Euroopa Liit, NATO, Julgeolek
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus, Varia
Siseareng
The EU states need to have a single, united policy towards countries that supply energy to the bloc, so they are in a stronger position to negotiate with the latter, the president of the EC Jose Manuel Barroso said. "If we spoke with one voice, we would be stronger vis-à-vis energy suppliers," he said. Poland, Estonia, Latvia and Lithuania are concerned about plans by Russian and German companies to build a gas pipeline, which will bypass them under the Baltic Sea and deprive them of potentially lucrative gas transit fees and will undermine their energy security. Barroso said: "It is important to create a common energy market and not 25 or 27 markets. We have to speak with one voice to third parties. Even the biggest member states don't have the possibility and the guarantee of getting what they want when they're on their own. We must show the strength of the internal market. It's in everybody's interests to resolve this together," he added. (Afp, 14.10)
The EC president Jose Manuel Barroso said the EC recommends that EU states do not restrict immigration from new members during a seven-year transition period, even though they have the right. He said fears about new workers were unfounded. "If you look at the past, there was a fear that Spanish workers will be flooding all over Europe. You know what happened? Exactly the opposite. I can tell that Poland can be a new Spain in some years. The growth of these countries is really impressive," he said. (Afp, 15.10)
Leaders of Poland, Slovakia, the Czech Republic and Hungary emphasised their desire to join the Schengen zone next year. "It is of utmost importance to countries of the region that the Schengen accession take place as scheduled," Hungarian PM Ferenc Gyurcsany said. "We consider any delay in the enlargement of the Schengen zone not a technical, but a political question," Gyurcsany said. (Reuters, 10.10)
Põhiseaduslik lepe
Germany will try to relaunch the European constitution, FM Frank-Walter Steinmeier said. "We are convinced that the constitution makes Europe more transparent, more tangible and also more powerful," he said. "Of course by the end of our six-month presidency not all of the EU states will have implemented the draft constitution. But I am confident that we have a clear road map and, for that reason, that we can pursue the EU constitution." (Afp, 11.10) "Our presidency will, whether we like it or not, be accompanied by high and often unrealistic expectations," Deputy FM Reinhard Silberberg said. "It will be difficult to fulfil these expectations, particularly as regards the constitutional process or crisis management in the Middle East," he said. (Reuters, 15.10)
European Green parties have adopted a common platform advocating a pan-EU referendum on a constitution, party leaders said on their congress. "This is a first step for the European elections in 2009," said Ulrika Lunacek, an Austrian parliamentarian and co-president of the European Green Party. The new joint policy platform supports enlargement and more extensive EU-wide policies. But it called for a "pan-European referendum" on the constitution based on a consultation process that must "review the policies of the Union", said the other co-president, Philippe Lambert. A referendum should be held in all EU member states on the same day, while a qualified majority formula would allow the result in all 25 nations to be considered as a whole, he explained. (Afp, 15.10)
Laienemine
Ukraine's President Viktor Yushchenko called for the EU to give a signal that his country was a candidate for membership in the long term. "If we look at the processes under way in the EU today, we could say that it is not the best time to talk about Ukraine's EU membership aspirations," the president said in Financial Times. "We understand the difficulties which are under way in Europe. We are just asking to be heard. We need only one thing to know and to feel through written agreements that there are prospects for Ukraine in Europe, so that we can see the horizon," he said. (Afp, 13.10)
EC President Jose Manuel Barroso was concerned about the slow pace of reforms in Turkey. "We cannot expect Turkey to become a member in less than 15 to 20 years. In fact, we are concerned about Turkey because is rather slow from our point of view. I believe it would be great to have Turkey if Turkey respects all the economic and political criteria. This is not yet the case. It's a country that comes from a different tradition. There are efforts in the right direction but nowadays there are in fact news that are not encouraging in terms in them coming closer to us," he said. "All the member states have supported the beginning of the negotiations with Turkey and that's what we are doing on behalf of all the countries of the EU," he said. (Afp, 15.10) The French parliament’s bill making it a crime to deny the 1915-1917 massacres of Armenians will not affect Turkey's EU membership bid, External Relations Commissioner Benita Ferrero Waldner said. "One thing is what happens in France, second thing is what we are doing as the EU with a candidate country," she said. "In France the issue of the Armenian genocide has come up from time to time because there is a strong community there that always very strongly comes up with this issue," she said. (Afp, 13.10) French president Jacques Chirac has told Turkish PM Tayyip Erdogan he was sorry French lawmakers approved a bill making it a crime to deny Armenians suffered genocide at the hands of Ottoman Turks. (Reuters, 15.10) The EU is not in a position to "preach" to Turkey on human rights after France's move to block free speech with a bill making it a crime to deny Armenians were victims of genocide, Turkey’s PM Recep Tayyip Erdogan said. "Those who are trying to preach to us should keep their advice for themselves," Erdogan said. "They should first rectify the backward step they have taken on freedom of expression and then come to us," he said. (Afp, 13.10)
Välispoliitika
The EC President Jose Manuel Barroso said he will urge Russian President Vladimir Putin to ensure that those who murdered a journalist are prosecuted, adding that Moscow's "credibility" was at stake. "Yes, we want those who have assassinated Mrs. Politkovskaya - great fighter for freedom of expression - we want them to be brought to justice," Barroso said. "It's a question of credibility of the Russian government to show that they are able to bring to justice those who make those hideous crimes," he said. "We have an interest in having good relations with Russia, but I believe Russia also has an interest in having good relations with the EU," he said. (Afp, 15.10)
The EU welcomed UN sanctions imposed on North Korea for its declared atomic test. "Of course we fully back" the sanctions agreed in the UN Security Council, EC President Jose Manuel Barroso said. "They are really important for the credibility of the international community because what's happening in North Korea is not only very bad and very dangerous for the region, but for the world," he said. The development in Pyongyang "raises the question of proliferation of nuclear technology and (the) possibility of North Korea selling that technology to terrorist groups," Barroso said. "It's very important we stand firm and support the UN sanctions," he said. (Afp, 15.10)
The EU sees ex-Soviet Central Asia as an important source of energy supplies and hopes to strengthen its energy ties with the region, said Hugues Mingarelli, the EC's director for Eastern Europe, the Caucasus and Central Asia. "The EU's main aim is to reinforce the security of energy supplies. In order to achieve this goal we should diversify not only our sources of energy but also transport routes," he said on a meeting of heads of European diplomatic missions in ex-Soviet Central Asia." (Afp, 09.10)
The EU and Russia signed an environmental cooperation agreement in Helsinki, resolving to protect the Baltic Sea and forests and to fight against climate change. It was signed by Jan-Erik Enestam, environment minister of Finland, European Environment Commissioner Stavros Dimas and Russian Minister for Natural Resources Yury Trutnev. Trunov welcomed the accord, saying that Russia "would not cease to improve it's requirements and standards for protecting the environment. This is an immense country, blessed with significant natural resources, but also with an imposing industrial sector dating from the Soviet era," he added. "It's a vital step forward," Enestam said recognising that "cooperation between the EU and Russia on environmental protection has so far not been very systematic". "I am convinced that the ongoing international environmental impact assessment process will benefit all the various parties involved in the project by producing information that will be of use to decision-makers, researchers and the citizens of the coastal states around the Baltic Sea." (Afp, 10.10)
Italy handed over to Germany command of an international naval force patrolling Lebanon's coastline. "Our mission in accordance with UN Security Council Resolution 1701 is to support the Lebanese government in securing its maritime border against the illegal inflow of arms and related materials," German Navy Rear Admiral Andreas Krause said. (Reuters, 15.10)
Lithuania will champion Ukraine's effort to join two key western alliances the EU and NATO Lithuania's FM Piatras Vaitekunas said. "Lithuania was and will remain a country that supports Ukraine in its intention to join European and Euro-Atlantic organizations," he said after meeting his Ukrainian counterpart Boris Tarassiouk. (Afp, 11.10)
A senior NATO official Robert Simmons began talks on plans to increase Georgia's cooperation with the military alliance, Georgian officials said. The NATO’s special representative for the South Caucasus intended to cement a new relationship of "intensified dialogue", Saakashvili's office said. "The main point of Mr Simmons' visit is the start of preparation for relations between NATO and Georgia in their new form, in their phase of intensified dialogue," Deputy Defence Minister Mamuka Kudava said. (Afp, 10.10)
USA ja Suurbritannia ajakirjandus
Nädala meelisteemadeks Suurbritannia ning USA ajakirjanduses tõusid ülekaalukalt Põhja-Korea tuumarelva temaatika ning Vene ajakirjaniku Politkovskaja mõrv Moskvas.
Maailma üldsuse reaktsioon Põhja-Korea tuumakatsetusele oli ühene: midagi tuleb ette võtta. Kindlasti võetakse kasutusele ohjeldamismeetmed, kuid samas ei saa keegi eeldada ÜRO sanktsioone, mis sunniksid Põhja-Korea liidrit Kim Jong-Ili oma uuest aatomiarsenalist loobuma. Viimast asjaolu võiks muuta üksnes režiimivahetus Pyongyangis. Ainus reaalne Põhja-Korea mõjutaja oleks mõjuvõimas Hiina, kes ainsana võib soodustada režiimivahetust, limiteerides toidu ja kütuse eksporti Põhja-Koreasse. Ent Hiina pole sellisest plaanist kuigi vaimustatud, kaosesseviidud Põhja-Korea võib sel juhul soovida taasühineda Lõuna-Koreaga. Niisiis on Hiina retoorikaks kõnelemine ÜRO asjakohastest sanktsioonidest, julgustamaks Põhja-Koreat diplomaatilisele dialoogile oma naabrite ning USAga. (Juhtkiri, Financial Times, 14.10) Põhja-Korea tuumakatsetus võib kannustada teisigi riike tuumarelva arendama. USA president George W. Bush lubas 2002. aastal peetud aasta kõige olulisemas kõnes, et USA ei luba ohtlikel režiimidel ähvardada maailmarahu. Kolm riiki, mida Bush seejuures nimetas, moodustavad n-ö kurjuse telje. Bush tungis Iraaki, kuid ei leidnud sealt tuumaprogrammi, seni pole keegi suutnud ka Iraani peatada uraani rikastamast, mis üldlevinud arusaama kohaselt on vajalik tuumarelva loomiseks. Nüüd on Bush tõestanud, et osutus võimetuks ka kolmandat riiki - Põhja-Koread - peatama selle esimesel tuumakatsetusel. (The Economist, 13.10) USA ei ole kõiges süüdi, türanlik Põhja-Korea valitsemine oli reaalsus juba enne Bushi ametisseastumist ja on seda ka pärast USA presidendi vahetumist. Tõsised välispoliitilised möödalaskmised (Iraak), mis iseloomustavad USA praeguse administratsiooni tegevust, raskendavad kujunenud keeruka olukorra lahendamist veelgi. Valgel Majal pole praegu varasemat moraalse liidri staatust, samuti on administratsioon ületanud oma võimupiire. Samas on Iraagis valitsev kaos ning Iraani ja Põhja-Korea trots USAd mõtlema pannud, et Ühendriigidki ei saa üksipäini tegutseda, ka nemad vajavad liitlasi. Nelikümmend kolm aastat tagasi, kui viis tuumarelva omavat riiki esimest korda tuumarelvakatsetuste piiramise kokkuleppeid sõlmisid, nägi John F. Kennedy ette, et kümnendi vältel kasvab tuumarelva omavate riikide arv kahekümne viieni. Tänu tõhusale rahvusvahelisele koostööle ei osutunud see Kennedy mõttekäik prohvetlikuks, astuti hoopis konkreetseid samme massihävitusrelvade leviku tõkestamiseks. Käesolevaks hetkeks on selle leppe elujõulisus küsitav. Kui seda ei päästeta, võib järgmine kümnend tõestada, et Kennedyl oli siiski õigus. (Philip Stephens, Financial Times, 13.10) The Washington Post võrdleb hetkesituatsiooni Põhja-Koreaga seoses kuuekümnendate Kuuba raketikriisiga, mis tänu toonasele presidendile John F. Kennedyle siiski rahumeelselt lahenes. Nelikümmend aastat tagasi oldi reaalse ohu lävel, sedavõrd suur ähvardus tagas paradoksaalsel moel rahu kogu külma sõja perioodi jooksul poole sajandi vältel. Tänaseks on kõik üritanud Põhja-Korea liidrit veenda tuumarelvast loobuma, asjatult. Ei Hiina (majanduslikult) ega USA (sõjaliselt) hakka kehtestama sanktsioone. Maailm vajab kennedylikku selgust Põhja-Koreale esitatavates nõudmistes, vaid nii saab Kim Jong-Ili ohjeldada. (Charles Krauthammer, The Washington Post, 13.10) Mis on Põhja-Korea väidetavate tuumakatsetuste tagamaad? Kim Jong-Ilil õnnestus taas võita kogu maailma tähelepanu. Samamoodi nagu siis, kui ta 4. juulil raketikatsetustest Jaapani meres. Tänaseks on selgunud, et raketikatsetused kukkusid sisuliselt läbi, jutt nendest oli ajendatud pigem soovmõtlemisest, mitte reaalsusest. Seega on küsitavad ka teated tuumakatsetustest. Miks Põhja-Korea blufib? USA-poolsed karmistatud sanktsioonid ning massihävitusrelvade tõkestamine on Põhja-Korea suhtes olnud tulemuslikud, võib-olla loodab ta potjomkinliku tuumademonstratsiooni kaudu mõjutada Lõuna-Koreat või isegi USAd järeleandmistele. Igal juhul on tegemist mänguga, milles ei tasu osaleda. (Helle Dale, The Washington Times, 11.10)
Anna Politkovskaja on kolmeteistkümnes Venemaal mõrvatud ajakirjanik alates endise KGB agendi Putini presidendikssaamisest. Seal, kus lokkab seadusetus (Forbes’i Venemaa peatoimetaja Pavel Hlebnikov tapeti Moskvas 2004. aastal, tema perekond ootab siiani kurjategijate süüdimõistmist), on ajakirjanike töö eriti riskiderohke. Venemaa kolmas positsioon ajakirjanikele kõige ohtlikemate riikide nimistus, kohe pärast Iraaki ja Alžeeriat, kõneleb iseenda eest. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 9.10) Iga surm on tragöödia, Anna Politkovskaja surm on aga katastroof. Vaikinud on üks vähestest järelejäänud häältest, kes rääkis avalikult vastupidist Kremli ametlikule retoorikale inimõiguste olukorrast Tšetšeenias ning Venemaa sõjast Tšetšeenia vastu laiemalt. President Putin on oma võimuloleku ajal suure osa opositsioonist vaikima sundinud, samal ajal kui Venemaa kasutab energeetikat ja kaubanduspoliitikat suhetes naabritega pigem kui võimu instrumente. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 9.10) Putini Venemaad laastab moraalne gangreen. Pole vähimatki kahtlust, et Politkovskaja elu ähvardanud asjaolud olid üksnes poliitilised. Oma Tšetšeenia-teemalises raamatus „Venemaa häbiplekk” (2003) kirjeldas ta Putini Venemaad veelgi enam moraalselt määrdunumana kui Boriss Jeltsini valitsemise ajal. Politkovskaja kirjutas Venemaa totalitaarsusest, korruptsioonist, inimõigustele läbi sõrmede vaatamisest, ta süüdistas Putinit šovinismi ja patriotismi segiajamises, kritiseerides eriti poliitikat Tšetšeenia suhtes, mille puhul liikuma panevaks jõuks oli rassism. (Simon Heffer, The Daily Telegraph, 11.10) Raske uskuda, et Putini Kreml, puhevil naftarikkusest ja võimust, ei suuda kiiresti leida Politkovskaja mõrva tellijat. Ometi on raske optimistlikuks jääda, sest nii sellel surmal kui Venemaa Keskpanga asepresident Andrei Kozlovi (püüdis Venemaa pangasüsteemi reformida) hiljutisel mõrval on küljes poliitilise mõrva lehk. (Juhtkiri, International Herald Tribune, 10.10)
Saksamaa ajakirjandus
Saksakeelse ajakirjanduse tähelepanu koondus möödunud kahel nädalal endiselt Saksa mereväe Liibanoni-missioonile, keerulisele olukorrale Afganistanis, Gruusia-Vene suhetele, Saksamaa eesseisvale eesistumisperioodile, mõningal määral ka sisepoliitilistele protsessidele uutes liikmesriikides. Vaatluse all oli, ja on endiselt, Brüsseli poliitilise juhtkonna kontroll ELi bürokraatia üle ning Verheugeni avaldused. Ja muidugi Politkovskaja mõrv.
Venemaa Georgia-vastasel hüsteerial on oma funktsioon. Kui jälgida Vene meediat, võib jääda mulje, et Georgia väed pole enam Moskvast kaugel. Selle asemel, et süüdistused arreteeritud luureohvitseride vastu ümber lükata, hakatakse kogu ühiskonda üles kütma ning kaitsevalmidusest rääkima. Nagu oleks Kodumaa ohus. Ühe uhke suurriigi kohta, kes oma kohta maailmapoliitikas tagasi nõuab, on säärane käitumine veider. Kuid ka Georgia kuritarvitab suure naabri patoloogiaid oma huvides. Mis aga on ja jääb faktiks, see on asjaolu, et Vene väed on Georgia autonoomsetes piirkondades sees ning Venemaa väljastab selle maa alamatele nendes piirkondades rahvusvahelist õigust rikkudes oma passe. Neoimperialistlikku propaganda ja energeetika kasutamisega diplomaatilise relvana kaevab Moskva iseendale hauda. Kõik need ponnistused näitavad vaid Venemaa jõuetust. (Klau-Helge Donath, Die Tageszeitung, 2.10) Lõuna-Kaukaasias jagab Venemaa praegu kõigile õpetust, eeskätt muidugi grusiinidele, kuid ka eurooplased saavad nii mõndagi teada Putini neoimperialistliku välispoliitika kohta. Tundub nagu oleks Venemaa lausa oodanud spiooniskandaali, et Saakašvilile koht kätte näidata. Ärgu keegi arvaku, et ta võib Venemaa tahte vastaselt ELi ja NATO poole pürgida. Eelkõige on siin tegu vana geopoliitilise rivaliteediga USA-Venemaa. Venemaa loodab, et Lääne vaimustus Georgia suhtes kõige toimuva tagajärjel vaibub ning grusiinid ise oma halvenevas olukorras Georgia praegust juhtkonda süüdistama hakkavad. Kui nii juhtub, on Moskva mängu võitnud. (K.F., FAZ, 3.10) Venemaa on 244 korda suurem Georgiast. Vaatamata sellele teeb Moskva nägu, nagu lähtuks tema väikesest lõunanaabrist tohutu oht. Putin nimetab Georgia juhtkonda terroristlikuks. Ja nagu Venemaal kombeks, võtab presidendi sõnakõlksu usinalt omaks nii valitsus kui ka parlament. Saakašvili mõjub vaieldamatult provokatiivse ja suurustavana. Tema pidevad torked Moskva aadressil mängisid olulist rolli tähelepanu kõrvalejuhtimises sisepoliitilistelt probleemidelt. Kuid Moskva ülepingutatud reaktsioon tagab talle kindlasti vähemalt PR-võidu. Venemaa peaks nüüd tegema seda, mida ta kõige halvemini oskab – näitama, et ta on tõesti suurriik. (dbr, SZ, 5.10) Mitte iga konflikt Moskva ja Tbilisi vahel pole lääne tõsiseltvõetavat sekkumist väärt. Kuid kuidagi kahtlaselt vaikne on Lääne-Euroopas ikkagi. Usaldamatusest on saanud viha, Euroopa peab sekkuma. Ja Georgia peaks oma lääneleorienteeritust senisest veelgi selgemalt rõhutama ning Venemaale selgitama, et too peab endise liiduvabariigi suveräänsust respekteerima. (Nien, SZ, 6.10)
Saksamaa eesistumistele järgmisel poolaastal pannakse liiga kõrgeid ootusi. Kas ELi ja G8 topelteesistumine päädib pooliku tulemusega? On lihtsalt imekspandav, mida kõike ei oodata poliitiliselt eliidilt. Ja seda tänapäevaste majandustingimuste juures. Möödunud nädalatel polnud ühtegi kohtumist eurooplaste, jaapanlaste või ühendriiklastega, kes poleks sakslaste vastutustunnet, läbirääkimisannet ja juhtimisvõimet kiitnud. Juba aasta alguses peab Merkel ilmselt taas kriisimänedžmendiga tegelema, sest EL ilmselt katkestab läbirääkimised Türgiga. Balkanimaad ja Horvaatia ei taha, et nende võimalik liikmelisuse-perspektiiv mingite põhiseadusmängude taha takerdub ning hakkavad Saksa valitsusele survet avaldama. Suhted Venemaaga vajavad selgitamist. G8 tippkohtumisel Läänemere ääres võetakse kindlasti jutuks demokraatia üldine areng. Välja on käidud transsatlantilise majandusruumi idee. Kuid igasugustele programmidele võivad iga hetk kriipsu peale tõmmata kriisid ja konfliktide eskaleerumised. Ka kõige soodsamate poliitiliste ja majanduslike tingimuste juures ei suuda Saksa eesistumine lahendada kõiki küsimusi. Soome oleks ju samuti parema meelega hariduse ja innovatsiooniga tegelenud, kuid siis tuli sõda Liibanonis. (Klaus-Dieter Frankenberger, FAZ, 5.10) Ootused Saksamaa eesistumisperioodi suhtes on kõrged. Liidukantsler Merkeli auahnus on samuti suur. EK president Barroso on öelnud, et pole õiglane, kui kogu vastutus langeb sakslaste peale. Ja suurem osa vastutusest tuleb kanda ikkagi põhiseadusliku lepingu käekäigu suhtes. Merkel teab, et kui tal ka õnnestub diskussiooni selles küsimuses elavdada, ei lõpe arutelud enne Saksamaa eesistumisperioodi lõppu. Liiduvalitsus peab jälgima, et kogu protsessi otsast ei alustata, vaid kõigest pisut tagasi keritakse. (Bernd Oswald, SZ, 12.10)
Prantsusmaa ajakirjandus
Prantsuse press kirjutas Armeenia genotsiidi tunnistamisega seotud seaduseelnõust Prantsusmaa parlamendi alamkojas, Vene ajakirjaniku Anna Politkovskaja surmast ning Gruusia-Vene suhetest.
Euroopas on palju kõneainet tekitanud Prantsuse parlamendi alamkoja poolt vastuvõetud ja Türgis pahameelt tekitanud seadus, mis keelustab Armeenia genotsiidi eitamise. Olukorras, kus Prantsuse avalikkus on enamjaolt Türgi ELi vastuvõtmise vastu, esitatakse Armeenia genotsiidi tunnistamist kui liitumiskriteeriumi. EK laienemisvolinik Olli Rehn usub, et antud seadus, mis kõlab nagu ultimaatum, kahjustab oluliselt liitumisdialoogi Türgiga, vähendades türklaste initsiatiivi tundliku armeenlaste genotsiidi küsimusele vastuse leidmiseks. Sellel sügisel toimus esimene peaminister Erdogani algatatud Otomani impeeriumi ja armeenlaste saatusele pühendatud Türgi ja Armeenia ajaloolaste konverents, kus genotsiidi jaatajatel oli esmakordselt võimalus ilma takistusteta sõna võtta. Tegemist on eelkõige Türgi ja Armeenia ning Armeenia türgi kogukonna omavahelise konflikti lahendamis- ning lepitamisprotsessiga, millele prantslaste seadus võib katastroofilist mõju avaldada. Prantsusmaa käitumine vähendab türklaste usaldust ELi suhtes, valmistades neile, kes näevad ELis mitmesuguste vabaduste, eriti sõnavabaduse kantsi, suure pettumuse. (Olli Rehn, Liberation, 13.10)
Tapeti üks parimatest ning julgematest Vene ajakirjanikest – Anna Politkovskaja, kes tõi päevavalgele mitmed vene sõdurite brutaalsed kuriteod Tšetšeenias. Tema paljastas oma kaaskondlastele, mis tegelikult Tšetšeenias toimub, ning maailmale seda, milline Venemaa tegelikult on. (Emmanuel Wallon, Liberation, 11.10) Politkovskaja tõi lugejateni tõe enam kui seitse aastat väldanud Tšetšeenia sõjast, mida valitsus avalikkusele „terrorismivastase” võitlusena serveeris. (Juhtkiri, Le Monde, 11.10) Anna Politkovskaja surm oli nagu viimase sügislille kustumine enne külma tulekut. (Bernard Guetta, L’Express, 12.10) Putini kritiseerijana tuntud Politkovskaja ei ole esimene ohver. Putini teise ametiaja jooksul on tapetud 12 ajakirjanikku, kellest ühegi mõrvarit pole tabatud. Et skandaalse ajakirjaniku mõrva hakkab uurima valitsusele lähedalseisev Vene peaprokurör Juri Tšaika, võib kindel olla, et süüdlast ei avastata ka seekord. Nagu ajalugu on näidanud, võib Putinile vastuhakkamine lõppeda kolmel moel: eksiilis, vanglas – näiteks Hodorkovski – või surmaga. Nagu KGB hiilgeaegadel, kaovad endise tipp-KGBlase juhitud riigis inimesed praegu sama lihtsalt. Politkovskaja mõrv tõestab, et Putini juhitud Venemaa areneb banaalse diktatuuri suunas, kus seadustel ei ole võimu. Seaduste mittekehtimine on levinud ka diplomaatiasse. Venemaa „kriminaliseeritud diplomaatia” kinnitab kanda naaberriikides, eesmärgiga nende poliitikat Venemaale soodsas suunas pöörata. Tänu sellisele „diplomaatiale” õnnestus Putinil Ukraina opositsiooniliidri Julia Tõmošenkole esitatud kriminaalsüüdistuste abil suunata valimisi venemeelsete jõudude kasuks ning nurjata revolutsiooniliste „oranžide” võimulepääsemise. Putini teise ametiaja algusest saadik on Venemaa arenenud vastupidiselt ülejäänud maailma ootustele. Usuti, et noor Putin on võimeline Venemaad moderniseerima ning riigi seadusandlust rahvusvaheliste reeglitele kohaselt juriidiliselt reformima. Tegelikkuses on Putin viimased kuus aastat oma riiki pimeduse suunas juhtinud. Maailmal, eriti Euroopal, oleks aeg seda endale tunnistada. Siinkohal peaks maailma endale meelde tuletama seda, et vaikimine tähendab nõusolekut. Kas on arukas Putini tegemisi rahulikult pealt vaadata, kui nende eesmärgiks on energeetiline superriik, kus seadused ei loe? (Nina Khrouchtcheva, Le Figaro, 12.10) Autoritaarsus, mis Venemaal pead tõstab, ei kujuta endast kommunismi taassündi, vaid iga päevaga brutaalsemaks muutuva politseidiktatuuri kehtestamist. Venemaa koondub rahvas Putini selja taha. Rahva toetust Putinile võib põhjendada eelmise presidendi Boris Jeltsini ebaõnnestunud, šokiteraapiana mõjunud erastamistehingutega, millest said kasu üksnes paadunud bürokraadid. (Bernard Guetta, L’Express, 12.10)
Gruusia ja Venemaa vaheliste suhete pingestumine on pigem külmutatud konfliktide ülessulamine. Venemaa on otsustanud Kaukaasiat oma mõjuvõimu all hoida. NATO ja ELi koostöö tihenemine Kaukaasia regiooniga paistab Venemaad tõsiselt häirivat. NATO puhul teevad muret eelseisev tippkohtumine Lätis ning organisatsiooni missioon Afganistanis, SRÜ piiride lähedal. Rumeenia ja Bulgaaria vastuvõtmine laiendab ELi piire ja mõjujõudu Musta mereni, mille ääres asuvad ka Gruusia, Ukraina ja Moldova. Käimasolev demokratiseerumisprotsess nendes riikides kohustab ELi ka tulevikus enam nende riikidega suhtlema. Kuigi Gruusia on veel kaugel ELiga liitumisest, omab ta olulist tähtsust kütusetransiidis Kaukaasiast Euroopasse. Venemaa on Gruusiale surve avaldamiseks valinud soodsa aja, mil USA-l on raskused Iraagis ja Afganistanis. Lisaks hakkab Moskva mõju endistes N. Liidu riikides taastuma. Näiteks sai Ukrainas võimule venemeelne Viktor Janukovitši partei, kes päris kindlasti ei järgi enam läänemeelset suunda. Kuigi president Putini teisest ametiajast saadik on demokraatia Venemaal taandarenenud ning maad võtavad rassism ja ksenofoobia, hoiduvad lääneriigid tooni karmistamisest. Moskva käes on trump: sõna(ja veto)õigus arvukates konfliktides, mis maailma julgeolekut ohustavad – Iraan ning viimase eeskuju järgiv Põhja-Korea. Lisaks Washingtonile mõjutab Moskva veel Pekingit, Seouli, Tokyot ja Pyongyangi, osaleb koos USA, ÜRO ja ELiga „Nelikus”, ning kuulub maailma võimsaimaid riike koondavasse G8-sse. Moskva nn reaalpoliitika seab kahtluse alla teiste võimsate riikide võimekuse. (Jaques Hubert-Rodier, Les Echos, 13.10)
Skandinaavia ajakirjandus
Viimase nädala Skandinaavia ajakirjanduse põhirõhk asetus peamiselt kahel teemal. Vaevalt jättis Venemaa ühe tuntuima ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrv puudutamata ühegi teise ajakirjaniku või demokraatliku ühiskonna liikme südant ning riivamata õiglustunnet, nõnda ka Skandinaavias. Kirjutati Politkovskaja tööst, mõrvast ja Jyllands-Posten avaldas ka tema viimase artikli. Teiseks peamiseks teemaks oli Põhja-Korea tuumapommikatsetus, mis muutis maailma senisest veelgi ohtlikumaks.
Anna Politkovskaja oli president Putini ja teiste Vene võimuorganite ausaks ja otsekoheseks kriitikuks. Ta kirjutas palju Tšetšeenias toimuvast, oli n-ö tšetšeenide venelasest häälekandjaks. Paljude aastate jooksul kohtus Politkovskaja korduvalt Tšetšeenia separatistidega, et kuulata ära nende lugu ning aeg-ajalt kajastas ta tsiviilelanike vastu toimepandavaid kuritegusid. Ta on kajastanud nii N. Liidu lagunemisjärgseid sõjasündmusi kui ka viimaste aastate sõjalisi aktsioone. Lisaks on ta avaldanud Tšetšeeniast mitmeid raamatuid. Kuid kõige kirjutatu juures ei muutnud Politkovskaja Tšetšeeni vastupanuvõitlejaid heroilisteks ega Vene sõdureid kurjuse kehastuseks. Politkovskaja kirjeldas jõhkrat sõda nii nagu see oli. Sõda, kus ei ole ei võitjaid ega kaotajaid, on vaid kannatused ja surm, jõhkrus ja reetmine. Nüüdseks on saanud Politkovskajast kaheteistkümnes Venemaal tapetud ajakirjanik alates Putini võimuleasumisest 2000. aastal. Politkovskaja elu kallale oli ka varem kiputud ning ühel oma kohtumisel Norra ajakirjaniku Per Kristian Aalega ütles ta, et Putini Venemaal saavad inimesed väga kergesti surma, eriti kui nad julgevad valjusti välja öelda, mida nad mõtlevad. Politkovskaja ütles palju ja ütles väga valjusti, enamasti läbi liberaalse ajalehe Novaja Gazeta, kuniks ta Moskvas, omaenda kodus maha lasti. Kes oli selle mõrva taga? Kas tegi Moskva-meelne Tšetšeenia valitsusjuht Kadõrov endale „sünnipäevakingituse”? Või sepitseti see Putini opositsionääride seas, et destabiliseerida olukorda Tšetšeenias? Või oli see Tšetšeenia opositsioon, kes üritab Kadõrovit kõrvale kallutada ja mitte lasta väikesel riigil jälle uude kriisi langeda? Või on selle taga midagi muud? Keegi ei oska sellele veel vastata, kuid poliitika analüütikud Moskvas kalduvad Kadõrovi versiooni pool. Ta on korduvalt rääkinud praegu Tšetšeenias valitsevast normaalsest olukorrast, kuid Politkovskaja artikkel oleks need väited ümberlükanud. Lääne reaktsioon toimunule on olnud üsna ühene. ELi kõik 25-liikmesriiki nõudsid Venemaalt põhjalikku uurimist ning süüdlase karistamist. USA väljendas toimunu üle nõrdimust ning nõudis samuti süüdlaste kohtu ette toomist. Ka Euroopa Nõukogu ja OSCE reageerisid juhtunule väga teravalt. Politkovaskaja surm on Venemaa jaoks igatahes suur samm sõnavabadusest eemale. Ilma Politkovskajata on Venemaa veelgi pimedam riik. (Niels Jürgensen, Jyllands-Posten, 9.10; Per Kristian Alae, Aftenposten, 10.10)
Teade esmaspäevasest Põhja-Korea tuumapommikatsetusest näitab, et maailm on muutunud veelgi ohtlikumaks. Samuti näitas see katsetus, et rahvusvaheline süsteem relvade vähendamiseks ei toimi. Esmaspäev oleks võinud olla Aasia jaoks ilus päev. Jaapani uus PM Shinzo Abe jõudis oma Hiina visiidilt Seouli. Visiit Hiinasse andis palju lootusi kahe riigi vaheliste suhete paranemiseks. Põhja-Korea võttis aga ette tõeliselt suure sammu, mis muudab olukorda kogu selles pingelises piirkonnas. Kui väljaöeldu vastab tõele, on maailm saanud juurde veel ühe tuumariigi. Siiski ei tulnud see väga suure üllatusena, sest Põhja-Korea ambitsioonid on juba pikka aega olnud kõikidele teada. Olukorda ei saa lahendada sõjaliselt, sest see tooks endaga kaasa meeleheitel ja nurkaaetud režiimi vastureaktsiooni, mille tulemust keegi ette kujutadagi ei soovi. Ka sanktsioone on raske veelgi karmistada, kuna riik on nagunii juba isoleeritud ja kõrvale tõrjutud ning riigi juht ei näi vähimalgi määral oma rahva saatusest hoolivat. Kui Põhja-Koreal ongi nüüd tuumapomm, siis on ta muutunud üheks maailma ohtlikumaks riigiks. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 10.10) Põhja-Korea tuumapommi tulemus võib olla tohutult negatiivsete tagajärgedega. Võimalus, et sihikule võetakse nii Jaapan kui ka USA, on üsna suur. Esialgu on see küll raskendatud, kuna pomm tuleks esmalt nende riikide territooriumile transportida. See käib Põhjaja-Koreale esialgu kindlasti üle jõu. Samas on Põhja-Koreal suur võimalus oma tuumapomm müüa seda ihaldavale Iraanile või mõnele teisele Lähis-Ida riigile ning teenida sellega kopsakas summa edasisteks arendamistöödeks. Hetkeline olukord on väga komplitseeritud ning selle lahendamiseks tuleb kasutada väga taktitundelist poliitikat. (Simon Valentin Mortensen, Berlingske Tidende, 14.10)
Soome ajakirjandus
Soome ajakirjanduses leidsid laialdast vastukaja Põhja-Korea tuumakatsetus ja Anna Politkovskaja mõrv. Ajakirjandusele pakkus huvi ka Soome NATOga liitumise teema.
Põhja-Korea rajas endale tee tuumarelva omavate riikide kitsasse ringi. Peaaegu kogu maailm mõistab tuumakatsetuse hukka, kuid sellest üksi ei piisa. Kui kõik viis Põhja-Korea läbirääkimispartnerit ja ka ÜRO JN saavutaksid kokkuleppe, võiks Põhja-Korea veel taganeda. Koordineeritud poliitika võimalused ei tundu siiski kuigi soodsad olevat. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 10.10) Tuumakatsetus viis Kim Jong-ili teele, millel on inetu lõpp. On tõenäoline, et Põhja-Korea jääb endisest rohkem isolatsiooni ning sanktsioonid muutuvad karmimaks. See aga nõrgendab riigi niigi nõrka majandust. Tagasitee praegusest olukorrast läbirääkimislaua taha on aga äärmiselt raske. Põhja-Koreal on valida: kas järeleandmine, vaikne piinlemine, kokkuvarisemine või sõdimine. Järgi Põhja-Korea ei anna. (Sami Sillanpää, Helsingin Sanomat, 10.10) Läbirääkimistest ei piisa praeguse olukorra muutmiseks. Põhja-Korea juhtkonna mõjutamiseks on vaja tugevamaid vahendeid, mida nüüd ÜRO JN-lt oodatakse. On vaja kiiret ja otsustavat tegevust. Kui Põhja-Korea tuumaprogrammi ei lõpetata, on tõenäoline, et Lõuna-Korea, Jaapan ja Taiwan otsustavad hankida oma tuumarelva ning Iraan saab julgust jätkata oma tuumaprogrammi. Probleemi lahendamine sõltub suures osas Hiinast. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 10.10) Lisaks Lähis-Idale on maailmas nüüd ka teine kriisikolle. Mõlemal juhul sõltub areng USA poliitikast. On ebatõenäoline, et jõupoliitikaga saavutataks Põhja-Korea suhtes häid tulemusi. On vaja oskuslikku diplomaatiat, et võimalikke ohte ära hoida. (Juhtkiri, Kaleva, 10.10) Tuumariikide arvu suurenedes kasvab ka tahtmatult või valestimõistmisest puhkeva tuumasõja tõenäosus. Tuumapommide maailmas ei parandaks pommi olemasolu enam üksnes omaniku läbirääkimispositsiooni kriisiolukorras, vaid oleks tõsiseltvõetava riigi olemasolu tingimus. Tuumaklubist väljajääjad ei kõlbaks riikidena samale tasemele. (Lauri Tähtinen, Helsingin Sanomat, 16.10) Põhja-Korea püüdis näidata USAle oma sõjalist jõudu. Kui tuumakatsetuse eesmärk oli läbirääkimispositsiooni tugevdamine, tehti valearvestus. Tuumakatsetus on pigem poliitiline kui sõjaline vastus, millega soovitakse ilmekalt näidata, et USA poliitika ei oma mõju. (Raimo Väyrynen, Turun Sanomat, 13.10)
Venemaa Keskpanga asejuhi Andrei Kozlovi ja ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrvad on tõsine poliitiline tagasilöök ka president Vladimir Putinile, kes on korduvalt rõhutanud demokraatia põhimõtteid. Mõrvad näitavad kui pikk tee Venemaal ees seisab, et saavutada stabiilne demokraatia ja sõnavabadus. Politkovskaja mõrv näitab Venemaa ühiskonna üldist seisu. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 10.10) Arvati, et Politkovskajat kaitseb rahvusvaheline tähelepanu. Tema mõrv president Putini sünnipäeval ei ole see, mida Venemaa soovis. Teisest küljest mõjub mõrv, mis sooritatakse rahvusvahelisest reaktsioonist hoolimata, hirmutavalt Venemaa teistele ajakirjanikele ja teisitimõtlejatele. Politkovskaja mõrvati, kuna ta rääkis teistsugusest Venemaast. (Christian Jokinen, Turun Sanomat, 10.10) Rünnak sõnavabaduse vastu tähendab tagasilööki demokraatia arengule ning paneb kogu Venemaa praeguse juhtkonna usutavuse proovile. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 10.10) Anna Politkovskaja mõrv näitab, milline olukord valitseb Venemaal, kus meedia on rakendatud võimueliidi huve teenima. Politkovskaja on sõnavabaduse märter, kelle mõrv loodetavasti juhib ELi ja USA tähelepanu sellele, et inimõigused ja sõnavabadus on lahutamatud. Kui sõnavabadust ei ole, saavad võimu need, kes sellest enim kasu saavad ning võimust hoitakse kinni kõigi vahenditega. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 10.10)
Helsingin Sanomate suhtumine Soome liitumisse NATOga on jäänud ebaselgeks. Madala profiili hoidmiseks on mitmeid põhjuseid. Esiteks ei tasu liitumisest teha liiga suurt numbrit. Teiseks on Soome koostöö NATOga juba nüüd väga tihe. Mõjuvaim põhjus NATOga mitteliitumiseks on kodanike võõrastav suhtumine sellesse. Soome välispoliitiline keskkond on siiski oluliselt muutunud. Soome liigub NATO liikmelisuse suunas aeglaselt, kuid kindlalt. Oleks hea, kui pärast parlamendivalimisi võidaks teha loomulik samm liikmelisuse suunas ilma suurema dramaatikata. (Janne Virkkunen, Helsingin Sanomat, 8.10) Uudis suurimate päevalehtede peatoimetajate suhtumisest NATOsse tekitas Soomes poleemikat. See on siiski asjatu dramatiseerimine. NATO on igapäevane teema mujal Euroopas ja nii peaks see olema ka Soomes. Soome NATOga liitumise teema paneb haigutama igaüht, kes on pikemat aega julgeolekupoliitilist arutelu jälginud. Soomel on juba pikka aega seisukoht, et Soome püsib liitumatuna, kuid hoiab NATOga liitumiseks ukse lahti. Rahva suhtumine muutub tasapisi liitumise suhtes positiivsemaks, kuid see toimub nii aeglaselt, et tigugi liigub kiiremini. (Risto Uimonen, Kaleva, 15.10) Yleisradio küsitluses suhtusid lisaks Helsingin Sanomate peatoimetajale NATOga liitumisse positiivselt ka Kauppalehti, Kaleva, Turun Sanomate ja Aamulehti peatoimetajad. Soome osaleb NATO operatsioonides ning seepärast on asjatu järgmise sammuga viivitada. Liitumine alliansiga tähendab siseinfo saamise võimalusi. On parem otsuste tegemist mõjutada, kui väljaspoolt asjade üle imestada. (Matti Apunen, Aamulehti, 13.10)
Uudisteagentuurid
Estonia's new President Toomas Hendrik Ilves called the citizens to forget the legacy of Soviet occupation and look to the future to build a strong country for coming generations. "If we want Estonia to be great and generous, we need to offer all the people living here something unique, something peculiar only to Estonia and captivating," he said in his acceptance speech. "We have to create a society that will keep young Estonians in Estonia, and will bring back the tens of thousands who have left this country in the 15 years since independence," he said. "Estonians need to feel they live in a country where they are cared about. If we want our country to rank high in Europe by economic growth and well-being rather than suicides and depression, we must show care," Ilves said. "In the next five years, we have to hand over to the first generation raised in the new, independent Estonia, a state that looks and behaves as if there was never an occupation," Ilves said. "If we want to hand down a mentally sound state to the generation that was born in independent Estonia, we cannot use the past as a stick any longer," he said. "In every moment of its existence, our state must remain the creation of our own citizens - not that of Moscow, Brussels or the IMF," said Ilves. Jaanus Männik, head of the parliamentary faction of the People's Union party, said Ilves' speech showed he was out of touch with Estonian reality after spending too much time overseas. "Things with democracy-building and local governance are not as gloomy as the new president painted them," Männik said. Estonia has transformed from a centralised to a free-market economy and established itself as a global leader in information technology. Despite rapid economic growth since gaining independence from Moscow in 1991, deep divisions remain among Estonia's haves - usually city-dwellers who have embraced reforms - and have-nots, who mainly live in the countryside and are sentimental for the communist era. Ethnic divisions still linger, too, largely born of the mass deportations of Estonians to Siberia carried out at the start of the Soviet occupation and fuelled by the subsequent influx of Russians to Estonia, as Moscow set out to "russify" the Baltics. Ilves himself serves as an example to the young, having returned from exile to help democracy take root in his newly independent country. (Afp, 10.10)
Lithuania, Latvia and Estonia agreed to establish an air control and reporting center, which will eventually assume command of NATO fighters that patrol the air space of the Baltic States, the chief of the Lithuanian army Valdas Tutkus said. "We have signed a document which will enable us to turn what is now a surveillance center into a command center. When the center becomes operational, we will be able to order NATO fighters to scramble, and this is very important," Tutkus said. "The idea to have such a center in the three Baltic States is supported by NATO and this a major step in cooperation between the three Baltic countries." (Afp, 13.10)
Suurbritannia ajakirjandus
Oma esimesel visiidil Leetu, Lätti Ja Eestisse külastavad kuninganna Elizabeth II ja prints Philip kõiki kolme pealinna – Vilniust, Riiat ja Tallinnat. Baltikumi hästi tundvate inimeste väidete põhjal on sealkandis palju, mis võiks pälvida kuninglikku tähelepanu. Nii pole näiteks jalutuskäik Kadrioru pargis üldse halb alternatiiv ringkäigule Windsori lossi ümber. Eestis on veel Alatskivi loss, mis kujundati sarnaselt Balmorali lossiga, seda nii seest kui väljast. Alatskivi lossi praegused omanikud näevad kõvasti vaeva, et viimseni kaotada kõik jäljed möödunud 40 aastast, mil seal asus kolhoosikeskus. Ehedamaks maaelu elamuseks võib aga soovitada Muhu saart. Kuninganna, kellele meeldivad šoti tantsud, peaks samalaadse rahvakultuuri leidmiseks sõitma Eesti-Vene piirile, kus saaks nautida traditsioonilisi setu rahvatantse. (Adrian Bridge, The Daily Telegraph, 14.10)
Prantsusmaa ajakirjandus
Toomas Hendrik Ilves, kes valiti viieks aastaks Eesti presidendiks, on endine ameerika ajakirjanik, kes loobus oma USA kodakondsusest selleks, et anda end pärast kommunismi langemist oma vanemate kodumaa teenistusse. Tema sisepoliitilist edu märgib kahel korral välisministriks olemine. Tema keskmisest erinevat stiilitunnetust illustreerib kikilipsu-nõrkus, mis ilmneb ka avalikkuse ees, samuti armastus närimiskummi vastu (tõhus vahend suitsetamisest loobumisel). Kui Ilvest pooldab enamik intellektuaalidest, siis tema oponendid heidavad talle ette Eesti sisepoliitika mittetundmist. Sellisest imagost loobumiseks kannab ta meelsasti rahvariideid ning tegeleb vana talu ülesehitamisega. (Le Visage, 11.10)
Soome ajakirjandus
Eesti uue presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnul on Eesti tänu pikale ja ühisele kultuuritaustale Põhjamaa. Eesti kultuuripärand on põhjamaine. Soome suuremate päevalehtede peatoimetajate toetus Soome NATOga liitumiseks oli presidendile üllatus. Ilvese arvates otsustab iga riik ise, milline julgeolekulahendus talle kõige paremini sobib. Ilvese enda nägemuse kohaselt oleks julgeolekupoliitiliselt kasulik terve Läänemere piirkonna kuulumine NATO-sse. Eestil on NATOst positiivsed kogemused. Vene-Saksa gaasijuhtme osas arvab Ilves, et võimalikke keskkonnakahjusid tuleb põhjalikult uurida ja ka mitmetele teistelegi küsimustele vastuseid leida. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 15.10) Eesti president Toomas Hendrik Ilves andis Riigikogus ametivande ning rõhutas oma avakõnes soovi tugevdada demokraatiat ja kodanikuühiskonda. Arvamuseuuringu kohaselt ootavad eestlased uuelt presidendilt ennekõike sotsiaalpoliitiliste küsimuste lahendamist. Ilves tõdes, et väikese riigina soovib Eesti, et teda koheldaks teiste riikidega võrdväärselt. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 10.10) Eesti uus president kutsus oma avakõnes rahvast üles mõtlema rohkem tulevikule kui minevikule. Ilves rõhutas kodanike arvamuse ja tegutsemise tähtsust ning seda, et riik ei ole poliitikute klubi. Ilves loodab, et järgmise viie aasta jooksul saab Eestist riik, kus tegevussuunda näitavad kodanikud. Sellest saab presidendi sõnul tema ametiaja eesmärk. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 10.10) Toomas Hendrik Ilves rõhutas oma ametisseastumise avakõnes kodanikuühiskonna tähtsust. Ilvese eesmärgiks on viie aasta jooksul luua selline Eesti riik, mille tegevust juhivad kõik kodanikud. Uuelt presidendilt oodatakse palju. Ilves on lubanud viia Eesti tugevamalt Euroopa poliitika keskmesse, kuid Eesti Päevalehe arvamusuuringu kohaselt soovivad kodanikud, et president mõjutaks ka sisepoliitikat, eelkõige sotsiaalküsimusi. (Raisa Karsikko, Kaleva, 10.10)
Uudisteagentuurid
Estonia will have to pay all 46 million euros of a fine imposed by the EU for stockpiling sugar EU Agriculture Commissioner Mariann Fischer Boel said. "Estonia's accession treaty makes it very clear: it's not possible to separate the amount of sugar meant for private consumption from the amount meant for commercial use. This figure is final," Fischer Boel said. Estonia has contested the fine at the EU Court of Justice, arguing that a large part of the surplus sugar had been bought up by private individuals to make jam and syrup, a common practice in Estonia. "To consider private consumption as excessive stock is not in harmony with EU law and past practices during previous enlargements of the EU," Estonian Agriculture Minister Ester Tuiksoo has argued. (Afp, 11.10)
Estonia deplored reluctance by the EU to ease the inflation condition for joining the eurozone, saying intransigence would prevent fast-growing East European EU countries from adopting the euro for years. "It's regrettable that there is no readiness among EU member countries to have a rethink on the Maastricht inflation criteria," Estonian Finance Minister Aivar Sõerd said in a statement after a meeting of EU finance ministers in Luxembourg. "The current interpretation of the inflation criterion creates a situation under which a number of countries with successful economic policies cannot join the eurozone for a long time to come," Sõerd said. (Afp, 11.10)
The postal companies of Estonia and Kazakhstan launched a joint venture, officials said. "The total investment so far has been 796,000 euros, but in the next three years, another five million dollars will be invested," said Anu Mõistlik, spokeswoman for the Estonian Ministry for Economic Affairs. "Such services (rapid printing, enveloping and mailing of letters) have not been available in Kazakhstan so far, but the Estonian postal company has 10 years' experience in this," Estonia's Minister for Economic Affairs Edgar Savisaar said. "The Estonian company uses technology which will be unique in Central Asia," he stated. (Afp, 11.10)
Prantsusmaa ajakirjandus
Eurotsooni laienemine on blokeeritud, sest poliitiliselt ning majanduslikult ebastabiilsed uued liikmesriigid, v.a. Sloveenia, ei ole suutelised Maastrichti kriteeriume täitma. Ka Eesti, kellele teeb muret kõrge inflatsioon, kahtleb oma võimes euroga liituda ning lükkas ennatlikult liitumistähtaja aasta võrra edasi. (Philippe Ricard, Le Monde, 11.10)
Rootsi ajakirjandus
Balti tiigrid jätkavad möirgamist. Eesti ja Läti esimese poolaasta majanduskasv on võrreldes Hiina kümneprotsendilise majanduskasvuga olnud veelgi võimsam, koguni 12%. Siiski on ilmne suur majanduse ülekuumenemisvõimalus, mis peitub inflatsiooni kasvus. Ka eurotsooniga liitumine lükkub seetõttu edasi. Eesti ja Läti majanduskasv sisaldab endas kõrgendatud riske juhul, kui nende riikide majanduspoliitikas ei tehta ülekuumenevale majandusele piiranguid. Eesti inflatsioonitase oli augustis 5% ja Lätis juulis 7%, mis on ilmselgeteks märkideks, et majandus kasvab üle oma võimete. Majanduse ülekuumenemine peegeldub ka kaubavahetuses - import oli suurem kui eksport, vahe oli Eestis aasta teises kvartalis 13 ja Lätis 12% juures. Leedu majanduskasv esimese kuue kuu jooksul oli 8,5%. Kõigil kolmel riigil on probleeme tööturuga, kuna eelistatakse teistesse ELi liikmesriikidesse tööle asuda. Enamasti minnakse Inglismaale ja Iirimaale. Sellega väheneb pakkumine tööturul, mis põhjustab palkade tõusu ning see omakorda tõstab inflatsioonitaseme kasvu riski. (Karin Grundberg, Dagens Industri, 12.10)
Soome ajakirjandus
Kõrge tööhõive protsent näitab, et Eestis ei ole pärast ELiga liitumist toimunud tööjõu rünnakut läände. Siiski on Eestist lahkunud tuhandeid inimesi. Eestis ei ole olemas täpset teavet selle kohta, kui palju inimesi on teistesse ELi liikmesriikidesse tööle läinud. Eestist on kõige rohkem tööle suundutud Soome, Suurbritanniasse, Iirimaale, Rootsi, Norrasse ja Saksamaale. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 10.10)
Uudisteagentuurid
A ship Probo Koala, which Ivory Coast says discharged toxic waste that killed eight people, was allowed to leave an Estonian port and sailed to a treatment plant where it was due to unload its cargo. Although the investigation was continuing, the state prosecutor's office said it was no longer necessary to hold the vessel and it was heading to North Estonia to unload its waste. (Reuters, 12.10) "The toxic substances on board the Probo Koala will be treated at the Vaivara toxic waste treatment facility," Estonian PM Andrus Ansip said. "Six hundred cubic metres of waste will be pumped onto a small ship which will transport the waste to the port of Sillamäe, from where it will be taken to the waste treatment facility. There, the toxic substances will be separated from the rest and burnt," Ansip said. (Afp, 12.10) Leili Tuul, spokeswoman for the Estonian Environment Inspectorate, said: "Environmental officials are monitoring the proceedings to make sure safety rules are observed. The waste treatment facility is run by a professional company so there is no danger of any problems." "The Probo Koala is no longer of interest to us as a piece of evidence," Piret Seeman, a spokeswoman for the prosecutor's office said. "We will continue our investigation based on evidence collected so far," she said. (Afp, 13.10)
Prantsusmaa ajakirjandus
Eesti päritolu noor dirigent Olaris Elts juhib külalisdirigendina Bretagne' i orkestrit. Elts eelistas dirigendiametit pianisti omale selle lihtsuse ning nõukogudeaegsete kontserdielamuste tõttu. Väikses Eestis on üksikute orkestrite juhtide kohtadele tihe konkurents. Muusik pigem pelgab konkursse, sest need sõltuvad enim hetke õnnest kui muusikast endast. Lootustandva Bretange'i orkestriga koostööd tegema motiveeris teda avatud suhtlemine muusikutega. (Eliane Faucon-Dumont, Quimper, 10.10)
Keskaegne Tallinn on eelpostiks ääretule slaavi impeeriumile. Künka otsas paiknevat linna ümbritseb rohkete tornidega kaitsemüür. Nagu kõigi kindlustatud linnade puhul, ei ole modernsus domineerima pääsenud. Kaks kilomeetrit Vanalinnast eemal kõrguvad aga kõrghooned, mis Tallinna naasnud Balti paruni pärijanna krahvinna Montesquiou arvates moodustavad jubeda horisondi. Kõrgehitised annavad märku Balti riikide tugevusest. Pärast N. Liidu lagunemist taasinvesteerisid sakslased oma endisesse mõjutsooni, millega neid seob kaubanduspartnerlus Hansaliidu päevilt. (Sylvain Tesson, Le Figaro – Guide, 5.10)
Soome ajakirjandus
Turu linnapea Mikko Pukkinen ja Tallinna linnapea Jüri Ratas sõlmisid Turu linnas koostöömemorandumi, mille eesmärkideks on üheskoos valmistuda Euroopa kultuuripealinnaks staatuseks 2011. aastal, sõlmida linnade vahel jätkuv koostöösuhe, lisada Läänemerele tuntust ning arendada turismi. Jüri Ratas soovib, et tänu koostööle ei räägitaks mitte “minu” või “sinu”, vaid “meie”, kultuuripealinnast. Projektijuhi Suvi Innilä sõnul annab koostööle hea aluse see, et Turul ja Tallinnal on ühised eesmärgid. Üheks põhirõhuks on Läänemeri ja piirkonna tuntuse tõstmine mujal Euroopas ja kogu maailmas. (Irmeli Haapanen, Turun Sanomat, 11.10)
1956. aasta novembris saadeti Ukrainas asuvast Novogrod-Volenski garnisonist Moskva käsul Ungari poole teele teiste hulgas ka tallinlane Väino Jantson. 72-aastane Jantson meenutab, et neile öeldi: tuleb minna mässulisi rahustama. Tegemist oli Ungari rahvaülestõusuga, mis algas oktoobri lõpus 1956. aastal. Ajaloo iroonia võib olla nii julm: Jantsoni kodumaa oli nõukogude okupatsiooni all ja nüüd pidi ta ise minema nõukogude okupandiks välismaale. Ungaris vihati nõukogude sõdureid, kuid eestlased olid hõimurahvas, meenutab Jantson, kes sai pärast seda, kui selgus, et ta on eestlane, sõbralikuma kohtlemise osaliseks. (Jussi Niemeläinen, Helsingin Sanomat, 15.10)
Katkised hambad 2-4-aastaste Eesti laste suus on tavaline nähtus. Erinevate uurimuste kohaselt esineb kolmeaastastel lastel Balti riikides hambakaariest 37-84% ja Põhjamaades 7-28%. Probleemiks on info puudumine. Eestlased ei tea, et on olemas sööbikud ja pisikud, sõnale „hammaspeikko” ei ole eesti keeles isegi vastet. Võib-olla ka teatakse, aga ei hoolita. Vähemalt statistika järgi on eestlased Euroopa ühed suurimad suhkrusööjad. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 12.10)