Sa oled siin

Eesti väikesed sammud globaalses humanitaarabisüsteemis

Priit Turk
Välismajanduse ja arengukoostöö osakonna arengukoostöö büroo lauaülem

Möödunud aasta ning 2010. aasta traagiline algus näitasid taas, et inimeste hulk, kes looduskatastroofide, konfliktide või pikaajaliste põudade ja epideemiate tõttu vajavad ellujäämiseks humanitaarabi, on maailmas jätkuvalt suurenemas. Looduskatastroofide sagenemine koos inimasustuse tihenemisega kasvatab aasta-aastalt üleujutustes või orkaanides kannatanute arvu. Enamikus pikaajaliste konfliktide toimumiskohtades, Darfuris, Somaalias, Gazas, Kongo DVs ja mujal, ei ole möödunud aasta tsiviilelanikele leevendust toonud. Pigem vastupidi, mitmes neist on konflikti intensiivistumine ja tsiviilelanike teadlik konflikti kaasamine kannatanuid ning abist sõltujaid vaid juurde toonud.

Globaalsete humanitaarabi vajaduste suurenemise kõrval on järjest probleemsemaks kujunemas ka humanitaarabi kohaletoimetamine. Kuigi humanitaarabi ei peaks oma sisult olema vastuoluline ega poliitiline, vaid eluks kõige vajalikuma, toidu, vee ja peavarju abivajajateni toimetamine, siis paraku muudavad ajasurve ning äärmuslikes oludes tegutsemine aitamise keerukaks, ohtlikuks ning seetõttu ei ole abi alati piisavalt tulemuslik. Viimase aja suurimaid humanitaarkriise näiteks Haitil, Sudaanis, Somaalias, Pakistanis, Gazas, Jeemenis, Sri Lankal, Afganistanis ja Kongo DVs tõestavad, et humanitaarabi osutamine tsiviilelanikele, esmajoones kõige haavatavamatele, naistele ja lastele, on kõike muud kui lihtne. Tihti on humanitaarabitöötajate juurdepääs mitmesugustel põhjustel takistatud või mõne elanikegrupi suhtes piiratud. Järjest tihedamini tuleb ette abitöötajatevastaseid rünnakuid ning nende erapooletuse kahtluse alla seadmist, nagu ilmnes 2009. aasta 28. oktoobril Kabulis ÜRO töötajate vastu toime pandud rünnakust.

Aastate jooksul ülesehitatud rahvusvaheline humanitaarabisüsteem peaks nendele väljakutsetele suutma vastata. Seda on võimalik aga saavutada ainult siis, kui nii doonorid kui abisaavad riigid neid väljakutseid piisavalt tõsiselt võtavad ja humanitaarabi andmist igakülgselt toetavad.

Eesti on kasvanud abi andjaks*

1998. aastal tegi Eesti esimese vabatahtliku annetuse rahvusvahelisele humanitaarabi organisatsioonile, milleks oli erapooletu ja sõltumatu humanitaarabi lipulaev Rahvusvahelise Punase Risti Föderatsioon (IFRC - International Federation of Red Cross and Red Crescent Societies). Seda võib pidada hetkeks, kui Eesti hakkas doonorina toetama globaalse humanitaarabisüsteemi toimimist. Nüüdseks on Eesti juba aastaid reageerinud mitmesugustele katastroofidele ja kriisidele, toetanud üleilmse humanitaarabisüsteemi tegevust ning viimastel aastatel püüdnud kaasa rääkida globaalse humanitaarabipoliitika kujundamises. 2005. aastal, mil tollase ÜRO humanitaarabikoordinaatori Jan Egelandi juhtimisel viidi läbi ulatuslik humanitaarabisüsteemi reform, oli Eesti selle tulemusena loodud ÜRO Hädaabi Keskfondi CERF (Central Emergency Response Fund) esimesi toetajaid. Aastatel 2007−2009 kuulus Eesti esindaja, tunnustatud rahvusvahelise katastroofiabi ekspert Mati Raidma, ka CERFi nõuandvasse kogusse (Advisory Group).

Kuna enamik humanitaarabi vajadusi tekib Eestist kaugetes piirkondades, näiteks Saharast lõunasse jäävas Aafrikas, kuhu Eesti abi toimetamine oleks kallis ja ebatõhus, siis kasutame humanitaarabi kohaletoimetamiseks tihti ÜRO süsteemi ja Rahvusvahelise Punase Risti organisatsioone. Et abi jõuaks neid kanaleid pidi kindlasti tõeliste abivajajateni, on vaja hoolitseda selle eest, et organisatsioonid saaksid töötada humanitaarabi põhimõtteid järgides.

Humanitaarabi põhimõtted

Humanitaarabi andmine on reguleeritud humanitaarabi ja inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste konventsioonidega ning abistamist peaks ellu viidama kooskõlas kõigis riikides tunnustatud humanitaarabi põhimõtetega nagu humaansus, sõltumatus, erapooletus ja iseseisvus. Nende põhimõtete järgimine peaks iga looduskatastroofi või konflikti puhul tagama, et humanitaarabi jõuab kõigi abi vajavate tsiviilisikuteni ning et humanitaarabitöötajad on kaitstud. Paraku on reaalsus teistsugune: riikidel on universaalsete nõuete tõlgendamisel erisuguseid arusaamu ning liiga tihti püütakse neid väänata olukorrast sõltuvalt. Nende printsiipide järgimises rahvusvahelise konsensuse hoidmine ning neist kriisiolukordades kinnipidamise tagamine jääb arvatavasti ka tulevikus suureks proovikiviks. 2009. aastal, kui Eesti oli ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu (ECOSOC – United Nations Economic and Social Council) asepresidendina valitud vastutama humanitaarabi valdkonna eest, taastati Eesti juhtimisel arengumaade ja doonorite vahel usalduslikum õhkkond ning globaalset humanitaarabisüsteemi arengut reguleeriv resolutsioon võeti taas vastu üksmeelselt.

Humanitaarkatastroofidele reageerimisel on traditsiooniliste abiandjate, lääneriikide kõrvale tekkinud palju uusi panustavaid riike ning suurenenud on ka vabaühenduste osatähtsus, mis eeldab varasemast veelgi paremat koostööd ja toimivaid koordinatsioonimehhanisme. Koordineerimise juhtrolli on riigid ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga andnud ÜRO humanitaarabi koordineerimise büroole (OCHA – Office for the Coordination of Humanitarian Affairs), ent vajakajäämised ÜRO tegevuses ning kohati ka riikide ja organisatsioonide soovimatus ÜROle antud rolliga arvestada, ei lase kriisikoostööl veel sujuvalt laabuda. Eesti on aastaid tunnustanud ÜRO koordineerivat rolli, toetades vabatahtlike annetuste kaudu OCHA tegevust ning saates Eesti eksperte ÜRO katastroofide hindamis- ja koordineerimismeeskondadesse (UNDAC – United Nations Disaster Assessment and Coordination). Ida-Euroopa riikidele korraldas Eesti koos ÜRO ja Soomega 2009. aastal Tallinnas kõrgtasemel seminari, et selgitada rahvusvahelise humanitaarabisüsteemi toimimist ja humanitaarabi printsiipide rakendamist.

2003. aastal jõudsid doonorriigid arusaamisele, et globaalsete väljakutsete vastuvõtmine ning humanitaarabi põhimõtetest kinnipidamine on paljuski ka abistavate riikide ja organisatsioonide kätes, ning leppisid Stockholmis kokku hea humanitaardoonorluse põhimõtetes (GHD – Good Humanitarian Donorship). Need on lubadused, mida doonorid püüavad järgida, et õige abi jõuaks võimalikult kiiresti nendeni, kes seda tõeliselt vajavad. Eesti liitus algatusega 2008. aastal ning lähtub humanitaarabi andmisel neist põhimõtetest. 2009. aasta juulist kuni 2010. aasta juulini on Iirimaa ja Eesti selle grupi kaaseesistujad ning nende ülesanne on süvendada riikide − nüüdseks on GHDga ühinenud 36 riiki − koostööd nende eesmärkide saavutamiseks. Põhimõtteid on kokku 23 ning enim pööratakse tähelepanu doonorite käitumisele rahvusvaheliste humanitaarabi printsiipide rakendamisel ja humanitaarabi vajaduste hindamisel, kuid ka rahastamisvalikute tegemisel, militaarvahendite kaasamisel ning humanitaarkriisidejärgsel finantseerimisel.

Viimati uuendatud: 19. Jaanuar 2011

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.