Sa oled siin

4. ÄRIKESKKOND

Viimati uuendatud: 28.07.2016

 

Ärikeskkonna iseloomustus

USA keskvalitsuse ja osariikide majanduspoliitikad on suunatud aktiivsele ettevõtluse ja investeeringute edendamisele. Kuna investeeringute kaasamine konkreetsetesse osariikidesse on osariigivalitsuste ülesandeks ja pädevuses, siis võib sageli näha sellise osariikide vahelise konkurentsi ühest küljest ergutavat mõju majandusele, teisalt aga kogu riigi ettevõtlusmaastiku regulatsiooni keerukamaks muutumist. Ettevõtlusega tegelemist peetakse USA-s küll lihtsamaks enamike arenenud tööstusriikidega võrreldes, kuid USA kohalikke olusid mittetundev ettevõtja peaks siiski olema valmis raskusteks erinevate asjaajamiste käigus, mis võivad nõuda  harjumuspärasest rohkem aega ja raha.

Õnnestumisvõimaluste suurendamiseks on oluline korraliku eeltöö tegemine ja pädevate nõuandjate kasutamine. Edu saavutamine tähendab õige tootega olemist õigel ajal õiges kohas ja piisavate finantsvahendite  olemasolu. Enne esimeste sammude tegemist peaks jõudma selgusele, millisel viisil soovitakse äri alustada: kas soovitakse oma kaubale või teenusele ostjat USA ettevõtete hulgast  või üritatakse seda müüa ise kohapeal, asutades selleks ettevõtte.  Kindlasti peab äri alustades otsustama, milline piirkond või osariik saaks/võiks olla eeldatav sihtturg või ettevõtte loomise koht. Tuleks vältida varem tehtud vigu.  Näiteks peetakse USA-d  küll õigustatult suureks  ja rikkaks, kuid samas ekslikult ka ühtseks turuks, kus üle riigi kehtivad universaalselt samasugused reeglid ja tarbijaeelistused.

USA osariikide sõltumatus ettevõtlust puudutavate poliitikate kujundamisel, ajalooliselt väljakujunenud erinevused ja  kultuuritaustast tingitud erinevused   äritavades ei võimalda ühe kindla turule sisenemise taktika kasutamist.  Sisuliselt on tegemist 51 (osariigid + üleriiklik) või veelgi enama erineva ärikeskkonnaga.

USA-s ettevõtlusega alustamist planeerides peab kindlasti arvestama, et USA föderaalse riigikorralduse ja erinevate valdkondade detsentraliseerituse tõttu on sageli keeruline mõista, millise tasandi võimuorgani otsust, kooskõlastust vms. sekkumist on konkreetses situatsioonis vaja. Selline mitmekihiline keerukus on suuresti tinginud advokaatide erinevast rollist võrreldes enamike Euroopa riikide tavaga.  Advokaatide abi ei kasutata mitte ainult tekkinud selgelt õiguslike probleemide lahendamiseks, vaid nende roll meenutab sageli püsilepinguga palgatud konsultantide oma, kes tegelevad kliendile vajalikuga kompleksselt, andes nõu ühe või teise dokumendi kiireima hankimise võimaluste kohta, hinnates pidevalt uute seaduste ja kohtulahendite võimalikku mõju jne.

Viisad, töö- ja elamisload

Eesti kodanikud ei vaja lühiajalise turismi- või ärireisi eesmärgil USA külastamiseks viisat. USA-sse reisival kodanikul peab olema biomeetriline pass ning eelnevalt elektroonilise reisiloa taotlemise süsteemis ESTA saadud positiivne vastus. ESTA negatiivse vastuse korral tuleb taotleda viisat. USAs viibimisaeg ei tohi ületada 90 päeva. Muudel eesmärkidel kui lühiajaline turismi- või ärireis, sh  USA-s töötamiseks, tuleb taotleda viisat. Kaks viisade põhikategooriat, mis omakorda jagunevad mitmeteks alamkategooriateks, on:

  • Mitte-immigrandi viisad – võimalik on vaid ajutine USA-s viibimine. Enamik USA-s ärireisidel käivaid või ajutiselt töötavaid inimesi kasutavad just seda viisakategooriat. Sellesse kategooriasse kuuluvad erinevad viisatüübid võimaldavad USA-s viibida paarist kuust paari aastani ja annavad erinevaid võimalusi riigis turistina viibimiseks, õppimiseks ja/või töötamiseks.
  • Immigrandi viisad (sisuliselt alaline elamisluba) – võimaldavad alalist viibimist USA-s.

Täpsemat infot erinevate viisaliikide, nende taotlemise korra jmt kohta saab USA saatkonna koduleheküljelt http://estonia.usembassy.gov/

Sobivat tüüpi mitte-immigrandi viisa omamine annab ühtlasi võimaluse ka USA-s teatud tingimustel töötamiseks, USA-s alalise elamisloaga elavate inimeste jaoks on töötamine automaatselt lubatud. Arvestada tuleb, et enamike USA-s töötada lubavate viisatüüpide taotlemiseks peab tulevane tööandja juba varem omalt poolt astuma samme, et näiteks tõestada  sellise töökoha olemasolu, millele USA-st sobivaid spetsialiste ei leia.  Ilma nõutud dokumentideta töötamine on aga ebaseaduslik ja selle eest ette nähtud karistused karmid.

Teatud inimeste kategooriate puhul on lisaks viisa olemaolule nõutav ka eraldi väljastatava tööloa olemasolu. Täpsemat infot juhtude kohta, kui USA-s peab taotlema tööluba (Employment Aythorization Document), leiab USA Kodakondus- ja Immigratsiooniteenistuse veebilehelt: http://www.uscis.gov/

USA karmistunud viisapoliitika ja viisataotluse protseduuride suhtelise keerukuse tõttu on töötamist võimaldavate viisade taotlemisel reeglina soovitatav kasutada kogenud immigratsiooniküsimustele keskendunud õigusnõustajate abi. Selliste nõustajate leidmiseks võib kasutada Ameerika Immigratsiooniadvokaatide Assotsiatsiooni vastava teenuse abi (http://www.aila.org/content/default.aspx?bc=12621|10180) või kasutada erinevaid  andmebaase (http://www.ilw.com/).

Ettevõtluse vormid ja registreerimine

Kuna ettevõtete registreerimine ja ettevõtlust reguleeriva seadusandluse koostamine on USA-s detsentraliseeritud, siis peab ettevõtlusega alustada soovija tegema valiku erinevate osariikide ja erinevate ettevõtlusvormide vahel. Levinud  ettevõttetüübid on:

  • Aktsiaselts (Corporation – Corp.);
  • Osaühing (Limited Liability Company – LLC.);
  • Täis-, usaldus- ja piiratud vastutusega ühing (General, Limited & Limited Liability Partnership).

Tegutseda võib ka välisettevõtte filiaalina (Branch) ja füüsilisest isikust ettevõtjana (Sole Proprietorship).

Ettevõtte asutamisel peaks ettevõtlusvormi valikul võrdlema erinevaid variante lähtuvalt järgmistest kriteeriumidest:

  • Ettevõtte omanike vastutuse ulatus;
  • Erinevused ettevõtte juhtimises ja kontrollis;
  • Kapitali- ja krediidinõuded;
  • Erinevused maksundusreeglites;
  • Omandiõiguse üleandmise lihtsus;
  • Ettevõtte pärandamist jmt. puudutavad reeglid.


Aktsiaselts (Corporation)

Aktsiaseltside tegevust reguleerivates üldpõhimõtetes on sarnasusi Eestis kehtivate reeglitega. Samas tuleb siiski ettevõtte asutamisel tutvuda põhjalikult konkreetse osariigi äriõiguse eripäradega ja kindlasti on soovitatav kohaliku õigusbüroo abi kasutamine.

Aktsiaselts on iseseisev juriidiline isik, mille õigused ja kohustused on reeglina tema aktsionäride omadest eraldatud. Siiski on olemas erandeid, millistel juhtudel saab ettevõtte vastu esitatud süüdistuste korral võtta vastutusele ka ettevõtte omanikke või ettevõtte töötajaid.

Asutamine

Erinevate osariikide aktsiaseltside asutamist puudutavad reeglid on oma põhijoontelt sarnased, kuid detailides on igal osariigil erinevusi. Üldiselt on aktsiaseltsi asutamine (incorporation) üsna kiire (2-5 tööpäeva), vähekulukas ja mitte paberimahukas protsess.

Aktsiaseltsi asutamiseks tuleb reeglina ette valmistada osariigi seaduste ja ettevõtte omaniku huvidega kooskõlas olev asutamisdokument (enamikes osariikides Certificate of Incorporation) ning esitada see kinnitamiseks osariigi vastavasse ametiasutusse. Enamikes osariikides on selleks ametiasutuseks Osariigi Sekretäri Amet (State Secretary’s Office). Asutamisdokumendis peab tavaliselt olema kajastatud järgmine info:

  • Aktsiaseltsi nimi. Nimi ei tohi olla eksitav  ega sarnaneda olemasolevate ettevõtete nimedega. Osariikidel on kindlad reeglid, mis sätestavad nimedes kohustusliku info ning samas sageli keelavad segaduste vältimiseks teatud tegevusaladele (pangandus, kindlustus jne) viitavate sõnade kasutamise ilma vastavat valdkonda reguleerivate osariigi ametkondade loata;
  • Tegevusala. Kuigi varem oli aktsiaseltsi asutamisel nõutud ettevõtte tegevusalade täpne määratlemine asutamisdokumentides, on nüüdseks enamikes osariikides lubatud tegevusalade äärmiselt üldine määratlus (näit: „Aktsiaseltsi tegevusalade hulka võivad kuuluda kõik seaduslikud tegevused, milleks aktsiaseltside asutamine on lubatud”);
  • Kapitali sissemakse. Asutamisdokumentides tuleb märkida aktsiaseltsi kapitali väärtus ja jaotus, seejuures pole paljudes osariikides määratletud minimaalset aktsiakapitali. Määratletud peab olema ka aktsiate jaotus erinevate aktsiatüüpide vahel ja aktsiate nominaalhind. Nõutud on nn lihtaktsiate (common stock) olemasolu, neile lisaks on lubatud emiteerida ka eelisaktsiaid (preferred stock). Asutamisdokument on võimalik vormistada selliselt, et võimalik oleks hilisema aktsiakapitali suurendamine ilma asutamisdokumendi muutmiseta;
  • Ametliku esindusaadressi määramine. Harilikult nõuavad osariigid aktsiaseltsi asutamisel osariigis paikneva ametliku (kontori) aadressi ja ametliku esindaja (registered agent)  määramist. Samas on osariike, mille seadusandlus ei nõua osariigis paiknevat ametlikku aadressi või ametliku esindaja nimetamist ja piisab vaid postiaadressist, kuhu on osariigi ametivõimudel või teistel asjast huvitatutel võimalik saata ametlikku posti.

Lisaks tuleb koostada aktsiaseltsi põhikiri. Aktsiaseltsi põhikirja koostamise ja selles sisalduva vajaliku info sätestavad osariikide seadused. Põhikiri peab tavaliselt määrama aktsiaseltsi nõukogu (Board of Directors) ja tegevjuhtkonna (officers või executives) koostamise põhimõtted, nende õigused ja kohustused, aktsionäride ja nõukogu koosolekute kokkukutsumise reeglid, aktsiaseltsi eelarveaasta jne.

Põhikirja koostamise järel peab nõukogu pidama aktsiaseltsi asutamiskoosoleku (organizational meeting). Tavalised asutamiskoosolekul tehtavad otsused on:

  • Aktsiaseltsi tegevjuhtkonna ametisse määramine;
  • Aktsiakapitali sissemaksete aktsepteerimine ja aktsiate väljastamine. Sissemaksed võivad olla nii rahalised kui ka mitterahalised (sh. nii varas kui ka teenustes) ja peavad vastama vähemalt nende vastu saadavate aktsiate nominaalväärtusele. Reeglina võib olla aktsiaseltsil ka ainult üks aktsionär, kes üldjuhul võib olla ka välisriigi kodanik. Siiski on mõned sektorid – lennundus, side, elektri tootmine ja –ülekanne, laevandus ning teatud kaevandus-, pangandus- ja kindlustustegevused, mida peetakse oluliseks riigi strateegilise julgeoleku seisukohast ja mille puhul on seetõttu välisosalusele teatavad piirangud;
  • Volituse andmine aktsiaseltsi pangaarve avamiseks. Nõukogu otsus on aluseks aktsiaseltsi pangaarve avamiseks, samuti peab nõukogu volitama kindlaid inimesi selle arve kasutajaks. Arve avamisel nõuavad pangad reeglina veel volitatud isikute allkirjanäidiseid vastavatel blankettidel, föderaalse maksukohuslase numbri olemasolu ja ka taustainfot ettevõtte omanike ja juhtkonna kohta. Segaduste vältimiseks tuleks pangast, kus soovitakse arve avada, nende täpsete nõudmiste kohta enne infot küsida;

Aktsiaseltsi registreerimine ühes osariigis annab loa tegutsemiseks vaid just selles osariigis ja mitmes osariigis tegutsedes peab ettevõte end registreerima neis teistes osariikides kui välisettevõte (foreign corporation). Olukorda muudab keerulisemaks see, et mingis osariigis „välisettevõttena” registreerimiseks piisav „tegutsemine” ja sama osariigi maksuameti jaoks maksudeklaratsioon esitamiseks piisav „tegutsemine” ei ole reeglina oma sisult kattuvad, mistõttu on probleemidesse sattumise vältimiseks soovitav kasutada vastavate kogemustega kohaliku õigusbüroo teenuseid. Teises osariigis aktsiaseltsi välisfirmana registreerimata jättes riskib ettevõte osariigipoolsete administratiivkaristustega, lisaks pole ettevõttel sellisel juhul võimalike vaidluste puhul osariigi õigussüsteemi täit kaitset.

Juhtimine

Aktsiaseltsi juhtivorganiteks on nõukogu ja juhatus. Tavaliselt peab nõukogu koosnema vähemalt kolmest liikmest, kuid mõnes osariigis võib nõukogu olla ka üheliikmeline või  minimaalne nõukogu liikmete arv sõltub aktsionäride arvust. Sisuliselt võivad aktsionärid määrata nõukogusse liikmeid vastavalt oma soovidele, nõukogu liikmed ei pea olema USA kodanikud või residendid, samuti pole nõudeid, mis kohustaks nõukogu liikmeteks kaasama aktsionäride, töötajate vms. esindajaid.

Nõukogu istungeid võib pidada väljaspool USA-d ja/või liikmed võivad osaleda käimasolevatel nõukogu istungitel telefoni või videokonverentsi vahendusel (st. nõukogu liikmetel peab olema võimalus esitada oma arvamusi koosolekul arutusel oleva kohta reaalajas). Üldiselt pole lubatud hääletamine asendusliikmete kaudu. Mõnedes osariikides on olemas eraldi reeglid väikese aktsionäride arvuga aktsiaseltside (nn. close corporations) kohta, mis näiteks lubab aktsiaseltside juhtimist ilma nõukoguta otse aktsionäride poolt.

Aktsiaseltsi juhatus peab reeglina olema vähemalt kaheliikmeline, juhatuse liikmed ei pea olema USA kodakondsed ega residendid.

Aruandlus

Aktsiaseltsi asutamisel tuleb luua ettevõtte aruandluse kord, mh. tuleb tähelepanu pöörata järgnevate punktidele.

  • Aktsiaseltsi protokolliraamat. Aktsiaseltsi tegevus ehk aktsionäride ja nõukogu koosolekud ja seal tehtavad otsused tuleks kirjalikult dokumenteerida. Aktsionäride ja nõukogu koosolekud peavad vastavalt osariikide seadusandlusele toimuma vähemalt kord aastas;
  • Aktsiaraamat. Aktsiaseltsi aktsiatega ja aktsionäride ringis tehtavad muutused peavad kajastuma ettevõtte aktsiaraamatus;
  • Pitsat. Harilikult pole pitsati olemasolu seadusega nõutud, siiski võivad pitsati kasutamist ametlikus asjaajamises eeldada näiteks pangad, tarnijad või tellijad;
  • Föderaalne maksukohuslase number (Federal Tax Identification number või ka Employer Identification Number). Ettevõtte tuleb tegutsemiseks  arvele võtta USA maksuametis (U.S. Internal Revenue Service).
  • Raamatupidamine. Hoolimata eelkõige USA börsiettevõtete läbipaistvuse suurendamiseks viimastel aastatel karmistatud raamatupidamisreeglitest on vähemalt mitte-börsiettevõtete raamatupidamist korraldavad eeskirjad seni veel üsna leebed ning annavad ettevõtetele piisavalt vabadust oma raamatupidamise organiseerimiseks. Arvestades föderaalsete, osariiklike või ka kohaliku tasandi maksuauditite võimalusega peab  aktsiaseltsi raamatupidamine siiski kajastama alati hetkeolukorda ja säilitada tuleks kulu- ja tuludokumente.

Aktsiaselts peab esitama perioodiliselt maksuaruandeid nii föderaal-, osariigi- kui ka kohalikul tasandil. Sealjuures peab arvestama, et aktsiaseltsi tegutsemisel mitmes osariigis peab ka maksuaruandeid  esitama mitmesse erinevasse osariiki. Lisaks peavad ettevõtted, millest maksustamisaasta jooksul ükskõik millisel hetkel kuulub otseselt või kaudselt vähemalt 25% välisomanikule ja mis on aasta jooksul tegutsenud, täitma USA maksuameti küsimustiku (Form 5472) (PDF), mis annab täiendavat infot ettevõtte ja eelkõige selle välisomanike tegevuse kohta.

Filiaal (Branch)

Eelpool kirjeldatud võimalust ühes osariigis registreeritud ettevõtte „välisettevõttena” arvele võtmiseks äritegevuseks teises osariigis, on võimalik kasutada ka mujal riigis registreeritud ettevõtte filiaali asutamiseks selles osariigis tegutsemiseks. Selliselt „välisettevõttena” registreeritud ettevõttel on õigus tegutseda igapäevaselt samadel alustel selles osariigis asutatud (incorporated) ettevõtetega. Siiski kehtivad „välisettevõttena” registreeritud ettevõtetele erinevad maksustamisreeglid ja olulise negatiivse aspektina seob filiaali asutamine terve ettevõtte filiaali vastu esitatavate hagide ja kahjunõuetega. See on ka põhjus, miks välisfirmad eelistavad USA-s oma äri alustades asutada tavaliselt uue eraldiseisva tütarettevõtte, mis vastutab hagide korral oma varadega.

Osaühing (Limited Liability Company)

Osaühing kui ettevõtlusvorm on USA-s suhteliselt uus, kuid populaarne ettevõtte tüüp, kuna kokku on pandud aktsiaseltsile iseloomulik omanike piiratud vastutuse printsiip ja täis- või usaldusühingutele kehtivad lihtsamad aruandlus- ja maksustamisreeglid. Mõnes osariigis nõutakse osaühingu moodustamiseks vähemalt kahe osaniku olemasolu, teistes aga võib osaühingu luua ka üks osanik.

Asutamine

Osaühingu asutamiseks peavad selle osanikud (members) valmistama ette asutamisdokumendi (Certificate of Formation, mõnikord ka Articles of Organization) ja põhikirja (Limited Liability Company Agreement, mõnikord ka Operating Agreement).  Sarnaselt aktsiaseltsi asutamisega tuleb asutamisdokument esitada tavaliselt Osariigi Sekretäri Ametisse. Osaühingu asutamiskuupäevaks loetakse asutamisdokumendi esitamise kuupäev. Kuigi erinevate osariikide seadused esitavad osaühingu asutamisdokumendile erinevaid nõudeid, peab selles kindlasti sisalduma osaühingu nimi (peab tavaliselt sisaldama osaühingu inglisekeelne lühend LLC), osaühingu osanikud ja osaühingu tegevusvaldkonnad, kuid viimaste kirjeldus võib olla väga põgus ja üldine.

Juhtimine

Osaühingu juhtimist puudutavad detailid sisalduvad ettevõtte põhikirjas, mis on oma iseloomult lihtsalt osaühingu osanike vaheline kokkulepe. Osariikide seadusandlus annab osaühingu asutajatele üsna palju vabadust sobivaima juhtimistüübi valikul ja selle võib kujundada aktsiaseltsi, täis-, usaldus-, või piiratud vastutusega ühingu järgi või ka erinevaid variante omavahel kombineerides.

Kuna osaühingu asutajatele tehakse ettevõtte loomisel väga vähe ettekirjutusi dokumentides kohustuslikult sätestatava kohta, siis peaks osaühingut luues olema äärmiselt hoolikas erinevate võimalike vaidlusküsimuste ennetamiseks vastavate klauslite lahti kirjutamisel osaühingu põhikirjas. Arvestades osaühingute sageli puudulikest põhikirjadest tulenevaid vaidlusi, on enamikel osariikidel selliste vaidlusküsimuste lahendamiseks olemas nö osaühingu standardklauslid (default provisions), milles sätestatud tingimusi arvestatakse samalaadsete klauslite puudumisel konkreetse osaühingu põhikirjas. Ettevõtte asutamisel tuleks veenduda, et neis standardklauslites sisalduv ei oleks vastuolus osanike soovidega ja ebameeldivuste vältimiseks tuleks soovitu sätestada põhikirjas.

Aruandlus

Osaühingul on USA-s lubatud valida, kas makse soovitakse maksta vastavalt aktsiaseltsidele rakendatavatele põhimõtetele (maksumaksja on ettevõte) või täis- ja usaldusühingutele rakendatavate põhimõtete järgi (ettevõtte tulud jaotatakse selle osanike vahel, kellel lasub seejärel ka maksude maksmise kohustus).

Täis-, usaldus- ja piiratud vastutusega ühingud (General, Limites & Limited Liability Partnership)

Täis-, usaldus- ja piiratud vastutusega ühinguid (edaspidi „ühingud”) puudutav reeglistik sarnaneb paljuski Eesti äriseadustikus tooduga ning ühingud erinevad aktsiaseltsist põhiliselt vastutuse ja maksustamisreeglite poolest. Üks või mitu ühinguliiget on reeglina isikliku varaga vastutavad ettevõttele esitatavate nõuete eest ja kuna ühingu kasum jaotatakse selle liikmete vahel, siis vastutavad need ka maksude tasumise eest.

Ühingud asutatakse selle osanike omavahelise lepingu (partnership agreement) sõlmimise teel. Ühingu liikmed (partners) võivad olla era- või juriidilised isikud ilma residentsus- või kodakondsuspiiranguteta. Täisühingu puhul võib asutamisleping olla isegi suuline kokkulepe, kuid võimalike ebameeldivuste ärahoidmiseks on siiski eelistatud kirjalik.

Asutamislepingus peaks olema kajastatud ühingu liikmete sissemaksete iseloom ja suurus, ühingu juhtimise põhimõtted, kasumi ja kahjumi jaotamise põhimõtted, osaluste muutmise võimalused ja põhimõtted.

Täisühingu puhul on selle liikmed (general partners) võrdselt tegevad ettevõttes (võivad palgata töötajaid, sõlmida lepinguid ühingu eest jne) ja vastutavad võlgade, maksu- ja muude nõuete eest. Lisaks on võimalik ka vastupidine – ühingu liikmete võlausaldajad võivad nõuda oma nõuete rahuldamist ühingus oleva osaluse arvelt.

Usaldusühingu puhul on ettevõttes vähemalt üks täisosanik, kellel on õigus ettevõtte nimel äritoiminguid teha, kuid kes vastutab ka ettevõtte vastu esitatavate nõuete eest isikliku varaga. Lisaks on usaldusühingus vähemalt üks usaldusosanik, kellel pole õigust ühingu nimel toimingute tegemiseks ning kelle vastutus ühingu vastu esitatavate nõuete eest piirdub vaid tema osalusega ühingus. Täisosanik võib ühingu asutamisel oma osalusena teha sissemakse nii sularahas, varas või ka teenustes, usaldusosanikul viimast võimalust ei ole.

Arvestades usaldusühingu liikmete erinevaid õigusi ja kohustusi on usaldusühingute tegevus reeglina täpsemini reguleeritud täisühingutega võrreldes ja ühingu loomisest peab reeglina avalikult teavitama osariigi poolt määratud korras.

Piiratud vastutusega ühingud on üldiselt sarnased täisühingutele ja on kasutusel peamiselt teenustesektoris, näiteks advokaadi-, arhitekti-, raamatupidamis- jmt. firmade poolt. Selle liikmete vastutus kolmandate osapoolte ees piirdub reeglina nende osalusega ühingus, välja arvatud juhul, kui neil on isiklik osalus vaidluse või hagi aluseks olnud tegevuses.

Ühisettevõte (Joint Venture)

Ühisettevõtte ettevõtlusvormi kasutatakse tavaliselt piiratud kestusega ühisprojektide teostamiseks, mistõttu juhindutakse ettevõtte asutamisel ja juhtimisel üldiselt vastavas osariigis ühingutele kehtivast seadusandlusest. Pikaajalise  ärisuhte kava korral on aga ühisettevõtet võimalik registreerida ka aktsiaseltsi või osaühinguna.

Füüsilisest isikust ettevõtja (Sole Proprietorship)

Füüsilisest isikust ettevõtja on üksikisik või abielupaar, kes vastutavad isiklikult ettevõtte kohustuste eest. Kuigi välismaalased võivad end registreerida füüsilisest isikust ettevõtjana, ei ole see ettevõtlusvorm isikliku vastutuse klausli tõttu siiski väga populaarne.

USA-s ettevõtlusega alustamisel peaks täpsema ja konkreetset osariiki puudutava  info saamiseks kindlasti tutvuma  osariikide ettevõtluse arendamisega tegelevate ametite veebilehtedel (vt kasulikud aadressid) olevate materjalidega. Ettevõtte asutamise ja käivitamisega seotud asjaajamiste kiireks ja probleemituks laabumiseks on soovitav kasutada kohalike õigusbüroode teenuseid.

Ettevõtete maksustamisreeglid

USA maksusüsteem on mitmetasemeline ning läbi erinevate seaduseparanduste pidevas muutumises. Eksisteerivad föderaal-, osariikide ja kohalikud maksud.  Föderaalmaksud moodustavad 2/3, osariikide- ja kohalikud maksud 1/3 kogu maksukoormusest.

Föderaalmaksudeks on ettevõtete tulumaks, üksikisiku tulumaks, sotsiaalkindlustusmaks, vara- ja kingitusmaks ning aktsiisimaksud. Osariigid ja kohalikud omavalitsused maksustavad ettevõtteid ja üksikisikuid tulumaksu, müügimaksu (sales tax – oma iseloomult lähedane käibemaksuga), kinnisvaramaksu ja teiste maksudega. Maksude tase on osariigiti erinev ja on osariike, kus mõni üldlevinud maksudest puudub. Osariigid püüavad sageli oma maksusüsteemid muuta välisinvestoritele atraktiivseteks.

Osariikide tulu-, müügi- ja aktsiisimaksudega  saab tutvuda USA Maksuhaldurite Föderatsiooni (Federation of Tax Administrators) veebilehel http://www.taxadmin.org/.

USA riiklikke sotsiaalkindlustusprogramme finantseeritakse läbi sotsiaalkindlustusmaksu ja ravikindlustusmaksu (social security tax ja medicare tax), mida tööandja ja töövõtja maksavad võrdselt (vastavalt 6,2% + 6,2% ja 1,45% + 1,45%). Sotsiaalkindlustusmaksu puhul seatud maksimaalne maksustatava tulu piir (2016. aasta seisuga 118 500 USD aastas), ravikindlustusmaksu puhul pole kehtestatud maksimaalset maksustatava tulu piirmäära. Lisainfot leiate USA maksuameti (IRS) tööandjale mõeldud alamlehelt: http://www.irs.gov/publications/p15/index.html ja ülevaatlikult http://www.irs.gov/publications/p15/ar01.html.

Aktsiaseltside ja muude ettevõtlusvormide maksustamine on erinev. Aktsiaseltse (ja samad maksustamispõhimõtted - corporate tax treatment - valinud osaühinguid) käsitletakse kui iseseisvaid maksumaksjaid ja nad maksavad makse kogu maksustatavalt tulult. Aktsiaseltsi dividendide väljamaksmisel tekib selliselt aga topeltmaksustamine, kuna ka iga aktsionär peab tasuma dividendidelt tulumaksu.

Kuigi muude ettevõtlusvormide maksustamisreeglid (partnership tax treatment) on oma nüanssides keerulisemad, on oluliseks eeliseks see, et ettevõte kasumit maksustatakse vaid ühekordselt ettevõtte osanike tasemel. Üldjuhul peavad kõik ettevõtted registreerima USA maksuametis ja laskma endale väljastada ülalpool mainitud föderaalne maksukohuslase number. Vajalike protseduuride kohta leiab rohkem infot veebilehelt https://www.irs.gov/filing/self-employed-small-businesses

Kuna USA maksusüsteem on pidevalt tehtud täienduste ja paranduste mõjul minetanud oma kunagise lihtsuse ja on muutunud äärmiselt keeruliseks ja raskesti haaratavaks (1913. a vastu võetud maksukoodeks koosnes 14 leheküljest, Free Market News Network´i 28.12.2005 avaldatud andmeil on USA praegune maksuseadusandlus enam kui 60 000 lehekülge pikk), siis tasuks Eesti ettevõtetel, kes soovivad USA-s ettevõtet asutada, konsulteerida ettevõtte asutamist vahendavate ja maksude administreerimisega tegelevate ettevõtetega ning pöörata väga suurt tähelepanu õige ettevõtlusvormi valikule, mis on vastavuses ettevõtte tegevusala ja eesmärkidega. See aitab (kuid ei garanteeri) vältida hilisemaid ebameeldivaid üllatusi ettevõtte maksustamises ja ka võimalikus suhtluses USA maksuametiga.

Eesti ja USA vahel on sõlmitud topeltmaksustamise vältimise leping. Nii eraisikud kui ka ettevõtted peaksid enne USA-ga sidemete sõlmimist (juhul kui on tegemist enamaga  kui turistina USA külastamine) tutvuma selle lepingu sisuga ning konsulteerima asjatundjatega.

Täiendav info: USA maksuamet - http://www.irs.gov/Filing

Tööturu regulatsioon ja tavad

Ettevõtte asutamisel ja kohalike töötajate palkamisel peab tundma ja järgima föderaalsel, osariigi ja kohalikul tasandil kehtestatud tööõigust. Föderaaltasandil on kõige olulisemate seaduste nimekiri pikk, kuid siinjuures on oluline, et kohalikud ametnikud või siis ettevõttes töötavad juhid oleksid kursis antud seaduste praktiliste nõuetega:

  • 1964. a kodanikuõiguste seaduse (Civil Rights Act of 1964) VII peatükk. - keelab tööalase diskrimineerimise rassi, nahavärvi, rahvusliku päritolu, usu ja soo alusel, samuti keelatakse seksuaalne ahistamine ja rasedate diskrimineerimine;
  • 1967. a tööl vanuselise diskrimineerimise seadus (Age Discrimination in Employment Act of 1967) – keelab vanuselise diskrimineerimise üle 40 aasta vanade inimeste suhtes, samuti keelab sundpensionile saatmise;
  • 1990. a puuetega ameeriklaste seadus (Americans With Disabilities Act of 1990) – keelab diskrimineerimise vajalike oskustega puuetega inimeste suhtes ja nõuab tööandjalt võimalusel puuetega inimeste erivajadustele vastutulemist;
  • 1866. a kodanikuõiguste seaduse (Civil Rights Act of 1866) 42. peatüki 1981.osa – keelab rassilise diskrimineerimise lepingute ettevalmistamise, jõustamise, lõpetamise jne puhul;
  • 1993. a perekonna- ja haiguspuhkuse seadus (Family and Medical Leave Act of 1993) – kohustab tööandjaid võimaldama töövõtjaile tervislikel põhjustel, lapse sünni või adopteerimise tõttu või lapse, abikaasa või vanema eest hoolitsemiseks puhkepäevade võtmist ja keelab selliseid puhkepäevi võtnud töötajate diskrimineerimise;
  • 1963. a võrdse tasustamise seadus (Equal Pay Act of 1963) – keelab võrdseid oskusi, pingutusi ja vastutust nõudva ning sarnastes töötingimustes tehtava võrdse töö puhul palgadiskrimineerimise soo alusel;
  • 1935. a töösuhete seadus (National Labor Relations Act of 1935) – näeb ette tingimused töötajate organiseerumiseks, kollektiivseteks läbirääkimisteks jms;
  • 1938. a õiglaste töötingimuste seadus (Fair Labor Standards Act of 1938) – mh. näeb ette minimaalse tunnitasu kehtestamise ja ületunnitasu maksmise põhimõtted;
  • 1974. a töötaja pensionikindluse seadus (Employee Retirement Income Security Act of 1974) – kehtestab reeglid tööandja poolt töötajatele pakutavate pensioni- ja tervisekindlustuse plaanide asutamise, haldamise jms. kohta;
  • 1970. a tööohutuse ja –tervise seadus (Occupational Safety and Health Act of 1970) – sätestab minimaalsed tööohutuse ja töötervishoiu standardid;

Põhjalikuma ülevaate saamiseks föderaalsest tööõigusest võib kasutada USA tööministeeriumi veebilehte http://www.dol.gov/compliance/guide/index.htm.

Enamikes osariikides ja paljudes kohaliku omavalitsuse üksustes kehtivad regulatsioonid, mis kordavad ja tugevdavad föderaalseadustes toodud põhimõtteid (näiteks keelatakse diskrimineerimine ka perekonnaseisu või seksuaalse orientatsiooni alusel). Tööõiguse rikkumiste korral võivad tööandjatele kohtute poolt määratavad karistused olla väga ulatuslikud ja tähendada sageli lisaks otsese kahju kompenseerimisele ka kaudse või moraalse kahju rahalist hüvitamist.

Viimaste aastate kohtupraktikate alusel võib väita, et üha suurenev on risk, et lisaks tavapärastele vaidlusküsimustele võidakse välisettevõtteid süüdistada diskrimineerimises kui ametikohti täidetakse välismaalastega, eriti kui see tähendab nö. rotatsioonikorras neile määratud kohtadele toomist.

Miiniumpalk

USA-s kehtiv föderaalne minimaalne tunnitasu on 7,25 USD (alates 24. juulist 2009) , samas on peaaegu kõigil osariikidel ka oma miinimumtasu sätestavad seadused. Enamikel juhtudel on osariikide poolt kehtestatud miinimumtasu võrdne föderaalsega, kuid 16 osariigis ja pealinnas Washingtonis on minimaalne tasu föderaalseadusega nõutust kõrgem.

Täiendav info: USA tööministeerium - http://www.dol.gov/dol/topic/wages/minimumwage.htm


Keskmised palgad erinevates majandusharudes

Alaliste töökohtade puhul jälgitakse eelkõige aastapalga suurust. Üheks selle põhjuseks võib pidada eelkõige erasektoris makstavate tulemustasude ja preemiate suurt osakaalu aastasissetulekus , mistõttu töölepingujärgne kuupalk ei kajasta tihti reaalset sissetulekut.

USA palgatase on OECD riikide hulgas üks kõrgemaid, samas on nii globaalne konkurents kui ka viimastel aastatel toimunud tootlikkuse tõus hoidnud palgakasvu alla 1% aastas. Täiendav info keskmiste aastapalkade kohta Bureau of Labor Statistics http://www.bls.gov/, kus andmed seisuga jaanuar 2016 on avaldatud aadressil www.bls.gov/oes/current/oes_nat.htm   

Töötajate tööalased õigused ja kohustused

OECD analüüside kohaselt on USA tööõigus OECD liikmesriikide hulgas töötajate õiguste kaitse küsimustes üks kõige vähenõudlikumatest. Teiste arenenud tööstusriikidega võrreldes jätab USA õigussüsteem palju ruumi turuolude ja ettevõtete vahelise konkurentsi otsustada, võimaldades seeläbi ettevõtetel reageerida kiiresti majanduses toimuvatele tõusudele ja langustele ning suurendades töötajate motivatsiooni ja vajadust enese pidevaks tõestamiseks. Sellise paindlikkuse varjuküljeks on aga töötajate jaoks minimaalsed sotsiaalsed garantiid ja risk jääda sissetulekuta ka haigestumise vms. ootamatu sündmuse korral. Traditsiooniliselt on USA-s kehtinud põhimõte, et välja arvatud juhtudel, mil ettevõte kavatseb sulgeda mõne tehase ja/või vallandada korraga suurem hulk inimesi, ei reguleeri föderaalseadused vallandamisi erasektoris. Reeglina sisalduvad sellekohased klauslid küll töölepingutes või väheste ametiühingutega ettevõtete korral ka kollektiivlepingutes. Selliste eraldi sätete puudumisel võidakse töösuhe peatada suvalisel hetkel ja ilma sellekohase teate või põhjenduseta.

Siiski soovitavad tööõiguse spetsialistid, et viimastel aastatel loodud kohtupretsedentide tõttu peaks tööandjad isegi töötajate lahkumist reguleerivate sätete puudumisel olema hoolikad töölepingute, ametijuhendite jmt. dokumentide loomisel ja vormistamisel. Teatud juhtudel on kohtud tõlgendanud isegi ettevõttesiseseid üldiseid regulatsioone, tööpakkumisi jne selliselt, et need on andnud aluse töötaja õigustatud ootusele töökoha säilimiseks, kuna neis dokumentides on määratletud konkreetse töötaja seotus mingi projektiga selle kestuseks vms.

Ametiühingute loomist ja suhteid nendega reguleerib USA-s 1935. aasta töösuhete seadus. Siiski on ametiühingute olemasolu ja ametiühingutesse kuulumine USA-s pigem erand kui reegel. 2015 aasta seisuga kuulus Bureau of Labor Statistics andmetel ametiühingutesse 11,1% ehk 14,8 miljonit palgatöötajaist. Sealjuures on ametiühingutel suurem roll eelkõige traditsioonilistes ja suure töötajaskonnaga tööstusharudes nagu rasketööstus, mäetööstus, autotööstus jne. 21 osariigil on jõus nn right-to-work seadused, mis keelavad ametiühinguga ettevõtetes teha ametiühingusse kuulumist töötamise eeltingimuseks.

Töönädala pikkus USA-s on 40 tundi, seda aega ületava tööaja eest tuleb töötajatele reeglina maksta ületunnitasu, mis on vähemalt 150% tavalisest tunnitasust. Siiski näeb seadus ette ka erandeid ja töötajate kategooriaid, kellele ületunnitasu maksmine pole kohustuslik. Sisuliselt on erandite aluseks töötaja palgatase, palga maksmise alused ja ametikoht.

Töötajate sotsiaalsed garantiid

USA föderaalseadused ei nõua tööandjailt tervise- või elukindlustuse, kogumispensioni, tasustatud puhkuse, tasustatud pühade või –haiguspäevade võimaldamist. Erinevalt Euroopast, kus sellised soodustused on reeglina tagatud riikliku sotsiaalsüsteemi kaudu, on USA-s ulatusliku tervisekindlustuse või tavalisest pikema puhkuse võimaldamine konkurentsivõimelise palga kõrval ettevõtte jaoks olulised elemendid kvaliteetse tööjõu värbamisel.

Enamikes osariikides nõutakse tööandjailt kindlustuse pakkumist töötuse, tööõnnetuste ja lühiajalise töövõimetuse puhuks. Tavaliselt tähendab see tööandjate jaoks maksete tegemist osariigi poolt hallatavasse vastavasse fondi või siis kindlustuse võtmist läbi erakindlustusseltside.

Föderaalseadustega sätestatud riiklikud sotsiaalprogrammid ei kata suurt osa tööealisest ja –võimelisest elanikkonnast. Riiklik sotsiaalkindlustusprogramm (Social Security) on mõeldud invaliidsus-, vanadus- ning toitjakaotuspensionide maksmiseks, riiklik ravikindlustus (Medicare) katab teatud tingimustel üle 65-aastaste ning puuetega inimeste ravikulud. Kolmas föderaalseaduste põhjal ellu kutsutud programm on föderaalvalitsuse poolt rahastatav, kuid osariikide poolt hallatav vaeste ja mõnede muude inimeste kategooriate ravikulude katmiseks mõeldud Medicaid. 2012. aastal algatati President Obama juhtimisel tervishoiu süsteemi reform, mis on suunatud antud olukorra parandamisele.

Tööohutus

Föderaaltasandil tööohutuse küsimusi reguleeriva ülalviidatud tööohutuse- ja tervise-seaduse rakendusasutuseks on tööministeeriumi haldusalasse kuuluv tööohutuse ja –terviseamet, millel on õigus inspektsioonideks, juurdlusteks ja trahvideks, juhul kui seadusi  on rikutud. Paljudes osariikides on kehtestatud föderaalnõudeid täiendavad kohapealsed eeskirjad.

Arvestades tööalastest vaidlustest ettevõtjale tekkida võivate nii moraalsete kui ka materiaalsete kahjude riski, tuleks erinevate probleemide  vältimiseks kindlasti kaaluda kogemustega õigusnõustaja kasutamist töötajate palkamisel, võimalike sisedokumentide ettevalmistamisel jne.

Täiendav info: Tööohutuse ja -tervise amet - http://www.osha.gov/

Konkurentsiõigus

USA konkurentsiõigus on mahukas ning lisaks seadustele ja regulatsioonidele madalamal tasemel on erinevate küsimuste  lahendamisel olulise tähtsusega ka varasemad kohtupretsedendid. Keelatud on igasugused hinnakokkulepped (ja isegi nende arutamine), teise ettevõtte boikoteerimine, turu jagamise kokkulepped (isegi juhul kui kokkuleppe osapooled ei ole kõnealusel turul domineerivas seisus), monopoliseisundi poole püüdlemine jms.

Föderaaltasandil on konkurentsiseaduste täitmise järelvalvajaks peamiselt justiitsministeerium (Department of Justice) ning mõnedes küsimustes on tegemist jagatud vastutusega justiitsministeeriumi ja föderaalse kaubanduskomisjoni (Federal Trade Commission) vahel. Ettevõtetel on ka õigus pöörduda otse kohtute poole, kui tuntakse ennast ohustatuna konkurentsireeglite rikkumise pärast.

Täiendav info: Justiitsministeeriumi konkurentsiküsimustega tegelev allüksus  http://www.justice.gov/atr/index.html

Intellektuaalomandi kaitse

Intellektuaalomandi kaitset puudutavates küsimustes tuleks kindlasti kasutada intellektuaalse omandi õigusele keskendunud advokaadi abi. Kohaliku spetsialisti mittekasutamine või intellektuaalomandi küsimustest mööda vaatamine võib ettevõtte tegevuse käigus tekitada märgatavaid probleeme ning halvemal juhul tähendada isegi turu ja kaitset vajanud toote kaotust.

Eelkõige ettevõtte nime registreerimisel ja nime kasutamisel ning oma toodete müügil USA-s tuleks teha eeltööd vältimaks probleeme mõne samanimelise kaubamärgi omanikuga. Kaubamärgi süsteem USA-s on mitmetasandiline ja lisaks USA patendi- ja kaubamärgiameti poolt väljastatavatele föderaalsetele kaubamärkidele on kaubamärke võimalik registreerida ka osariigi tasandil. Samuti on oluline, et ettevõtte registreerimisel kontrollitakse osariigi ametivõimude poolt vaid soovitud nime puudumist konkreetse osariigi registris. Ettevõtte nime kasutamisel või ka ettevõtte kaubamärgi föderaalsel registreerimisel võivad aga tekkida probleemid samasuguse kaubamärgi omanikuga mõnes teises osariigis. Vastavate ettevõtete poole pöördudes on võimalik välja selgitada, kas mingi kaubamärk on juba kasutuses. Esimese sammuna võib soovitada otsingut USA Patendi- ja Kaubamärgiameti koduleheküljelt või isegi üldist kiirotsingut Internetis.

USA on ühinenud olulisemate intellektuaalomandi kaitsmist reguleerivate rahvusvaheliste lepingutega, mis tagab  võimalused oma õiguste  kaitsmiseks.

Intellektuaalomandi küsimustes täiendava info saamiseks on soovitav tutvuda infomaterjalidega, mis on avaldatud Eesti Patendiameti ja USA Patendi- ja Kaubamärgiameti veebilehtedel (vastavalt http://www.epa.ee/ ja http://www.uspto.gov/).

Korruptsioon

Korruptsioon ei ole USA-s ettevõtlusega tegeledes probleemiks. Transparency International’i viimase korruptsiooni tajumise indeksi kohaselt oli  USA 176 riigi hulgas 16-ndal kohal (2015). Kuigi üksikuid korruptsioonijuhtumeid esineb, on nende puhul avalikkuse suhtumine üheselt tauniv ning rakendatavad karistused on ranged.

Impordipoliitika ja tollikorraldus

Väliskaubandust mõjutavaid meetmeid – tariife, lõive ja teisi  eksporti või importi mõjutavaid piiranguid - on õigus kehtestada ainult föderaalvalitsusel. Rahvusvahelist kaubandust reguleeriv seadustik ei piirdu ainult Kongressi poolt vastu võetud kaubandusalaste seaduste ja nende rakendusotsustega, vaid arvestada tuleb ka erinevate täitevvõimu asutuste suhteliselt suurte võimupiiridega ja kohtute õigusega kaubanduse mõjutamiseks läbi kohtupretsedentide. Sageli võib mõni kaubanduse seisukohast oluline õigusakt saada Kongressi heakskiidu kaubandusvälise seadustepaketi osana. Seetõttu on tihti äärmiselt keeruline saada tervikpilti ühe või teise valdkonna regulatsioonidest.

USA kaubanduspoliitika laiema raamistiku panevad paika riigi poolt Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmena võetud kohustused. Lisaks on USA sõlminud mitmeid vabakaubanduslepinguid ning rakendab maailma arenguriikide toetamiseks nn üldist soodustuste süsteemi (Generalized System of Preferences). Vabakaubandust võimaldavatest lepingutest on nii oma mahult kui ka mõjult USA ja lepingupartnerite majandusele kõige olulisem 1992. aastal allkirjastatud Põhja-Ameerika Vabakaubandusleping (NAFTA).

Eesti toodetele rakenduvad samasugused imporditariifid nagu samasugustele toodetele teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest. Konkreetsetele toodetele kehtivate imporditariifide kohta saab infot USA Rahvusvahelise kaubanduskomisjoni veebilehelt: http://www.usitc.gov/ või ka Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi koostatud turulepääsu andmebaasist (tariifid, protseduurid, kaubandusbarjäärid, SPS meetmed). Turulepääsu andmebaas on leitav veebilehelt: http://madb.europa.eu/madb/indexPubli.htm.

Vajaliku teabe hankimiseks peab huvitatud ettevõtja teadma teda huvitava toote klassifitseerimiseks kasutatavad koodi.

Viimati uuendatud: 28. Juuli 2016

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.