Sa oled siin

110 aastat peakonsul Johannes Kaivu sünnist

Johannes Kaiv sündis 8. juulil 1897 Tartumaal Kavilda valla Järve küla Mäelt-Lohu talus.

Pärast alghariduse omandamist Järve külakoolis ning Kavilda ja Puhja kihelkonnakoolis asus ta õppima Tartu reaalkoolis, mille lõpetamise järel 1917. aastal astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Seal tuli aga õppimine seoses Saksa okupatsiooniga pooleli jätta. Oma õpinguid jätkas Johannes Kaiv 1918. aastal Riias Balti tehnikaülikooli keemiateaduskonnas. Vabadussõja puhkedes astus ta vabatahtlikuna 2. jalaväepolku, kust saadeti Riiga organiseerimaks eesti üliõpilasi Vabadussõtta astuma. Hiljem võttis ta 2. jalaväepolgu koosseisus osa lahingutegevusest kuni Irboska vabastamiseni ja asus seejärel tööle Toitlustusministeeriumis peasekretärina, täites vajadusel ka ministri kohuseid. Pärast Vabadussõja lõppu töötas Johannes Kaiv Siseministeeriumis, kus oli administratiivosakonna abijuhataja ja trükiasjade osakonna juhataja. 1920. aastal astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1924. aastal, olles täiendanud end vahepeal Haagis rahvusvahelise õiguse instituudis. Akadeemiliselt kuulus Johannes Kaiv Eesti Üliõpilaste Seltsi ridadesse.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta Tallinnas advokaadina ja alates 1925. aasta sügisest Kohtuministeeriumis nõuniku ja kodifikatsiooniosakonna ametnikuna. Kohtuministeeriumis töötamise ajal ilmus tema sulest mitmeid raamatuid Eesti seadusandluse alal ja muid õigusteaduslikke kirjutisi.

1935. aasta sügisel asus Johannes Kaiv elama Austraaliasse, kus oli Eesti aukonsul Sydneys ja teenis elatist esindades mitmeid firmasid, sealhulgas ka „Eesti Kiviõli”.

1939. aasta alguses tegi Välisministeerium Johannes Kaivule ettepaneku asuda tööle ametkonsulina Ameerika Ühendriikides ja nii saigi temast 1. aprillist 1939 New Yorgi peakonsulaadi konsul. Konsuliks pidi ta jääma vähemalt viieks aastaks, kuid ajaloo keerdkäikude tõttu venis tema ametiaeg 26 aastani. Kui järgmisel aastal otsustati taasavada Eesti saatkond Washingtonis, mille tegevus oli lõpetatud 1926. aastal, langesid Johannes Kaivu õlule uued ülesanded. Aprillist 1940 oli ta ametlikult Washingtoni saatkonna I sekretär, täites samas New Yorgi peakonsulaadi peakonsuli kohuseid. 

Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi Eesti Washingtoni saatkonna loomine katki ja nüüd tuli tegelema hakata hoopis uute probleemidega. Eelkõige tuli tagasi tõrjuda Nõukogude Liidu esinduse katsed Eesti peakonsulaadi ülevõtmiseks, informeerida Eesti okupeerimisest ja annekteerimisest Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi ja teisi institutsioone, esitada proteste, märgukirju ja memorandumeid. Johannes Kaivu järjekindla tegevuse tulemuseks oli riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles’i avaldus 23. juulil 1940, kus öeldi, et Ameerika Ühendriigid ei tunnusta Balti riikide anastamist Nõukogude Liidu poolt. Alates augustist 1940 oli Johannes Kaivu ametinimetuseks peakonsul saadiku ülesannetes. 5. augustil 1940 anti Nõukogude Eesti võimukandjate poolt välja seadus, mis kehtestas surmanuhtluse Eestisse tagasi tulemast keelduvatele kodanikele ja nii mõisteti ka Johannes Kaiv tagaselja surma.

Peakonsulaati tabasid majandusraskused, ei olnud võimalik maksta palkasid ja tasuda ruumide eest üüri, sest arved olid kuni 1941. aasta maini Ameerika Ühendriikide pankades külmutatud. Sellest hoolimata jätkas konsulaat oma tööd, mille üheks osaks oli Eesti laevaomanike, kelle laevu Nõukogude võimuesindajad tahtsid üle võtta, huvide kaitsmine. Kogenud juristina suutis Kaiv kohtuprotsessid laevaomanike kasuks võita. Koos Johannes Kaivuga töötas sel raskel ajal ainult Ernst Jaakson, alles 1947. aastal asus konsulaati tööle Niine Kink.

Sõjajärgsel perioodil lisandus peakonsulaadi tegevusse eesti põgenikega seotud probleemide lahendamine. Johannes Kaiv suutis saada Ameerika Ühendriikide valitsuselt kinnituse, et Saksamaal olevaid eesti põgenikke ei anta välja Nõukogude Liidule. Samas jätkus töö Eesti riiklike huvide kaitsel, korraldati nõupidamisi teiste Balti riikide esindajatega, tehti koostööd kohaliku eestlaskonna ja nende keskorganisatsioonidega, eriti Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu ja Eesti Rahvuskomiteega. Johannes Kaiv oli mitmete pagulasorganisatsioonide nagu Eesti Abistamiskomitee, Ülemaailmne Eesti Ühing ja Eesti Rahvuslik Komitee Ühendriikides asutajate hulgas.

1939. aastal abiellus Johannes Kaiv Salme Väinojaga ning neil oli kaks last, tütar Maret ja poeg Peeter. Johannes Kaiv suri 21. novembril 1965 südamehaigusesse ja on maetud New Yorgi Kensico kalmistule.


Johannes Kaivu 110. sünniaastapäeva puhul asetas 8. juulil 2007 Eesti Vabariigi peakonsul New Yorgis Peeter Reštšinski tema kalmule lilled.

Heini Vilbiks
Välisministeeriumi raamatukogu juhataja

Viimati uuendatud: 9. Juuli 2007

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.