Sa oled siin

KUIDAS VÄLISMINISTEERIUM JA SAATKONNAD LIKVIDEERITI, AGA EESTI RIIGI JÄRJEPIDEVUST JÄID AASTAIL 1940–1991 HOIDMA VABASSE MAAILMA JÄÄNUD DIPLOMAADID

See foto on märgilise tähendusega. Ernst Jaakson kätlemas USA presidendi Roland Reaginiga kui Eesti Vabariigi esindaja 1982. aastal - ajal, mil Eestis oli sügav nõukogude aeg ja Eesti iseseisvuse taastamiseni jäi veel 9 aastat.

 

 

 

Pärast Teise maailmasõja puhkemist ja 1940. aasta Nõukogude okupatsiooni jäid paljud saatkondades töötanud Eesti diplomaadid välismaale, mitmetel peamajas töötanutel õnnestus Eestist minema pääseda Teise maailmasõja ajal. Välisministeeriumis 1918–1940 töötanud diplomaatidest valis endale uue kodumaa 56. 

Neist, kes olid 1940. aastal välisministeeriumi teenistuses või tulid pärast saatkondade likvideerimist tagasi Eestisse, koges  Nõukogude okupatsioonivõimude repressioone 21. Kahe aastakümne jooksul välisministeeriumis töötanud diplomaatidest arreteeriti kokku 52, kellest 12 hukati ja 31 suri vangilaagris või asumisel. Üks diplomaatidest sooritas enne arreteerimist enesetapu ja ühe hukkasid Saksa okupatsioonivõimud. Enamus neist arreteeriti aastatel 1940–1941, neli pärast sõda. Eestis olnutest pääses repressioonidest ainult kuus isikut.

 

VÄLISMINISTEERIUMI JA SAATKONDADE LIKVIDEERIMINE 1940

  • Teise maailmasõja alguses pärast juunipööret 1940 alustati Eesti tasalülitamist ja inkorporeerimist NSV Liitu. Uue nukuvalitsuse välisministriks sai Nigol Andresen. 30. juunil kutsus välisministeerium kõik Eesti diplomaadid kodumaale tagasi. Enamus seda ei teinud, vaid avaldas protesti Eesti okupeerimise ja annekteerimise vastu Nõukogude Liidu poolt. Ameerika Ühendriikide valitsuse 23. juuli 1940. aasta avalduses ei tunnustatud Balti riikide anastamist ja nende riikide esindustel lubati jätkata tegevust. Ka mitmetes teistes riikides tunnustati Eesti diplomaate endiselt kui Eesti Vabariigi esindajaid.
  • 5. augustil 1940 ilmus Eestis Riigi Teatajas „Välismaal asuvate riigireetjate ja nende perekonnaliikmete karistamise seadus“, mis kuulutas kõik kodumaale pöördumata jäänud isikud riigireeturiteks, kelle vara konfiskeeritakse ja kes kuuluvad isiku tuvastamisel 24 h jooksul mahalaskmisele. Kuni 10-aastane vanglakaristus ja vara konfiskeerimine ootas ka kodumaale mitte tagasipöördunute perekonnaliikmeid.
  • 6. augustil 1940 „võeti Eesti NSV vastu“ NSV Liidu koosseisu. Juba 8. augustil otsustas Eesti NSV valitsus likvideerida kõik Eesti saatkonnad, konsulaadid ja aukonsulaadid ning anda nende varad üle kohapealsetele NSV Liidu esindustele. Mitmes riigis ka nii tehti.
  • 25. augustiks 1940 nõuti kõikide Eestis olevate välissaadikute lahkumist. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega 11. septembrist 1940 likvideeriti välisministeerium. Eestis alustas fassaadiinstitutsioonina tegevust Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariaat, millel puudusid igasugu õigused välispoliitika ajamiseks, täideti vaid Moskvast tulnud korraldusi.
 

EESTI SAATKOND LONDONIS JA PEAKONSULAAT NEW YORGIS KUI EESTI VABARIIGI JÄRJEPIDEVUSE KANDJAD Saatkonnahoone Londonis Queen’s Gate 167, kus Eesti saatkond asus aastatel 1920–1989, tänapäeval on hoones Omaani Sultanaadi saatkondAASTAIL 1940–1991

 

Pärast Teise maailmasõja puhkemist ja juunipööret Eestis jätkasid EV diplomaatilised esindused tööd Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Tänu nende välisesinduste tegevusele oli välisministeerium ainukene riiklik institutsioon, mis ei lakanud eksisteerimast aastatel 1940–1991, olles nii Eesti riikluse järjepidevuse kandja. Kõige järjekindlamat Eesti okupeerimise ja annekteerimise mittetunnustamise poliitikat ajasid Ameerika Ühendriigid.

Johannes Kaiv töötas peakonsulina New Yorgi peakonsulaadis aastani 1965Välisministeeriumil oli 1940. aastal kavas taastada saatkond Washingtonis, kuid siis Eesti okupeeriti. Peakonsulaat New Yorgis töötas aga järjepanu kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. Seal töötas peakonsulina saadiku ülesannetes kuni 1965. aastani Johannes Kaiv (1897–1965). Tema tegevust jätkas Ernst Jaakson (1905–1998). Jaakson määrati 1991. aastal juba taastatud Eesti Vabariigi suursaadikuks Ühendriikides ja alaliseks esindajaks ÜRO juures ning ta oli Eesti diplomaatilises teenistuses kokku 79 aastat.

Suurbritannia valitsus ei tunnustanud de jure Eesti liitmist NSV Liidu koosseisu ja August Torma (1895–1971) jätkas 1940. aastal Londonis oma tegevust saadikuna kuni surmani 1971. aastal. Pärast teda aktsepteeris Briti välisministeerium asjurina saatkonna nõunikku Ernst Sarepera, kes aga suri paar kuud pärast Tormat. Tema surma järel läks teatepulk üle ametnik August Bergmanile, kes oli töötanud saatkonnas alates 1923. aastast. Kuna uusi diplomaate ametisse nimetada ei tohtinud, siis läks saatkonna juhtimine üle New Yorgi peakonsulaati Ernst Jaaksoni kätte, koha peale jäi aastani 1989 tööle saatkonna sekretär Anna Taru.

 

VABASSE MAAILMA JÄÄNUD DIPLOMAADID KAITSESID EESTI HUVE KA TEISTES RIIKIDES

 

Läände jäänud diplomaadid kaitsesid Eesti huve ka teistes riikides, aga nende staatus oli enamasti poolametlik ja Eesti esindajate kohtumine Londonis 24. aprillil 1966. Vasakult: valitsuse eksiilis peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Aleksander Warma, Eesti esindaja Saksamaal Elmar Reisenberg, eesti saadik Inglismaal August Torma, peakonsul saadiku ülesannetes Ameerika Ühendriikides Ernst Jaakson, eesti esindaja Hispaanias Villibald Raud.ebakindlam kui kolleegidel Londonis ja New Yorgis. Olgu nimetatud nendest mõned:

  • August Koern töötas 1940. aastal Kopenhaageni Eesti saatkonna nõunikuna ja jäi pärast juunipööret Taani, kus hoidis konsulaati töös kuni oma surmani 1989. aastal, lisaks oli ta aastatel 1964–1982 eksiilvalitsuse välisminister.
  • Aleksander Warma jätkas Helsingis saadiku kohuste täitmist, septembris 1944 pidi ta võimude nõudmisel Soomest lahkuma. Edaspidi oli ta Rootsis üks pagulasorganisatsioonide juhtivaid tegelasi ning eksiilvalitsuse liige.
  • Karl Robert Pusta oli 1940. aastal Pariisi saatkonna eriülesannetega nõunik. Pärast Prantsusmaa okupeerimist läks ta USA-sse, kus elas Washingtonis ja New Yorgis ning tegeles okupeeritud rahvaste koostöö organiseerimisega. 1952. aastal tuli Pusta tagasi Euroopasse, kus ta kuni oma surmani 1964. aastal oli Eesti diplomaatiline esindaja Hispaanias, Prantsusmaal ja Belgias.
 

EKSIILVALITSUS

 

  • 1953. aastal alustas tegevust ka Vabariigi Valitsus eksiilis ja selle tegevuses oli oluline roll ka Eesti diplomaatidel. Hoolimata vastuoludest oli Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmisel ja paguluses elavate eestlaste elu korraldamisel oluline roll nii diplomaatilistel esindajatel kui ka eksiilvalitsusel. Eksiilvalitsust ei tunnustanud ükski valitsus ametlikult, seetõttu hoidsid Eesti diplomaatilised esindajad eksiilvalitsusega distantsi ja suhted olid teinekord keerulised.
 

Teises maailmasõjas kaotas Eesti oma iseseisvuse, välisministeerium ja saatkonnad likvideeriti. Nõukogude okupatsioon kestis pool sajandit, kuni 1990. aastal sai perestroika ja laulva revolutsiooni laineharjal Edgar Savisaare valitsuse välisministriks Lennart Meri. Temast arvestab Eesti välisteenistus nn „teist tulemist“, mis viis koos Eesti Vabariigi taastamisega ka välisministeeriumi ja saatkondade taasloomiseni. Just tänu vabasse maailma jäänud Eesti diplomaatide tegevusele on välisministeerium ainukene Eesti riigiasutus, mis on töötanud ilma katkestuseta üle 100 aasta järjest ning kandnud seeläbi edasi Eesti Vabariigi järjepidevust ja vaimu.

„Kuumad uudised“  24.08.1991 Soomest 23. augusti õhtul iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki naasnud välisminister Lennart Meri pressikonverentsil Toompeal välisministeeriumis koos Toivo Klaari ja Tiit Pruuliga. Foto: Peeer Langovits

 
 
Viimati uuendatud: 13. Juuli 2020

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.