EPCG)) litsentsi alusel vähendatud tariifi alusel, kui see on seotud tähtajaliste ekspordikohustusega. EPCG süsteem rakendub praegu kõikide tööstusharude suhtes kõikidele kapitalikaupadele ilma lävepaku nõudeta ja maksustatuna 5%-lise tollimaksuga. Pakutakse ka tollimaksuvabastust erinevate litsentside alusel ja mis on seotud tooraine, pooltoodete, varuosade, tarbekaupade, tarvikute ja pakkematerjali importimisega, mida otseselt vajatakse eksportimiseks mõeldud toodete tootmiseks ja turustamiseks. Siin saab kasutada kas eellitsentsi (Advance Licence) või ekspordijärgsest tollimaksu kompenseerimise sertifikaati (post-export duty-free replenishment certificate.) Võimalik on ka kauba ajutine import Indiasse, mida reguleerib India tolliseaduse (1962) 74. alajaotus. Ajutise impordi puhul on õigus taotleda teatud osa tollimaksust tagasi, kui näiteks kaupa üldse ei kasutatud ja see re-eksporditi 24 kuu jooksul peale importimist, siis on õigus tagasi saada 98% makstud tollimaksust. Tollimaksu tagasiküsimise reeglid on sätestatud Tolli ja keskaktsiisimaksude tagastamise reeglite (1995) (Customs and Central Excise Duties Drawback Rules) 75. peatükis. Tollitariifide ülderand nr 14 annab teatud tingimustel õiguse maksuvabalt importida kaupu nende eksponeerimiseks näitustel, seminaridel, konverentsidel.

ATA karnet on rahvusvaheliselt ühtlustatud tollidokument, mis on välja antud 71 riigi, sealhulgas India  poolt, mis on ühtlasi ATA karneti tollikonventsiooni liikmed. ATA karnet võimaldab ajutiselt kaupu maale tuua, ilma et peaks tasuma tollimakse või täitma teisi tolliformaalsusi. Igas riigis on üks riikliku  tolliameti ja Maailma Kaubanduskodade Föderatsiooni poolt tunnustatud  institutsioon, mis garanteerib ja väljastab ATA karneti.

Indias on selliseks institutsiooniks India Tööstus- ja Kaubanduskodade Föderatsioon (Federation of Indian Chambers of Commerce and Industry (FICCI)) - http://www.atacarnet.in/about-ata-carnet.html

Kaupade märgistamise nõuded. Märgistamine on Indiasse imporditavate kaupade oluline element, märgistamise eelistatuim keel on inglise. Kõik kaubapakid ja isegi konteinerid peavad olema varustatud informatsiooniga kaubapartii kohta. India toll on range tegemaks kindlaks, et kõik imporditud kaubaartiklid sisaldaksid seaduses ettenähtud informatsiooni enne kui need sisenevad jaemüügiturule või müüakse tarbimiseks, see ei kehti kaubaartiklite kohta, mis kuuluvad „ekspordile suunatud üksuse“ segmendi alla.

Vastavalt Kaubandusministeeriumi määrusele 24. novembrist 2000. aastast, kõik Indiasse imporditud eelpakitud kaubad (mõeldud otseseks jaemüügiks) peavad omama silte, kuhu on kantud järgmine informatsioon:

  • importööri nimi ja aadress;
  • kauba üld- või genereeriline nimetus;
  • netokogus standardse kaalu- ja muu mõõtühiku järgi (kõik mõõtühikud peavad olema meetersüsteemis, kui on kasutatud on teist tüüpi mõõduühikuid, siis peavad olema paralleelselt äratoodud standardsed mõõtühikud);
  • kuu ja aasta, mil kaup on toodetud, pakitud ja imporditud;
  • maksimaalne jaemüügi hind (MJH), millega kaup pakitud kujul võidakse müüa lõpptarbijale, MJH sisaldab makse, tarnspordikulu, komisjonitasu vahendajatele, reklaami-, tarne-, pakkimise ja muid kulusid.

Eelpoolnimetatud nõuded peavad olema tagatud enne lahtitollimist India tollis. See ei käi tooraine, tootmiskomponentide jms. kohta, mida enne müümist veel töödeldakse.

Märgistamisnõuded eelpakitud toidukaupadele sätestavad Toidukaupade võltsimise vältimise reeglite (Prevention of Food Adulteration (PFA) Rules) VII osa 1955. aastast ja Pakitud kaupade standardsete kaalude ja mõõtude reeglid (Standards of Weights and Measures (Packaged Commodities) Rules)  1977. aastast.

Nende seadusesätete kohaselt peavad sildid sisaldama järgmist teavet:

  • kauba nimi ja  kirjeldus;
  • toote ainete sisaldus kaalu- ja mahuühikute järgi kahanevas järjekorras;
  • tootja/pakkija nimi ja täielik aadress, importööri, päritoluriik (kui toidukaup on toodetud väljapool Indiat kui pakendatud Indias);
  • sisu netokaal maht ja arv;
  • partiinumber või kood;
  • tootmise ja pakendamise kuu ja aasta; kuu ja aasta, enne mida on kaupa parim tarbida;
  • maksimaalne jaemüügihind.

Vajaduse korral peab etikett sisaldama ka järgmisi andmeid:

  • kiiritatud toiduainete korral kiiritamise eesmärk ja litsentsinumber;
  • lisavärvained;
  • loomse päritolu (v.a. piim) sisaldusega toidukaupade pakendid peavad olema tähistatud ümmarguse pruuni sümboliga vastavas ruudukeses, mis peab asuma kaubamärgi vahetus läheduses.
  • Taimset päritolu toidukauba puhul tuleb samas kohas kasutada samasugust rohelist sümbolit. 
  • Kogu teave peab olema trükitud inglise või hindi keeles ja olema kas kindlalt fikseeritud pakendile, või asetatud täiendavasse pakendisse, mis sisaldab ka kaubapakki, või trükitud pakendile endale, või trükitud kaardile või lindile, mis on kindlalt kinnitatud kaubapakile.

Mis puudutab toidukaupade säilivusaega, siis kehtib reegel, et Indiasse ei tohi importida toidukaupu, mille säilivusajast on importimise hetkel kulunud üle 40 % säilivusajast.

NB! India keelatud importkaupade nimekiri on India Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi kodulehel: http://dgft.gov.in/

Tollireeglid ja kontaktinformatsioon

Informatsiooni India Aktsiisi- ja Tolli Keskameti kohta, sealhulgas vastuseid importööride sageli esitatud küsimustele võib leida siit:http://www.cbec.gov.in/index

Standardid. India on teinud jõupingutusi oma standardite ühtlustamiseks rahvusvaheliste nõuetega ja enamus standardeid on ka ISO standarditega harmoniseeritud. Sellest hoolimata ei vasta kõik India standardid rahvusvahelistele standarditele ja mitmed viimased standarditekohased regulatsioonid on tekitanud takistusi kaubandusele. India ei ole sageli suutnud informeerida Maailma Kaubandusorganisatsiooni oma uutest standarditest ega andnud nende elluviimise eel aega sellealasteks diskussioonideks oma kaubanduspartneritega. Tarbijakaitse gruppide, valitsusväliste organisatsioonide ja keskkonnaaktivistide surve tulemusena pööratakse standarditele erinevates tööstussektorites aina üha enam tähelepanu. Samas kui India toiduohutuse kohta käiv seadusandlus on vananenud ja sageli rangem kui rahvusvahelised normid, on nende seaduste elluviimine nõrk.

Standardite organisatsioonid. India standardite büroo seaduse (1986) alusel loodud India Standardite Büroo (Bureau of Indian Standards  (BIS)) on riiklik institutsioon, mille ülesandeks on India standardite väljakujundamine ja formuleerimine. BIS koosneb tööstus-, tarbija-, teadusorganisatsioonide, erialaliitude, tehniliste institutsioonide, ministeeriumide ja parlamendi esindajatest. Lisaks standardite väljakujundamisele tegeleb BIS toote sertifitseerimise, kvaliteedi sertifitseerimise ja testimise ning tarbijaküsimustega. India Kaubandusministeerium on määranud BIS-i riiklikuks kostjaks Maailma Kaubandusorganisatsioonile kaubanduse tehniliste takistuste küsimustes, nagu nõuab vastav leping. BIS-i Tehnilise Informatsiooni Teenuste Keskus vastab kodu- ja välismaistele järelepärimistele India standardite, tehniliste regulatsioonide ja vastavushindamise reeglite osas. BIS on Rahvusvahelise Standardiseerimise Organisatsiooni (ISO) ja Rahvusvahelise Elektrotehnilise Komisjoni (IEC) liige ning aitab kujundada India osaluspoliitikat nendes institutsioonides.

Vastavuse hindamine. Testivate organisatsioonide nimekiri üle kogu riigi, mis hindavad toote vastavust India standarditele, on kättesaadav BIS-i kodulehel: http://www.bis.org.in/lab/lab.htm Koos valitsuse tehniliste organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonidega viib BIS läbi perioodilisi inspekteerimisi toodete suhtes, mille kohta kehtib kohustuslik sertifitseerimine. On olemas klausel, mis võimaldab sellekohast järelevalvet delegeerida vastavatele kompetentsetele agentuuridele spetsiifilistes valdkondades: sellekohased lepingud on sõlmitud teatud tüüpi terase-, kummi- ja elektroonsete toodete järelevalve kohta.

Toote sertifikaat. BIS-i standardid on üldjuhul vabatahtlikud, kuid impordi mahuliste piirangute kõrvaldamine 2000. aastal sundis valitsust kodumaise tööstuse kaitseks vastu võtma seaduse, mis kehtestas 109-le tooteliigile kohutuse vastata India teatud spetsiifilistele kvaliteedistandarditele. Selle seaduse elluviimiseks on kõik seda 109-t tooteliiki importivad/tootvad üksused sunnitud registreeruma ja taotlema vastava litsentsi India Standardite Büroolt.

109 toote nimekirjas on mitmed säilitusained ja toidulisandid, piimapulber, lastele mõeldud piimatooted, teatud sorti tsemendid, kodumajapidamises kasutatavad või sarnased elektritarvikud, erinevat tüüpi gaasisilindrid, mitmeotstarbelised kuivad patareid.

BIS peab neid tooteid testima ja sertifitseerima, kuid praeguseks on olemas ka süsteem välisfirmade jaoks, mis tagab neile automaatse sertifikaadi toodete jaoks, mis ei ole Indias toodetud.    

Süsteem toetub enesesertifitseerimisele, mille kohaselt välismaisel tootjal on lubatud kasutada standardi tähist pärast kindlakstegemist, et toode vastab India standardile. BIS-i inspektorid reisivad tootja kulul tootja riiki, et eelsertifitseerida firma ja selle tootmissüsteem ning siis volitab sõltumatu inspektori jälgima edaspidist tootmist, et tagada teatud spetsiifiliste standardite järgimise tootja poolt.

Informatsioon BIS-i tootesertifitseerimise plaani taotlemise kohta välisfirmade jaoks on kättesaadav BIS-i kodulehel: http://www.bis.org.in

Nende toodete tootja/eksportija peab tagama esindatuse ka Indias, mis ei ole vajalik BIS-i ja tootja/eksportija vahel sõlmitud lepingu puhul, kui tootja/eksportija määrab volitatud esindaja, kes vastutab välismaise tootja poolsete kohustuste täitmise eest. Rahvusvahelise kaubanduse ja koostöö lihtsustamise nimel jätkab India oma standardite ühtlustamist teiste riikidega, eelkõige peamiste kaubanduspartneritega. BIS on teinud jõupingutusi standardite vastastikuse tunnustamise lepingute sõlmimiseks, mille kohaselt teised riigid tunnustavad India standardeid teatud toodete osas ja vastupidi.

Akrediteerimine. Testimis- ja Kalibreerimislaboratooriumide Riiklik Akrediteerimisamet ( National Accreditation Board for Testing and Calibration Laboratories (NABL)) loodi 1985. a autonoomse üksusena Teadus- ja Tehnoloogia Ministeeriumi alluvuses ja see on ainuke volitatud organ testimis- ja kalibreerimislaborite akrediteerimiseks, praeguseks on neid akrediteeritud üle 200.

Akrediteeritud laborite nimekiri on kättesaadav NABL-i kodulehel: http://www.nabl-india.org.

Testide rahvusvaheliseks vastastikkuseks tunnustamiseks ja ühtlasi Maailma Kaubandusorganisatsiooni tehniliste kaubandustakistuste kohaste reeglite järgmiseks on NABL Rahvusvahelise Laborite Akrediteerimise Koostöö  (International Laboratory Accreditation Co-operation (ILAC)) ja Aasia – Vaikse Ookeani Piirkonna Laborite Akrediteerimise Koostöö (Asia Pacific Laboratory Accreditation Co-operation (APLAC)) liige. NABL on allkirjastanud ILAC-i ja APLAC-i vastastikkuse tunnustamise kokkulepped.

Informatsioon India standardite kohta: http://www.bis.org.in/index.asp                                                                       

India Standardite Büroo 

Manak Bhavan, 9 Bahadur Shah Zafar Marg

New Delhi 110 002

Tel : 91-11-2323 0131, 2323 3375, 2323 9402 (10 lines)

Fax : 91-11-2323 4062, 2323 9399, 2323 9382,

E-post: info@bis.org.in

http://www.bis.org.in

NABL

Department of Science and Technology Technology Bhawan,

New Mehrauli Road New Delhi – 110 016

Tel no.: 91-11-2686 4642 / 2685 7661

Fax no.: 91-11-2686 4642 / 686 3866

E-post: akc@alpha.nic.in

http://www.nabl-india.org/

Väliskaubanduse Peadirektoraat 

Kaubandus- ja Tööstusministeerium 

Udyog Bhawan, New Delhi 110 011

Tel: 91-11-2301 1777

Fax: 91-11-2301 8613

Vajalikele lehekülgedele pääseb Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi kodulehe kaudu: http://dgft.gov.in/

Tarbijaküsimuste Ametkond

Office of the Additional Secretary (Weights & Measures)

Krishi Bhawan, New Delhi 110 001

Tel: 91-11-2338 3027

Fax: 91-11-2338 6575

Äri ja kaubanduse rahastamisallikad. Impordi rahastamise protseduurid on sarnased läänes levinud protseduuridele. Kõige rohkem aitab maksmisriske maandada akreditiivi (Letter of Credit - L/C) kasutamine. Akreditiivi puhul tehakse makse müüja kasuks kaubadokumentide vastu läbi maaletooja panga. Maaletoojad avavad akreditiivi kolmest kuni  kuue kuuni vastavalt lepingutingimustele. Tavaliselt on akreditiiv avatud perioodi vältel, mis katab tootmise ja transpordi ning see makstakse tavaliselt välja seitsme tööpäeva jooksul alates kaupade vastuvõtmisest.

Firmade jaoks kõige ohutum rahastamisallikas on kapitaliturud. Kapitaliturgudele ligipääsuks ei vaja firmad India valitsuse luba, küll on aga vajalik keskpanga luba aktsiate emiteerimiseks mitteresideerivate investorite jaoks. Kommertspangad on peamised lühiaegsete laenude allikad ja firmade käibekapitali tagajad. India firmad koguvad raha väärtpaberite ja obligatsioonide emiteerimise, firmadevaheliste laenude ja deposiitide aktsepteerimise kaudu. Mitmed avalikud finantsinstitutsioonid pakuvad tähtajalisi laene uute investeerimisprojektide jaoks. Nad pakuvad ka võlapikendamise laene, pikaaegset käibekapitali, ekspordilaene ja käendusteenuseid. Pangad kindlustavad oma väljaantud laene firmade vara, emafirma garantiide ja mõnedele juhtudel ka firmajuhtide isiklike garantiide kaudu. Kohalikel ja resideerivatel välisfirmadel on õigus emiteerida välisvaluutas keskmise ja pikaaegse kehtivusega võlakirju projektide jaoks, mis vajavad kapitali tootmisvahendite, lennukite ja laevade soetamiseks ning tehnoloogia impordiks. India valitsus võimaldab laenamist ostja- ja müüjakrediidi, sündikaatlaenu, ujuva intressmääraga võlakirjade, uuendatavate käendussüsteemide  ja obligatsioonide kaudu. Keskpank võimaldab ilma eelneva nõusolekuta kuni üheaastaseid laene, mis makstakse tagasi välisvaluutas teenitud netotulu pealt. Lisaks India arengu- ja kommertspankadele saab taotleda rahastamist välismaistelt kommertspankadelt, finantsinstitutsioonidelt (sh Aasia Arengupangalt) ja ekspordi-impordi agentuuridelt. India firmadel võimaldatakse võtta laenu välisvaluutas vastavalt rahandusministeeriumi poolt koostatud väliskommertslaenude (External Commercial Borrowings) suunistele. Nende laenude kasutamiseks ei ole muid piiranguid, kui et neid ei lubatud kasutada börsispekulatsioonideks. Kui keskpank ja rahandusministeerium on kord laenu heakskiitnud, ei kehtestata enam piiranguid intressimääradele ega põhimaksetele. Firma peab küll vastava pankuri kaudu teavitama keskpanka iga kord, kui intressimakse on tasutud.

 

KASULIKUD KONTAKTID

Eesti Suursaatkond saatkond New Delhis, lisaks kontaktinfo aukonsulaatide kohta Mumbais ja Bengalurus:  http://www.newdelhi.vm.ee/est/saatkond

India Suursaatkond Helsingis: http://www.indianembassy.fi/

Eesti Arengufondi Eesti-India seireprojekt annab hea ülevaate India arengutendentsidest ning Eesti ja India koostöövõimalustest:  http://www.arengufond.ee/upload/Editor/Publikatsioonid/eesti_india_tulevik_arengufond_raport.pdf (PDF)

Eesti Panga valuutakursid: https://www.eestipank.ee/valuutakursid

Euroopa Äri- ja Tehnoloogiakeskus aitab uute ärivõimaluste loomisega Euroopa ettevõtjatele: http://ebtc.eu/

Euroopa Kaubanduskodade Nõukogu Indias esindab Indias tegutsevate Euroopa ettevõtete huve:   http://www.euindiachambers.com/

Euroopa Liidu Kaubanduse Peadirektoraat annab ülevaate EL-India kaubandussuhete seisu kohta: http://ec.europa.eu/trade/policy/countries-and-regions/countries/india/

India Kaubanduse Edendamise Organisatsioon on loodud India riigi poolt väliskaubanduse edendamiseks, tegeleb ka investeeringute ja tehnoloogiasiirdega: http://www.tradeportalofindia.com/contentmgmt/Desktops2.html?compid=itpo&itemcode=I087

India Tööstus- ja Kaubanduskodade Föderatsiooni koduleheküljel pakutakse teenuseid India ja välismaa ettevõtetele:   http://www.ficci.com/

Viimased uuendused investeerimiskeskkonna parandamiseks ja keelatud/soodustatud sektorid, võimalused investeerimiseks:  http://indiainbusiness.nic.in/newdesign/upload/Investment_Opportunities_in_India.pdf (PDF)

Euroopa Äri- ja Tehnoloogiakeskus aitab uute ärivõimaluste loomisega Euroopa ettevõtjatele: http://ebtc.eu/

India messikalender: http://www.indiatradefair.com/

India Välisministeeriumi investeeringute ja tehnoloogia edendamise osakond: http://indiainbusiness.nic.in/newdesign/index.php

India Kaubandusministeerium: http://commerce.nic.in/

India Standardite Büroo: http://www.bis.org.in/index.asp

India Aktsiisi- ja Tolli Keskamet: http://www.cbec.gov.in/index

Riiklik Testimis- ja Kalibreerimislaborite Akrediteerimisamet: http://www.nabl-india.org/

India Jaemüügi Assotsiatsioon: www.imagesretail.com/

India Otsemüügi Assotsiatsioon: http://www.idsa.co.in/

Maailmapanga hinnang äritegevuse kohta Indias: http://www.doingbusiness.org/data/exploreeconomies/india

Äri alustamine Indias: http://madaan.com/startingbusiness.html

India vabasadamad ja vabatsoonid: www.sezindia.nic.in, www.stpi.in ja www.eouindia.gov.in/handbook_procedures.htm

Kokkuvõtte India majandusest, maksu- ja regulatiivsest keskkonnast: http://indiainbusiness.nic.in/newdesign/upload/India%20in%20Business.pdf (PDF)

India ärikultuurist:

http://www.telegraph.co.uk/sponsored/business/delivering-business/10878290/cultural-etiquette-india-business.html

http://www.worldbusinessculture.com/Business-Meetings-in-India.html

saksa keeles: http://www.manager-magazin.de/unternehmen/karriere/a-595892.html

Viimati uuendatud: 30. September 2015

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.

Püsi kursis