Sa oled siin

Aastaraamat 2002 - Rahvusvahelised lepingud

Jaan Salulaid
Välisministeeriumi rahvusvaheliste lepingute büroo direktor

Rahvusvahelise õiguse peamiseks allikaks on rahvusvahelised lepingud. Suveräänsete riikide omavahelisi suhteid ei saa reguleerida ühe seadusandja poolt vastu võetud seadustega nii, nagu see riigisiseselt toimub. Seepärast reguleeritakse riikidevahelisi suhteid kokkulepete ehk lepingutega. Tähtis on teada, et lepinguga ühinemine on riigile vabatahtlik, seega riik ise kohustub käituma lepingus sätestatud viisil. Siiski on ka selliseid rahvusvahelisi lepinguid, mille sätteid osalevate riikide arvu ja temaatika olulisust arvestades loetakse üleüldisteks rahvusvahelise õiguse normideks ning mida järgivad ka lepinguga mitteühinenud riigid. Kõik rahvusvahelisi lepinguid käsitlevad reeglid on sätestatud vastavate lepingute ehk konventsioonidega, millest olulisim on rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon.

Kõige üldisemas tähenduses on rahvusvaheline leping kirjalik rahvusvaheline kokkulepe riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, olenemata sellest, kas selline kokkulepe sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata selle konkreetsest nimetusest.

Rahvusvahelisi lepinguid, mida Eesti seadusandluses ka välislepinguteks nimetatakse, võib jagada mitme erineva tunnuse alusel. Üks neist on näiteks lepingute jagamine kahe ja mitmepoolseteks. Viimasel ajal on lisaks tuletatud ka mõnepoolse lepingu mõiste, kuigi puudub täpne arusaam, kust läheb piir mõne-ja mitmepoolsete lepingute vahel. Juba nimi ütleb, et kahepoolne ehk bilateraalne leping sõlmitakse kahe riigi vahel ja reeglina ei ole muudel riikidel võimalik sellise lepinguga ühineda. 2002.aastal sõlmitud kahepoolsetest lepingutest väärivad enim märkimist Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni valitsuste vaheline kokkulepe läbilaskepunktidest Eesti-Vene riigipiiri ületamiseks ning topeltmaksustamise vältimise lepingud Läti, Šveitsi, Horvaatia ja Venemaaga.

Mitmepoolsele ehk multilateraalsele lepingule kirjutab alla suurem arv riike ning sellega võivad peale allakirjutamist ja jõustumist ühineda kõik riigid, kellel selleks soovi on. Seega jagunevad lepingud ühinemisvõimaluste poolest suletud ja avatud lepinguteks.

Igasugused liigitused on siiski üsna tinglikud, kuna kõigil reeglitel on ka palju erandeid. Nii on sõlmitud palju mitmepoolseid lepinguid, millega liitumine ei ole võimalik enne seda, kui kõik olemasolevad lepingupooled on selleks oma nõusoleku andnud. Selliste suletud lepingute hulka kuulub näiteks NATO õiguslikuks aluseks olev Washingtoni leping. Lepinguosaliseks võib Eesti saada alles siis, kui kõik olemasolevad liikmesriigid on vastava kutse heaks kiitnud ja selle ametlikult Eestile esitanud ning kui Eesti on seejärel Washingtoni lepingu ratifitseerinud.

Enamikku mitmepoolsetest lepingutest nimetatakse konventsioonideks ja need reguleerivad teatud konkreetset küsimust globaalses mastaabis. Näiteks ÜRO mereõiguse konventsioon kodifitseerib suure osa rahvusvahelisest merendusalasest reeglistikust, mis enne konventsiooni valmimist oli pillutatud paljudesse erinevatesse lepingutesse või põhines koguni tavaõigusel.

Konventsioone koostatakse tihti mingi rahvusvahelise organisatsiooni eestkoste all või luuakse mingi rahvusvahelise lepinguga selle toimimiseks uus rahvusvaheline organisatsioon. Nii ongi kõik rahvusvahelised organisatsioonid loodud riikide sõlmitud lepingute alusel, mis on ka nende organisatsioonide põhikirjadeks ehk statuutideks.

Näiteks inimõigustega tegelev Euroopa Nõukogu asutati 1949. aastal Londonis alla kirjutatud statuudiga. Sellele järgnenud aja jooksul on Euroopa Nõukogu eestkostel koostatud ja allakirjutamiseks avatud umbes 170 lepingut. Eesti sai Euroopa Nõukogu liikmeks 1993. aastal ja on seejärel ühinenud paljude selle organisatsiooni konventsioonidega.

Rahvusvahelised lepingud võivad kanda väga erinevaid nimesid. Lisaks juba mainitud konventsioonile ja statuudile esinevad sellised nimetused, nagu pakt, kokkulepe, deklaratsioon, konkordaat, protokoll, memorandum jne. Erinevate nimede kasutamise määrab peamiselt traditsioon ja sel pole suurt sisulist tähendust.

Nagu juba öeldud, on lepingute sõlmimine ja nendega ühinemine riigi vaba valik. Siiski võib mingi lepinguga ühinemine või rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks astumine tuua kaasa kohustuse ühineda täiendavate rahvusvaheliste lepingutega. Nii näiteks kaasnes Eesti saamisega Euroopa Nõukogu liikmeks kohustus ühineda mitmete inimõigusi puudutavate konventsioonidega. Eesti astumisel Euroopa Liidu liikmeks tuleb ühineda paljude erinevate rahvusvaheliste majandus-, keskkonna- ja sotsiaalalaste lepingutega.

Üheks olulisemaks välislepinguks, millega Eesti 2002. aastal ühines, on ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll. Selle protokolliga määratakse kindlaks riikide kohustused kasvuhoonegaaside ehk globaalset soojenemist põhjustavate gaaside heitkoguste piiramisel. Konventsioon on maailma mastaabis rohkelt vaidlusi tekitanud, kuna mõned suured tööstusriigid näevad selles sisalduvates piirangutes ohtu oma majandusele.

Välislepingu sõlmimise või konventsiooniga ühinemise eeltöö teeb tavaliselt see ministeerium, kelle valdkonda antud leping kuulub. Välisministeerium jälgib lepingu ettevalmistamise käigus üldiste rahvusvahelise õiguse normide täitmist ja esitab ettevalmistatud lepingu vabariigi valitsusele heakskiitmiseks. Peale valitsusepoolset heakskiitu alustab välisministeerium lepingu allakirjutamise või konventsiooniga ühinemise protseduure.

Kuigi välislepingute sõlmimine kuulub Eestis üldjuhul valitsuse kompetentsi, peab teatud puhkudel lepingu jõustumiseks nõusoleku andma ka Riigikogu. Niisuguste lepingute hulka kuuluvad riigipiire muutvad lepingud, riigile varalisi või sõjalisi kohustusi võtvad lepingud ning sellised, mis nõuavad Eesti seaduste muutmist, millega astutakse rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks või millesse on ratifitseerimise ehk heakskiitmise nõue sisse kirjutatud.

Vastavalt Eesti põhiseadusele ei saa välislepinguid panna rahvahääletusele. Seega ei saaks otse rahvahääletusele panna NATO-ga või Euroopa Liiduga sõlmitavaid lepinguid, mis siiski ei välista rahvahääletust põhimõttelise nõusoleku saamiseks nende organisatsioonidega ühinemiseks.

Välislepingud jõustuvad peale lepingus kokkulepitud nõuete täitmist. Jõustumise ajaks võib olla nii allakirjutamise moment kui mingite pikemaajaliste protseduuride täitmine. Ratifitseerimine sarnaneb mistahes seadusandliku tegevusega ja võib seega kesta pikka aega. Kuna enamus Eesti sõlmitavaid lepinguid on kahepoolsed ja valitsustevahelised, siis jõustuvad need peale nootide vahetust, millega pooled on teineteisele teatanud, et on valmis lepingut täitma. Sisuliselt tähendab see, et kõik asjaomased ministeeriumid on lepingu rakendamiseks valmis.

Sel aastal jõustunud kahepoolsetest lepingutest võiks esile tuua kaua aega avalikkuse huviorbiidis olnud Eesti Vabariigi ja Tai Kuningriigi vahelise kokkuleppe kurjategijate üleandmisest ja koostööst kriminaalkaristuste täideviimisel.

Välisministeeriumis tegeleb lepingute ettevalmistamisega peamiselt juriidiline osakond. Teised osakonnad osalevad niivõrd, kuivõrd nende kompetents võimaldab ja kohustab. Juriidilise osakonna ülesannete hulka kuulub ka lepingute registri pidamine, nende edastamine avaldamiseks Riigi Teatajale, lepingute registreerimine ÜRO sekretariaadis ja muud ülesanded, mis on pandud valitsusele või välisministeeriumile seoses välislepingutega.

Eesti sõlmitud kahepoolseid lepinguid ning infot konventsioonide kohta on võimalik leida välisministeeriumi kodulehelt rubriigist "Õigusloome ".

Nagu ülalpool märgitud,on lepingud peamiseks riikidevahelise suhtlemise õiguslikuks aluseks. Seega on lepingute sõlmimine omalaadne õigusloome. Välisministeeriumi, eriti selle juriidilise osakonna ülesanne on tagada Eesti huvide võimalikult tõhus kaitse rahvusvahelist elu reguleerivate normide väljatöötamisel ja rakendamisel.

Viimati uuendatud: 30. Juuni 2014

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.