Sa oled siin

Apteeker Melchiori detektiivitöö sünnib pärast tööaega

Intervjuu Indrek Sootakiga

Indrek Sootak on välisministeeriumi konsulaarosakonna vanemjurist, kes on saanud tuntuks kirjanik Indrek Harglana ja detektiivist apteeker Melchiori loojana. Raamatu kirjutamise ja igapäevatöö ühildamise võimalikkusest ta räägibki.

Kas jurist Indrek Sootak loeb kirjanik Indrek Hargla teoseid?
(vaikus ja ohkamine – peaaegu pool minutit)
Ma ei ole kunagi nii mõtelnud. Ilmselt loeb jah. Kui on kas-küsimus, siis vastus on kas „jah” või „ei”. Antud juhul – jah.

Kuidas talle need teosed meeldivad?
Ka lugemine on töö tegemine. Asjade ülelugemine näitab, millega sa oled rahul ja millega mitte ning mis võiks tekstis veel paremini olla. Näiteks sõnakasutus pole hea ning seda võiks parandada. Mõnikord paned tähele, et toimetaja või keeletoimetaja pole proofreading’u ajal mõnda asja tähele pannud ja siis tuleb seda parandada. Pole oluline, mis nime all seda teksti loed.
Meelelahutuslikus mõttes ma neid ei loe. Sest enne kui asi trükki jõuab, oled seda teksti jõudnud lugeda nii palju kordi, et raske on seda teksti omandada. Pärast seda, kui raamat on ilmunud, siis ehk küll. Mõnel korral olen näinud, et ah, kuramus küll, seal oleks pidanud midagi teistmoodi olema.

Kuidas sa ühildad igavaks peetava juristitöö ja kirjanikule vajaliku fantaasia? Kuidas leiad balansi n-ö kuiva ametnikutöö ja fantaasiarikka kirjanikutöö vahel?
Lähen pärast tööd koju, siis millalgi hakkabki n-ö päris tööaeg. Kui on harjumus seda teha, siis teistmoodi ei oskagi ega saagi olla. Kõikide muude asjade tegemine tundub laisklemise ja logelemisena. Jah, paar korda nädalas puhkan ka. Või on ka muu periood, kus on vaja tegeleda mõtlemise või lugemisega, see on ka töö. Samas, ega kodustest töödest pääsu ole, eks see sõltub ka aastaajast. Vahel on vaja ka pead puhata.
Küsisid balansi kohta, kokkuvõttes on kurnav ja väsitav, kuid teist teed pole.

Kas kirjutamine on nüüd loomuldasa sinust?
Jah, arvan küll, ja eks ta kõikide puhul ole samamoodi. On osa eneseabist. Igapäevane reaalsus on selline suhteliselt mõttetu ja kirjutamine on omamoodi eskapism. See aitab elada ja olla, ning kindlasti paremini kui lihtsalt filmide vaatamine või raamatute lugemine. Minu eesmärk on teha professionaalset kirjandust. Samuti loen enda arendamiseks professionaalset ja arendavat kirjandust, sest ma ei kirjuta ju endale. Kirjandusel, nagu igal kaunil kunstil, on oma reeglid ehk siis teatud korrastatus, distsipliin. Nende kallal tuleb tööd teha, oma oskusi lihvida.

Millist teost või juttu pead oma parimaks?
Olen kirjutanud erinevaid vorme – romaane, lühijutte, lühiromaane. Ma ei saa lühijuttu ja romaani võrrelda. Aga romaanidest meeldivad mulle „French ja Koulu reisid” ning „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”, lühiromaanidest „Jõgeva elavad surnud”. Lühijutte olen vähe kirjutanud.

Apteeker Melchiori lood on väga populaarsed, miks sa ta just Tallinna keskaega tegutsema panid? Kust inspiratsioon tuli?
Ega inspiratsiooni kõiki hetki ei mäleta, nööpnõela sellele hetkele ju peale ei pane. Ma olen klassikalise kriminaalromaani austaja ja kirjutanud varem mõningaid ulmelisi kriminaalromaane. Ikka mõtlesin päris kriminaalromaani teostamisele, kuid mis võiks huvitada eesti publikut? Millesse ma ei usu, on see, et praegu oleks võimalik Eestis kirjutada klassikalist kriminaalromaani, sest see mõjub võltsilt, kistult ja lollakalt.
Mind on alati huvitanud ajalugu ja keskaeg. Olin välja mõtlemas üht alternatiivajaloolist lugu ja siis hülgasin mõeldes, et see ei huvita kedagi. Äkitselt said need kokku – klassikaline kriminaalromaan ja eesti keskaeg, tundus, et see töötab. Algusest peale olin üsna kindel, et peategelaseks peaks olema apteeker.

  • Apteeker Melchiori sarjas järgmisena ilmuv raamat „Apteeker Melchior ja Surmatantsu saladus“.
  • Apteeker Melchiori sarjas järgmisena ilmuv raamat „Apteeker Melchior ja Surmatantsu saladus“.

Kui palju sa tutvusid keskaja materjalidega? Käisid arhiivis?
Jah, arhiivides on autentsed materjalid, kuid võõrkeeles, mida ma ei valda (saksa keel - KH). Olen üsna palju materjali läbi töötanud, otsinud ja uurinud, ka vestelnud inimestega, kes teavad ajastust rohkem. Sellel taustatööl on alati kindel limiit ehk seda ei tohi teha liiga palju. Kui on tunne, et on nüüd on see teada, mida on kirjutamise alustamiseks vaja, siis tulebki hakata kirjutama. Mingi osa tekstist tuleb ikka ise välja mõelda ja sobitada, tegemist on ju ilukirjandusega ehk väljamõeldisega. Ei saa ju uurimistööga liiga umbe minna, et iseseisvalt ei saa enam midagi teha ja iga asja jaoks peaks allikas käe all olema. Üle mõelda ei maksa, muidu on raske sisse minna ja sisse elada, üsna palju peab sündima ikka loomise hetkel.

Kas valitsev keskaja populaarsus mõjutas sind ka keskajast kirjutama?
Loomulikult, kui hakkasin lugu välja töötama, leidsin, et see peaks huvi pakkuma. Pole mõtet ju endale kirjutada. Arvan, et Tallinna vanalinna peaks kommertslikult ekspluateerima ehk siis vanalinnast peaks välja tooma eheda ja õige kihi just sellisena nagu me tahame, et see vanalinn oleks. Vanalinn ei peaks olema koht, kus müüakse ainult matrjoškasid jms. Enam peaks rõhutama, et tegu on saksa ja eesti linnaga ja sellisena peaks see ka säilima. Autentse ja õige kihi avastamine, puhastamine ja avamine on mulle ka tähtis.

Kas varasemad keskaja krimilood on ka eeskujuks? Näiteks Ellis Petersi „Vend Cadfaeli lood”?
Mõnda olen lugenud, kuid Agatha Christie tegi paremini, kuigi ta ei kirjutanud ajalooliselt. Kirjanikuna lugedes näed sageli, milliste probleemidega on kirjanik kimpus olnud – olustiku ja asjade edastamisel. Milline info ajas ja ruumis on olemas, kuidas seda edasi anda või lugejale arusaadavaks teha. Kuidas rääkida lugejale asjast.
Klassikalise kriminaalromaani kirjanikest hindan kõige enam Agatha Christiet, sest keegi pole parem kui tema.

Välisministeeriumis oled olnud 18 aastat. Kas köidab jätkuvalt?
Näe, siin ma istun.

Välisministeeriumis on varemgi kirjanikke töötanud, kas oskad öelda, mis see on, mis siin kirjutama paneb?
Omal ajal oli välisministeerium uus asi ja inimesi tuli siia erinevatelt elualadelt. Ka kaunite kunstide viljelejaid ja loomingulise taustaga inimesi. Aja jooksul on see kiht muidugi vähenenud. Kunagi arvati, et see on asutus, kus vajatakse loomingulist intelligentsi, laia silmaringiga inimesi, teiste kultuuride ja ajalugude eksperte... Ajapikku on ilmselt paika loksunud, et säravate vaimuinimeste asemel on töö siin rohkem sobivam ametnikumaailma reaaliatega ühilduvale inimesele. Süvateadmised välismaa kultuuriajaloost pole eelduseks. Ei pea oskama tsiteerida peast Goethet, vaid Saksamaa viimast seisukohta mõnes ELi-paberis. Loomingulisemate ambitsioonidega inimesed on sageli leidnud muu ja sobilikuma rakenduse. Töö pole mind kunagi kirjutama inspireerinud.

Apteeker Melchiori lood on plaanis ekraniseerida, kas kirjutad ise stsenaariumi?
Jah, plaanis on teha kinofilme ja ka teleseriaal. Mõned stsenaariumid kirjutan mina, võib-olla ka keegi teine.

Kas sa ei karda, et raamatute ekraniseerimisel ei jää sa tulemusega rahule?
Raamat ja film on erinevad fenomenid. Raamatut tuleb piisavalt adapteerida ehk üsna palju muuta. Filmis tuleb rohkem näidata kui seletada ehk siis pilt peab rääkima rohkem kui tegelased. Raamatud jäävad ju alles, need ei muutu ega kao kuhugi.
Ajalooliste filmide tegemisel on kaks teed. Üks tee on see, et igas momendis taotletakse rohkem autentsust ja tulemuseks on filmi mõistmine just tollest ajastust lähtudes.
Teine võimalus on, et ajaloolistele sündmustele antakse tähendus tänapäeva kontekstist lähtuvalt. Heaks näiteks on siin Ridley Scotti ajaloolised filmid, näiteks viimane „Robin Hood”. Kõik ajalooline oli filmis olemas, kuid film rääkis meile tsiviilvabaduste piiramisest, valitsuste omavolist ehk siis asjadest, mis tänapäeval olulised. Neid väärtusi anti edasi keskaegsete sündmuste taustal ehk tolleaegsetele sündmustele oli antud tänapäevane tähendus. Sellisel juhul ei ole ajalooline autentsus detailides kõige tähtsam.
Kui võtaksin nüüd hüpoteetilise Melchiori-filmi, peaks Tallinna linnamüürid olema lubjatud ehk siis valged. Ja tollel ajal ei olnud ju tegu vana linnaga, vaid uue linnaga, seda ju alles ehitati. Sellist autentsust mõistavad ainult väga üksikud vaatajad.

Kas keegi on sulle ette heitnud faktide või detailide ebatäpsust?
Mõned juhused on jah olnud. Oleneb, mis detailile tähelepanu pööratakse. Paar ebatäpsust olen ise leidnud. Näppu viibutatud otse pole, kuid mõningaid tähelepanekuid olen ikka arvestanud.


Indrek Sootakiga vestles Kristiina Herodes

Viimati uuendatud: 21. Veebruar 2012

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.