Sa oled siin

80 aastat juuniküüditamisest

2021. aasta juunis möödub 80 aastat juuniküüditamisest.

1941. aasta mais ja juunis küüditati Nõukogude Liitu umbes 95 000 inimest Eestist, Lätist, Leedust, Poolast ja Rumeeniast.

See nn massioperatsioon viidi Leedus, Lätis ja Eestis läbi ühel ajal – 14.–17. juunil 1941.

Operatsiooni käigus arreteeriti veel kõik seni vabadusse jäänud okupatsioonivõimudele pinnuks silmas olnud inimesed, peamiselt nende riikide iseseisvuse üles ehitanud poliitilise, sõjalise ja majandusliku eliidi hulgast. Nad viidi vangilaagritesse, kus valdav enamus nendest juba esimese aasta jooksul hukati või hukkus. Nende pereliikmed, sealhulgas vanurid ja lapsed, arreteeriti ühes nendega, lahutati siis ja saadeti sundasumisele NSV Liidu raskete elamistingimustega „kaugematesse piirkondadesse“. Vee segamiseks saadeti laagritesse ka mõningane kogus kriminaalkurjategijaid.

 

Proloog

  • Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel okupeeris Nõukogude Liit 1940. aasta juunis Eesti.
  • Ettevalmistused kommunistliku terrori jaoks kodanikuühiskonnas tehti juba aga enne okupatsiooni. Nagu mujalgi, oli selle eesmärk algusest peale suruda maha ühiskonna võimalik vastupanu ja sisendada inimestesse hirmu, et välistada tulevikus igasugune organiseeritud vastupanuliikumine.
  • „Massioperatsiooni“ läbiviimiseks tehti otsus Moskvas Nõukogude julgeolekujõudude juhtide Lavrenti Beria ja Vsevolod Merkulovi ettepanekul 16. mail 1941. Seejärel alustasid julgeolekujõud täieliku saladuskatte all operatsiooni ettevalmistamist. Arreteeritavad ja asumisele saadetavad määrasid kindlaks riikliku julgeoleku troikad, mis olid kolmeliikmelised riikliku julgeoleku komisjonid.
 

Küüditamine 14. juunil 1941        

 

  • Küüditamist alustati 14. juuni varahommikul. Reede õhtul rahulikult magama jäänud pered ärkasid laupäeva varahommikutundidel ilma igasuguse hoiatuseta uste paugutamise peale. Neile loeti ette dekreet, millega nad võeti vahi alla või neile teatati, et nad saadetakse kodumaalt välja ilma kohtuotsuseta. Neile anti tund aega pakkimiseks. Kogu nende vara arestiti.
  • Küüditamised toimusid erakordselt julmalt: isegi rasedad ja raskelt haiged eakad inimesed suruti ülerahvastatud kaubaautodesse. Karm teekond loomavagunis Siberisse kestis nädalaid.
  • 1941. aasta lõpus hakkasid Nõukogude vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid, mis viisid läbi kohapealseid ülekuulamisi ja võtsid vastu kohtuotsuseid, mille alusel sajad kinnipeetavad tapeti. 1942. aasta kevadeks oli vangilaagritesse saadetud enam kui 3000 mehest elus veel vaid paarsada.
  • Kirovi ja Novosibirski oblastisse saadetud naiste ja laste saatus oli samuti kurb. Enamik küüditatutest suri külma, nälja ja raske töö tõttu. Kokku naasis kodumaale kunagi 4331 inimest ehk vähem kui pool nendest, kes 1941. aastal küüditati.
 

Tagajärjed

 

  • 1941. aasta juulis alustasid endised liitlased – Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit – omavahel Eesti pinnal võitlust. Selle tulemusena okupeerisid Natsi-Saksamaa väed Eesti 1944. aasta oktoobrini. 1944. aasta juulist novembrini toimusid Eestis lahingud, mis lõppesid Saksa vägede taandumise ja Nõukogude vägede taassisenemisega. Eesti oli vabanenud natside okupatsioonist, kuid see asendati kohe teisega – taas kord Nõukogude okupatsiooniga.
  • Okupatsioon jätkus pärast Teist maailmasõda ja lõppes alles 1991. aastal (Loe lähemalt Teise maailmasõja kohta). 
  • Pärast sõda leidis Eestis aset järgmine massiküüditamiste laine. 25. märtsil 1949 peeti mõne päeva jooksul kinni üle 20 000 inimese – ligi 3 protsenti elanikkonnast – ja saadeti Siberi kaugematesse piirkondadesse.
  • Eriti õnnetu oli nende laste saatus, kes küüditati esimest korda 1941. aastal ja kellel õnnestus sõja lõppedes taas Eestis sugulastega liituda, kuid kes siis uuesti küüditati.
  • Ellujäänud said alles 1950. aastate lõpus kodumaale naasta. Hoolimata osalisest rehabilitatsioonist pärast Stalini surma jäid nad endiselt Nõukogude Liidus teise järgu kodanikeks.
 

-	Erich LipstokKüüditatu Eesti diplomaat Erich Lipstoki lugu 

 

Juuniküüditamise käigus vangistati mitmete teiste diplomaatide seas ka Erich Lipstok (1913–2010) ning temaga koos võeti kaasa ka tema ema ja isa, kes saadeti sundasumisele.

Lipstok sündis 1913. aasta 2. jaanuaril Peterburis. Aastail 1936–1940 töötas ta atašeena Eesti saatkonnas sõjaeelses Kaunases. Saatkonna sulgemise järel 1940. aastal tuli ta Eestisse tagasi ning arreteeriti 14. juunil 1941 ja saadeti vangilaagrisse. Lipstokile määrati Kaitseliitu kuulumise eest 10 aastat vangilaagrit ja edaspidi veel eluaegne asumine. 1951. veebruarini oli Lipstok vangilaagris Sverdlovski oblastis ja kuni 4. veebruarini 1956 asumisel Novosibirski oblastis. Pärast viitteistkümmet aastat vangilaagris ja asumisel tekkis tal, nagu paljudel teistel, võimalus Eestisse tagasi pöörduda ja ta asus Eestis tööle ökonomistina ehitusministeeriumis. Vanaduspäevad veetis Lipstok Tallinnas ning tal õnnestus korduvalt külastada ka iseseisvuse taastanud Eesti välisministeeriumit.

Erich Lipstok on meenutanud töötamist küüditamisele järgnenud vangilaagris:


„Metsalaagris oli esimene töö puude langetamine. Kes täitis normi, sai 400 grammi leiba. Normi ületamise eest võis vastavalt saada kuni 1200 grammi leiba. Selle töö juures käivitus mul nagu mingi kaitsemehhanism – ma ei püüdnudki taga ajada suurt leiba. Hiljem selgus, et olin teinud õieti. Mehed, kes hakkasid hirmsasti rabama, kurnasid ennast nii ära, et pärast maksid eluga. See oli päris taiga. Halb toit, pakane, harjumatud elutingimused jätsid tugeva jälje. 1941 sügisel ei olnud lugu veel nii hull, aga siis hakkas pikkamööda füüsiline allakäik. Ma olin pikka kasvu, linnamees, mitte tugeva kehaehitusega, aga mis mind võib-olla päästis, oli see, et organism suutis vist kohaneda ja võtta sellest ainsast – leivast – välja viimase. Seal anti küll suppi ka, kuid see oli ilma rasvaineteta. Elasime õieti selle vähese leiva peal. Ma kaalusin 49 kilo.“

Hiljem, juba iseseisvuse taastanud Eestis, sõnas Erich Lipstok, et ei ole Siberis oldud aastaid kunagi unustanud:
„Tihtipeale on ikka nii, et kui ma mõtlen selle aja peale, siis tingimata näen unes, et olen laagris, et mul ei ole vilte, aga ma pean minema tööle, jalad külmetavad…. Ehk ei ole mul vatiriietust, olen poolalasti…. Vaata säärased unenäod. Ja kui ma üles ärkan, siis on põrgu hea meel, et ma olen kodus.“

 

Välisministeeriumi töötajad repressioonides

 

Ka diplomaadid olid omariikluse kandjad, seega puudutas küüditamine paljusid välisministeeriumi töötajaid. Samal ajal toimus välisministeeriumi ja välismaal asuvate Eesti saatkondade likvideerimine.

Välisministeeriumi peamaja isikkoosseis 1938. Üks viimaseid sõjaeelse välisministeeriumi grupifotosid

  • 30. juuni 1940 – Johannes Vares-Barbaruse nukuvalitsuse korraldusel kutsuti kõik Eesti diplomaadid kodumaale tagasi. Enamik seda ei teinud ja avaldasid protesti Nõukogude Liidu okupatsiooni vastu.
  • 1. juulil saatis välisminister Nigol Andresen saadikutele salajase ringkirja, kus selgitas uut välispoliitilist liini ja kinnitas, et Eesti3. august 1940. Välismaal asuvate riigireetjate ja nende karistamise seadus. Sellega nõuti, et kõik välismaale lähetatud, sealhulgas välisteenistuse töötajad, peavad naasma kodumaale. Eestisse naasmisest keeldujad kuulutati väljaspool seadust olevateks jääb sõltumatuks riigiks. Tegelikkuses viisid järgnenud poliitilised sammud täiesti vastupidises suunas.
  • Okupatsiooni tingimustes korraldati Eesti Vabariigi põhiseadust rikkudes Riigivolikogu valimised, mis viidi läbi ebademokraatlikult. Uus, okupatsioonivõimudele kuulekas Riigivolikogu kuulutas välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ning palus selle vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Oli alanud süstemaatiline tasalülitamine ja Eesti inkorporeerimine NSV Liitu.
  • 5. august 1940 – diplomaadid, kes Eestisse tagasi ei pöördunud, kuulutati riigireeturiteks, neid ootas mahalaskmine.
  • 6. augustil 1940 võeti Eesti NSV vastu NSVL-i koosseisu, millega viidi lõpuni Eesti Vabariigi annekteerimine Nõukogude Liidu poolt.
  • 8. augustil 1940 – ENSV valitsus otsustas likvideerida kõik Eesti saatkonnad, konsulaadid ja aukonsulaadid ning anda nende vara üle kohapealsetele NSVL-i esindustele. Hiljemalt 25. augustiks nõuti kõikide Eestis asuvate välissaadikute lahkumist.
  • 11. septembril 1940 likvideeriti Eesti Välisministeerium, tegevust alustas Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariaat, millel puudus iseseisev välispoliitika.
  • Eestisse jäänud välisministeeriumi töötajatest enamus represseeriti: saadeti vangilaagrisse, küüditati või hukati.
  • Juuniküüditamise käigus viidi Eestist ära 20 diplomaati, 4 sõjaväeatašeed, 9 välisministeeriumi endist töötajat. Kokku 33 inimest. Lisaks vangistati 1941. aasta juunis 51 varem välisministeeriumis töötanud inimest.
  • Eestil oli enne Teist maailmasõda 14 välisministrit. Neist 2 surid enne sõja algust. 5 endist välisministrit põgenesid Läände. Ülejäänud, kes olid jäänud Eestisse, langesid kõik repressioonide ohvriks ning 1941. aasta sügiseks ei viibinud neist keegi vabaduses. 1 endine välisminister sooritas enne NKVD-sse ülekuulamisele  minemist enesetapu, 2 lasti maha 1941. aastal ning 4 surid vangilaagris.
 

Välisministrite saatused:

  • Jaan Poska – suri 1920
  • Otto Strandman – sooritas 1941. aastal enesetapu, kui oli saanud kutse ülekuulamisele NKVD-sse
  • Ants Piip – arreteeriti 30.06.1941, suri 01.10.1942 NKVD vangilaagrisAnts Piip – arreteeriti 30.06.1941, suri 01.10.1942 NKVD vangilaagris
  • Ado Birk – arreteeriti 14.06.1941, suri 02.02.1942 NKVD vangilaagris
  • Kaarel Robert Pusta – põgenes Läände, suri 04.05.1964 Madridis
  • Aleksander Hellat – arreteeriti 24.09.1940, suri 28.11.1943 vangilaagris Kemerovo oblastis
  • Friedrich Akel – vahistati 17.10.1940, hukati 03.07.1941
  • Hans Rebane – põgenes Läände, suri 1961 Stockholmis
  • Jaan Lattik – põgenes Läände, suri 1967 Stockholmis
  • Jaan Tõnisson – arreteeriti 11.12.1940, tõenäoliselt hukati juulis 1941, täpne surmaaeg teadmata
  • Mihkel Pung – arreteeriti 14.06.1941, suri 11.10.1941 Sosva vangilaagris
  • August Rei – põgenes Läände, suri 1963 Stockholmis
  • Julius Seljamaa – suri 1936
  • Karl Selter – põgenes Läände, suri 1958 Genfis

 

 

Viimati uuendatud: 14. Juuni 2021

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.