Sa oled siin

Ajalugu

Neljapäev, 30. Detsember 2010

Käskkiri nr 219 30.12.1991

Lõppev 1991. aasta avas Eesti Vabariigi kui sõltumatu ja demokraatliku riigi taastamises uue peatüki. Mitmed riigile omased suveräänsuse tunnused on täielikult taastatud või oluliselt tugevnenud. /.../

Oma osa Eesti taastamisel on andnud välisministeeriumi personal. Seda hoolimata raskustest, tööruumide, personali ja kogemuste puudumisest. Esimesed Eesti saatkonnad ning süstemaatilised suhted välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega on loodud majanduslike raskuste kiuste, ilma valitsusepoolse rahalise abita. Meie saadikud välismaal on töötanud ennastohverdavalt ja trotsinud puhuti alandavaid majanduslikke raskusi. New Yorgi Eesti saatkonna enamik töötab ilma igasuguse palgata suursaadik Ernst Jaaksoni käe all, kes sümboliseerib Eesti riiklikku järjepidevust diplomaatia ajaloos harvaesineva vitaalsuse ja väärikusega.
/.../ Hoidkem ja kindlustagem oma südamete tuld eelolevalgi aastal, lahvaku ta võimsa leegina, valgustagu tema soe paiste meie külmetavat ja kannatavat isamaad, meie ainsat Eestimaad!

Sellise läkitusega pöördus välisminister Lennart Meri oma töötajate poole vana-aastaõhtul 1991, rõhutades tõika, et Eesti Välisministeerium on ainus riiklik institutsioon, mis ei lakanud eksisteerimast nõukogude okupatsiooni ajal. Seega, olles Eesti juriidilise järjepidevuse kandja, on välisministeerium töötanud vaheaegadeta alates 1918. aastast.

Siiski on selge, et murranguliseks, ehkki mitte loomemomendiks, välisministeeriumi ajaloos on 12. märts 1990. Sel kuupäeval kinnitas valitsus EV Välisministeeriumi põhimääruse. Välisministriks sai Lennart Meri. Tuleb märkida, et Meri sai ENSV välisministriks ja asus algselt juhtima ENSV Välisministeeriumi, võttes selle üle viimatiselt ENSV välisministrilt Arnold Greenilt.

ENSV Välisministeeriumi muutmine EV Välisministeeriumiks ei tulnud üleöö ega kergelt. 1990. aasta alguses töötas ENSV Välisministeeriumis 12 inimest. 1990. aasta jaanipäeval välja antud Meri käskkiri näeb ette, et aasta lõpuks peab ministeeriumis olema 50 töökohta (täidetud sai 41), mis jagunesid kantselei, juriidilise osakonna, välismajanduspoliitika osakonna, välislepingute- ja protokolliosakonna, poliitilise osakonna, informatsioonibüroo ja konsulaarosakonna vahel. (90ndate alguses kattis reeglina üks inimene praegust ühte bürood.) Osakonnajuhatajate, vaneminspektorite ja peaspetsialistide seas kõlab eksootilisena vaneminspekor-teletaipisti ametikoht, kelle ülesandeks oli teleksite saatmine (koht koondati 1992. aasta aprillis).

Tegevust alustas Lennart Meri aegne välisministeerium Toompeal, kus asustati ühe koridori peal kümmekonda suuremat ja väheldasemat tuba ja kambrikest. Puudu oli paljust, aga mitte tahtmisest ja pealehakkamisest. Esmajärjekorras tuli tegeleda varustusküsimustega. Esimene kantsler Viljar Meister oli tolleaegsete töötajate sõnutsi tõeline varustamisgeenius. 1990. ja 1991. aastal oli Meister vähemalt kord kuus lähetatud Rootsi "ministeeriumi varustuse küsimuses" (mis võis tähendada nii kilekaante, pastakate või ka vanade elektriliste kirjutusmasinate hankimist). Raskusi oli nii A4 formaadis paberi kui WC-seebiga. Siiani mäletatakse juhtkonna koosolekuid, kus arutati, kuidas parandada välisministeeriumi varustatust seebiga. Probleem oli nimelt selles, et tualetti oli pandud pooleks lõigatud majapidamisseebi tükikesi, paremat polnud kuskilt saada, väliskülaliste ees oli aga piinlik.

20. august 1991 ja sellele järgnev periood oli loomulikult murranguline kogu riigi, sealhulgas välisministeeriumi jaoks. 25. augustil katkestati Meri käskkirjaga kõikide töötajate puhkused ja seati sisse 7-päevane töönädal, kästi leida ruumid Tallinnas viie välisesinduse jaoks ning välja töötada diplomaatiliste suhete taastamise protokoll. Käskkiri oli koostatud Nord Estonia pardal (Meri oli teel Rootsi, Islandile, Taani, Norrasse, Saksamaale, Rootsi, Soome, et taaskehtestada diplomaatilisi suhteid) ning telefonitsi edastatud valvesekretärile. Järgnes palavikulise töö ajajärk, juba 17. septembril 1991 (vähem kui kuu pärast iseseisvuse taastamist) sai EV ÜRO liikmeks.

7-päevane töönädal tähendas graafikute koostamist – laupäeviti ja pühapäeviti ei käidud tööl 100 %liselt, kuid et rahvast oli vähe ja neistki osa pidevalt välismaal, oli vabadel päevadel töötamine reeglipärane (iseäranis puudutas see Meri lähikondlasi). Selline kord kehtis 1992. aasta jaanuari lõpuni, kui Meri oma eelneva käskkirja tühistas ja muuhulgas teatas1:

"Tean, et ministeeriumi personal on käskkirjatagi töötanud kriitilistel aegadel 24 tundi päevas. Tahan Teid kõiki tänada ja õnnitleda selle talgutöö eest, mille tulemusena Eesti Vabariiki on tänaseks tunnustanud üle saja riigi ja omaks võtnud juhtivad rahvusvahelised organisatsioonid. Selles läbimurdes on kõigi teie ennastohverdavat tööd."

Käskkirjaga kompenseeriti lisaajal töötamine 500 rubla ulatuses. Inimeste pidev kohalolek ministeeriumis oli vajalik, sest puudus tänapäevane mobiilside võrk ja võimalus inimesi igal ajahetkel tabada. Ministeeriumis oli üldse kaks kohvermobiiltelefoni, mis olid lülitatud Soome võrku. Üks suur kastitaoline Ericsson oli Toompeal kabinetis paigutatud aknalauale, antenn suunatud merele, teine oli ministeeriumi pressiesindaja käsutuses. Kaugekõnede otsevalimisvõimalus oli ministri sekretäril ja protokolliülemal. Muu side välisilmaga käis keskjaama-preili kaasabil.

EV taastekkimine rahvusvahelisele areenile tähendas välisdiplomaatide saabumist siia ja oma töötajate lähetamist välismaale. Esimesena saabus 29. augustil 1991 Rootsi saadik Lars Arne Grundberg, seejärel 2. septembril Saksa saadik Henning von Wistinghausen, 24. septembril Islandi saadik Sigridur Snaevarr ja 1. oktoobril Soome saadik Jaakko Erik Kaurinkoski. Enamik esimesi saadikuid leidis peatuskoha kõigepealt hotellis Palace. Elati tavaliselt kahetoalises numbris, üks tuba magamiseks, teine bürooks. Kodumaalt võeti kaasa kõik eluks vajaminev, alustades kirjutuspaberist ja pastakatest ning lõpetades toidu ja sularahaga, sest saabuti eikuhugi. Hiljem nimetasid need esimesed saabujad end Palace Clubiks ning hoidsid tihedalt kokku.

Esimeste Eesti välisesinduste või õigemini nende eelkäijatena oli juba 1990. loodud infopunktid Helsingis ja Stockholmis. Esimeseks EV konsuliks Soome Vabariigis sai 1991. aasta oktoobris Eesti Välisministeeriumi esindaja Soomes, Helsingis tegutseva Eesti kultuuripunkti juhataja Kulle-Küllike Raig. 31.detsembril 1991 olid esindused olemas New Yorgis, Helsingis, Stockholmis, Kopenhaagenis, Bonnis, Pariisis ja Moskvas.

Välisministeerium asus Toompeal kuni 1992. aasta alguseni. Otsus kolida praegusesse majja võeti vastu valitsuse tasemel. Alguses oli küll mõte viia ministeerium tagasi tema ennesõjaaegsesse hoonesse Toompeal (praegune kunstimuuseumi hoone) ning maja käidi selle pilguga ka vaatamas. Sealne ruumide jaotus ja paigutus, prognoositav ruumikitsikus ja probleemid, mis ümberehituse käigus oleksid tekkinud muinsuskaitsega, muutsid maja välisministeeriumi jaoks aga ebasobivaks.

Otsus võõrandada ja riigistada EKP vara (ja seega ka EKP KK hoone) tehti Ülemnõukogus 1991. aasta septembris. Maja hakkas kuuluma Riigikantselei bilanssi ja mitu aastat renditi välisministeeriumile ruume. Toonase aadressiga Rävala puiestee 9 hoone kanti välisministeeriumi bilanssi alles 1994. aasta jaanuaris.

Kolimine uude majja toimus järk-järgult. Esimesena tulid oktoobris-novembris 8. korrusele välismajanduspoliitika ja juriidiline osakond. Koliti kahe Volgaga, kuhu kuhjati kogu olemasolev vara. Samal ajal kolis partei end välja (Vaino Väljas oli 10. korrusel kuni aastavahetuseni) ja valitses suuremat sorti segadus. Uusaastapidu 1991/1992 peeti veel Toompeal. Põhiline kolimine toimus 1992. aasta veebruaris, viimasena lahkus Toompealt protokolliosakond.

Jaan Manitski, Meri mantlipärija, saabus välisministriks 1992. aasta aprillis ja töötas ministrina oktoobrini. Ministeeriumi hingekirjas oli selleks ajaks 100 inimest (loodud ametikohti oli 145), kes jagunesid poliitilise osakonna, euroinfo keskuse, protokolliosakonna, juriidilise, väliskaubanduse-, välismajanduspoliitika, konsulaar-, administratiivosakonna, tõlkebüroo ning informatsiooni- ja pressiosakonna vahel. Veebruaris oli struktuuris loodud allüksus "välisesindused" ning nimetatud neli esimest täievolilist saadikut ehk "saadikut eriülesannetes" (Clyde Kull, Arvo-Jürgen Alas, Tiit Matsulevitš, Margus Laidre). 4. veebruaril 1992 andis oma volikirjad Boriss Jeltsinile üle suursaadik Moskvas Jüri Kahn.

Süsteem töötas ning võib väita, et Manitski saamisega ministriks lõppes ministeeriumi loomine ja algas "positiivse rutiini ajajärk". 24.-25. juulil pandi alus siiani toimivale traditsioonile: toimus Eesti välisesindajate ja välisministeeriumi juhtkonna konverents. Olulisimaks teemaks tõusid 1992. aasta suvel läbirääkimised Venemaaga.

Oktoober 1992 – jaanuar 1994 oli välisminister Trivimi Velliste. Jätkus juba Lennart Meri ajal valitud välispoliitiline kurss, mis nägi ette võimalikult tihedaid sidemeid lääneriikidega. Esimene üle-euroopaline poliitiline organisatsioon, mille liikmeks Eesti 14. mail 1993 sai, oli Euroopa Nõukogu. Endiselt oli fookuses Venemaa-teema. Välisministeerium kasvas nii sisuliselt kui mahuliselt ja püüdis defineerida nii ennast, oma eesmärke kui ka nende saavutamise võimalikkust.

Jüri Luik sai välisministriks jaanuaris 1994 ja püsis sellel kohal 1995. aasta aprillini. Temale alluvas ministeeriumis töötas 198 ametnikku ja EV 18 välisesinduses 76 ametnikku – kokku seega 274 töötajat, kellest peaaegu kolmandiku moodustasid kuni 30-aastased ning teise kolmandiku 30-40 aastased. Juulis 1994 sõlmiti Venemaaga vägede väljaviimise lepingud. Ehkki ministeeriumisiseselt olid arvamused sõlmitud lepingu kohta üksteisele vastukäivadki, tähistati Vene vägede lahkumist 31. augustil meeleoluka hernesupisööminguga. Pilt kulpide ja pottidega varustatud välisministeeriumi töötajatest ilmus järgmise päeva Dagens Nyheteri esikaanel.

Aprillist novembrini 1995 oli välisminister Riivo Sinijärv. 1995. aastal lõpetati mitu aastat kestnud Välisteenistuse seaduse (VTS) väljatöötamine (kehtis alates 1. jaanuarist 1996 kuni uue VTS-i jõustumiseni 1. jaanuaril 2007), mis koos Vabariigi Valitsuse seadusega (määras välisministeeriumi kui valitsusasutuse rolli) ja Avaliku teenistuse seadusega (ATS) sai välisministeeriumi tööd korraldavaks põhireglemendiks. VTS jõustumisega kaotas kehtivuse senine ajutine välisministeeriumi kodukord. Üleminek ei olnud järsk, sest kodukord järgis põhijoontes Välisteenistuse seadust. 1995. aasta algusest rakendati välisministeeriumis ühena esimestest riigiasutustest omas ajas novaatorlik elektroonilise palgamaksmise süsteem. Tähelepanuväärne sündmus oli Paldiski tuumaobjekti üleandmine 26. septembril, reaktori sulgemise tseremoonial osalesid Eestisse akrediteeritud välisriikide suursaadikud.

Novembris 1995 asus Siim Kallas aastaks ajaks juhtima ministeeriumi, kus töötas 339 ametnikku, osa neist 23 välisesinduses. Majas oli umbes 170 telefoni ja kümmekond faksi. Välisministeeriumi esimeses aastaraamatus 1995. aastal märgitakse uhkusega, et asutusel on 276 arvutit, millest koguni 45 on ühendatud internetti. Aastaraamat ei olnud ainus märk avalikkusega suhtlemise elavnemisest – 1995. aastast alates on olemas välisministeeriumi kodulehekülg.

Novembrist 1996 kuni oktoobrini 1998 oli välisminister Toomas Hendrik Ilves; oktoobrist 1998 märtsini 1999 Raul Mälk, ja alates märtsist 1999 taas Toomas Hendrik Ilves. Prioriteetseks kujunes Eesti saamine Euroopa Liitu. Selle eesmärgi täitmiseks sai välisministeerium erakordse mandaadi: 1. augustil 1995 võttis Riigikogu ühehäälselt vastu Euroopa Lepingu ratifitseerimise seaduse. Pingelist tööd kroonis 12.-13. detsembril 1997. aastal Luksemburgis peetud Euroopa Liidu tippkohtumine, kus Eesti sai kutse alustada läbirääkimisi Euroopa Liiduga. 1998. aastal tähistati välisministeeriumi 80. aastapäeva, mille käigus mälestati endiseid ministreid ja teenistujaid ning peeti pidulik õhtu välisministeeriumi ennesõjaaegses hoones Toompeal. 2001. aastal avati välisministeeriumi represseeritud töötajatele mälestustahvel ministeeriumi fuajees.

2002. aasta jaanuarist kuni 2005. aasta veebruarini oli välisministriks Kristiina Ojuland, kellele järgnes Rein Lang (veebruar - aprill 2005).
Alates aprillist 2005 on välisministriks Urmas Paet. 2010. aastal on välisministeeriumis üle 600 töötaja, kes jagunevad peamaja 18 osakonna ja 47 välisesinduse vahel. Eesti on alates 2004. aasta kevadest Euroopa Liidu ja NATO liige - saavutus, mille nii kiiret realiseerumist ei uskunud enamus eestimaalasi. Aeg on juba näidanud, et Eesti suudab olla aktiivne ja energiline liikmesriik mõlemas organisatsioonis.

1990. aasta näib täna vaadates poolmüstilise "vägilaste ja hiidude" ajastuna; ometi kõige suurem muutus selle aja jooksul on olnud eelkõige väline ja mahuline: muutunud on tehniline baas, töötajate hulk, tekkinud on saatkonnad, paranenud väljaõpe ja ettevalmistus. Samas need põhiasjad, mis pandi paika 1990. ja 1991. aastal, on muutumatult paigas ka praegu – seda võib nimetada poliitiliseks tahteks, üldiseks meelsuseks, välispoliitilisteks põhisuundadeks, kollegiaalseks ühtekuuluvustundeks või veel millekski, aga iga välisministeeriumi töötaja tunneb, et see on olemas.

Eeva Eek-Pajuste
diplomaat

1 Käskkiri nr 25; 20.01.1992

Pühapäev, 1. Jaanuar 2006

Eesti välisteenistuse biograafilise leksikoni koostamine algas 2003. aastal. Vajalikuks osutus see mitmel põhjusel. Paljude silmapaistvate Eesti diplomaatide saatus oli teadmata, puudusid isegi andmed, kas nad olid okupatsioonide käigus vangistatud, hukatud või siis pääsenud läände. Neist andmetest tundsid puudust nii Välisministeerium kui välisesindused, sest üha enam hakati huvi tundma oma ajaloo ja endiste töötajate vastu.

Leksikon käsitleb perioodi 1918-1991 ehk Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest 24. veebruaril 1918 kuni taasiseseisvumise väljakuulutamiseni 20. augustil 1991. Järgitud on Eesti Vabariigi järjepidevuse põhimõtet ja seepärast on leksikoni võetud eksiilis tegutsenud Eesti Vabariigi diplomaadid, Nõukogude välisteenistuses olnud diplomaate ei käsitleta.

Eesti Välisteenistuse biograafiline leksikon (PDF)

Välisministeeriumi hoone on unikaalne nii arhitektuurilise väärtuse kui põneva ajaloo tõttu. Eesti esimeseks modernistlikuks kõrghooneks peetav hoone ehitati 1968. aastal EKP KK "Valge Majana", ja vaevalt, et keegi oskas tol ajal ennustada nii uskumatut ajaloolist pööret. Muinsuskaitsealust ehitist peetakse üheks 1960. aastate arhitektuuri tippteoseks, mille kvaliteedi tingisid tellija suured rahalised ja muud võimalused. Kuidas aga tekkis mõte ehitada justnimelt selline hoone?

Modernismi tulek "sulaaja" Nõukogude Liitu tärkas vajadusest asendada vana stalinistlik ideoloogia uuega, mis sisult oleks jäänud endiseks, vormilt oleks aga olnud modernne ja usaldusväärne. Hruštšovi-aegse loosungi "Püüame kinni ja möödume Ameerikast" saatel hakati Nõukogude Liidus ehitama samuti kaasaegseid kõrghooneid, mis põhinesid funktsionaalsusel, erinevalt endisest lopsakast representatiivsusest ja täielikust ebaotstarbekusest. Soviet Westiks peetud Eestis oli selline üleminek igati loomulik, tingituna ajaloolisest, mentaalsest ja geograafilisest eripärast. Meie modernistliku stiili väljatöötamisel lähtusid arhitektid põhjamaisest lakoonilisest, ent samas inimlähedasest ja keskkonnasõbralikust arhitektuurist, mille tõttu suudeti Eestis vältida Moskva Kalinini prospekti taolisi ametliku modernismi monstrumeid.

Kuni Teise maailmasõjani asus praeguse Islandi väljaku kohal 19. sajandil stiihiliselt kujunenud väikeste puumajadega hoonestus, mis hävis 1944. aasta märtsipommitamisel. Sõjajärgse Tallinna üldplaani järgi pidi praeguse Islandi väljaku ruumiliseks dominandiks saama teaduse ja kunsti ühtsust sümboliseeriv Teaduste Akadeemia Presiidiumi kuppelhoone. Nn kultuurikeskuse plaan nägi ette Estonia teatri juurest algavat ja TA Presiidiumi hoonega lõppevat esplanaadi, mida oleksid ääristanud raamatukogu, kunstimuuseum ja Tallinna Tehnikaülikooli hoonete kompleksid.

Nii nagu ka teisi 1940.-50. aastate suurejoonelisi plaane, ei suudetud täielikult realiseerida ka kultuurikeskuse ideed ja pompöösse teadustempli asemele ilmus kaasaegne administratiivhoone, mis tähistas rahvusvaheliselt levinud büroohoonete arhitektuuri tulekut Eestisse. EKP Keskkomitee hoone projekteerimist alustati 1964. aastal RPI-s Eesti Projekt mitme arhitekti koostööna, hoone idee autorid olid Mart Port ja Uno Tölpus.

Moodsus väljendus nii välisilmes kui ehitusmeetodis. Hoone on ehitatud karkasspaneelkonstruktsioonina: kandva raudbetoonkarkassi külge riputati silikaltsiidist välisseina paneelid, mille väliskülg kaeti nn Mustjala kollase dolomiidiga. Akendevahelistele vööpaneelidele kleebiti dolomiit eelnevalt juba tehases Kohtla-Järve eksperimentaalliimiga – seda meetodit kasutati Eestis esmakordselt. Kahjuks ei saanud mitmeid novaatorlikke ideid materjalide kesise valiku ja madala ehituskvaliteedi tõttu korralikult teostada. Aja möödudes hakkasid liimi ja naeltega kinnitatud dolomiitplaadid seinalt lihtsalt alla kukkuma ja hiljutise renoveerimise käigus asendati need plekikattega.

Hoone fassaad on küll vanamoodsalt sümmeetriline, ent haldusruumide ploki ning saalide, söökla-kohviku ja muude abiruumide originaalne ühendus räägib tolle aja kohta täiesti uudsest lähenemisest. Peafassaadi uuenduslikeks detailideks peetakse lintaknaid ning avarat klaasuste ja varikatusega sissepääsu. Praeguseks peasissepääsust kahele poole jääv musta graniidiga kaetud sein oli ette nähtud juba algprojektis, ent kivi defitsiitsuse tõttu kaeti siis vaid sissekäik.

Läbi klaasist sissepääsu avaneb fuajeest vaade läbipaistva klaasseina taga asuvasse siseaeda. Arhitektuuriajaloolase Mart Kalmu oletusel pakkus ootamatu vaade läbi fuajee rohelisse aeda arhitektuurse metafoori paradiisiaiast ehk kommunismist, kuhu varsti pidi jõutama. Siseaia ehitamisega püüti soome orgaanilise arhitektuuri kombe kohaselt uuenduslikult säilitada juba eksisteerivat loodusümbrust – esialgse plaani järgi pidid siseaeda kaunistama seal kasvavad puud. Tegu oli paraku aga tavalise nõukogude lohakusega: ehitamise käigus võtsid ehitajad puud maha ning säilitada ei olnud enam midagi.

Marmorist fuajee mõlemalt poolt viivad trepid saalidesse. Tõeliseks arhitektuurseks pärliks on suuremas tiivas paiknev ja praeguseks veel remontimata 600-kohaline istungitesaal. Saali lagi kujutab endast peale laululava valmimist moodsaks muutunud raudbetoonist hüperboolset paraboolkoorikut. Selline laekonstruktsioon ei võimaldanud valgustite paigaldamist lakke, seintele kinnitatud lambid ei andnud aga piisavalt valgust. Nii tuli totaalse materjalide defitsiidi tingimustes arhitekt Mart Pordil julge mõte – kruvida lakke 60 000 õlitatud tühja kilukarpi, mis reflekteeriksid ja hajutaksid neile suunatud valgust ning samas summutaksid liigset heli. Pordi originaalse ettepanekuga ei olnud aga nõus tollane EKP KK esimene sekretär Johannes Käbin, kes nägi kilukarpides Kommunistliku partei labastamist. Soovimata ideest loobuda, kasutas Mart Port kaitseargumendina dialektilise materialismi teesi, väites, et kilukarpide kvantiteet läheb ilmtingimata üle uueks kvaliteediks ja tänu Marxile oli Käbin sunnitud järele andma. Probleeme tekitas ka sisekujundus – Soomest pärit toolide katted oli sini-mustades toonides, milles nähti kaudset vihjet Eesti rahvusvärvidele. Praegu asuvad need väga hästi säilinud toolid moodsas pressisaalis. 

Täielikult on renoveeritud ka kõik hoone ülejäänud ruumid ja kabinetid. Vanas EKP KK hoone koridorisüsteemis oli nõukogude nomenklatuurmajadele tüüpilised bürooruumid: kinniste usta taga asusid raskepärase mööbliga sisustatud väikesed ruumid, rõhutades parteitöötajate erandlikkust ja tähtsust. Saalide ja suurte kabinettide uksed olid kaetud väärtusliku puitvooderdisega ja varustatud heliisolatsiooniga. Parteisekretäride kabinetid paiknesid vaid hoone peafassaadi osas ja nende aknad avanesid Lenini monumendi poole. Keldrikorrusel asusid ülemuste eriruumid, saun, ihukaitsjate puhketoad ja tehnilised abiruumid.

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega peremeheta jäänud majja kolis 1991. aasta lõpus valitsuse otsusel välisministeerium. Alates 1994. aastast on maja pidevalt renoveeritud. 1999.-2000. aastatel toimunud ulatusliku rekonstrueerimise käigus taastati hoone esinduslik ilme, säilitades samas hoone ajalooline väljanägemine: vahetati välja vananenud dolomiitkatted ja parandati aknad, peasissekäigu sein kaeti musta graniidiga, uuendati sissekäigu ripplagi ja valgustus, värskendati fuajee marmorkate. Mõningate ümberehitustega suudab hoone esindada Eesti riiki, mis tõestab hea arhitektuuri ajatut kvaliteeti.


Maria Orlova
diplomaat

7.09.1917 otsustati Maanõukogu koosolekul Eesti huvide kaitseks moodustada välisesindus. Selle peaülesandeks oli tutvustada Euroopa riikidele Eesti iseseisvuse väljakuulutamise taotlust.

Välisdelegatsiooni juht Jaan Tõnisson lahkus 1917. aasta lõpul Eestist (Petrogradi ja Helsingi kaudu Stockholmi), teised (Ferdinand Kull, Mihkel Martna, Karl Menning, Ants Piip, Karl R. Pusta, Eduard Virgo) järgnesid talle 1918. aasta alguses Skandinaavia riikide kaudu Lääne-Euroopasse. Välisdelegatsiooni koosseisu arvatud Julius Seljamaa ning Johan Laidoner tegutsesid Petrogradis.

Välisministeeriumi fuajees asuv mälestustahvel jäädvustab kõigi välisministeeriumi töötajate nimed, kes Nõukogude või Saksa okupatsiooni ajal hukati, kinni võeti, küüditati või kes selle kartuses sooritasid enesetapu, kelle ametnikutee katkes või kes oli sunnitud pagulusse jääma. Kokkuvõttes kõik need ministeeriumi töötajad, kes võõrvõimu läbi mingil moel kannatasid.


november 2016 - Sven Mikser
september 2016 - november 2016 Jürgen Ligi
juuli 2015 - september 2016 Marina Kaljurand
november 2014 - juuli 2015 Keit Pentus-Rosimannus
aprill 2005 - november 2014 Urmas Paet
veebruar 2005 - aprill 2005 Rein Lang
jaanuar 2002 - veebruar 2005 Kristiina Ojuland
märts 1999 - jaanuar 2002 Toomas Hendrik Ilves
oktoober 1998 - märts 1999 Raul Mälk
november 1996 – oktoober 1998 Toomas Hendrik Ilves
november 1995 - november 1996 Siim Kallas
aprill 1995 - november 1995 Riivo Sinijärv
jaanuar 1994 - aprill 1995 Jüri Luik
oktoober 1992 - jaanuar 1994 Trivimi Velliste
aprill 1992 - oktoober 1992 Jaan Manitski
aprill 1990 - märts 1992 Lennart Meri

 

Suuri teeneid Eesti iseseisvusidee kandmisel oli eksiilvalitsusel, kelle välisministritena olid tegevad August Rei (1944), Hans Rebane (1945-1949), Aleksander Warma (1953-1964), August Koern (1964-1982), Elmar Lipping (1982-1990), Olev Olesk (1990-1992).

1939 - 1940 Ants Piip
1938 - 1939 Karl Selter
1936 - 1938 Friedrich Akel
1933 - 1936 Julius Seljamaa
1933 Ants Piip
1932 - 1933 August Rei
1932 Mihkel Pung
1931 - 1932 Jaan Tõnisson
1928 - 1931 Jaan Lattik
1927 - 1928 Hans Rebane
1927 Aleksander Hellat
1926 - 1927 Friedrich Akel
1925 - 1926 Ants Piip
1924 - 1925 Kaarel Robert Pusta
1924 Otto Strandmann
1923 - 1924 Friedrich Akel
1922 - 1923 Aleksander Hellat
1921 - 1922 Ants Piip
1918, 1920 - 1921 Otto Strandmann
1920 Kaarel Robert Pusta
1919 - 1920 Ado Birk
1919 Ants Piip
1918, 1919 Jaan Poska

 

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.