Suursaadik Mart Helme analüüsib, millisesse NATO-sse Eesti läheb ja kuidas mõjutab NATO laienemine Põhjala riike ning Venemaad.
Balti riigid, mida veel paar aastat tagasi peeti strateegiliselt kaitstamatuks, on astunud üle NATO lävepaku. Ja kuigi kutsest, mis eile Prahas Eestile esitati, läheb täisliikmeks saamiseni veel ligi kaks aastat, on murrang sündinud. Venemaa pole Põhja-Euroopas enam ainus sõjaline suurjõud ning jutu, et Pihkva dessantdiviis võib Eesti 24 tunniga põlvili suruda, võime nüüdsest unustada.
Samas oleks kasulik, kui me NATO üle, kuhu Eesti kuuluma hakkab, veidi põhjalikumalt mõtiskleksime. Prahas koos istuv NATO on suurte muutuste keerises. Ja seda mitte üksnes laienemise tõttu. NATO on ka identiteedikriisis, millele viimase aasta jooksul on püütud leida lahendust terrorismivastase võitluse kuulutamises NATO prioriteediks.
Samuti on tänane NATO rohkem kui kunagi varem sõjaliselt tasakaalust ära, kuna Euroopa ei suuda USA-le üheski valdkonnas konkurentsi pakkuda. Ka pole USA eurooplaste seas eriti populaarne, sest Vanas Maailmas tunnetatakse USA survet osalemaks Washingtoni terrorismivastastes aktsioonides, eriti aga kardetavas sõjas Iraagi vastu katsena instrumentaliseerida liitlasi USA majanduslike ja geopoliitiliste huvide saavutamiseks.
Teatud ärevusega jälgitakse arenguid USA-Vene teljel. President George W. Bushi visiit Peterburgi kõnelustele Vladimir Putiniga ongi juba leidnud pahurat kommenteerimist. Kardetakse, et USA potentsiaalsete vastaste Hiina ja islami maailma seisukohast hindamatut liitlaspositsiooni omav Venemaa võib samm-sammult omandada ebaproportsionaalselt suure mõju NATO asjades. Samas pole kahtlust, et täisliikmelisusest NATO-s pole Venemaa huvitatud, kuna see kitsendaks tema tegevusvabadust.
Venemaa huvi tihedalt NATO tegemistes osaleda on mõistetav. Esiteks on juba ammu Moskvas aru antud, et riigi eksistentsiaalsed mured asuvad lõunas (sõda T‰et‰eenias, illegaalse immigratsiooni, narkootikumide ja islami fundamentalismi pealetung Kesk-Aasiast) ning Kaug-Idas. Viimases on kahanev 8 miljonini küündiv vene rahvastik vastamisi hõredalt valvatud piiri taga 80 miljoni endale päikese all kohta otsiva hiinlasega. Seega võib Venemaa end läänest sõna otseses mõttes turvatuna tunda.
Ometi ei maksa arvata, nagu ei tunneks Moskva elavat huvi ja muretki nende põhimõtteliste muutuste pärast, mis Põhjala regioonis NATO praeguse laienemisega seoses aset leiavad. Balti riikide liitumine blokiga on selles otsustava tähtsusega. Ning just see on kogu aeg olnud ka põhjuseks Venemaa ägedale vastuseisule.
Soome ja Rootsi liitumine vaid aja küsimus. Siiani oli Venemaal Läänemere basseinis suhteliselt lihtne mängida ajaloost tuntud jaga ja valitse põhimõttel, kuna NATO-sse kuuluvate riikide kõrval leidus regioonis nii traditsiooniliselt neutraalseid (Soome ja Rootsi) kui endiste sidemate ja vene vähemuste kaudu hõlpsasti manipuleeritavaid maid (Balti riigid, Ida-Euroopa maad).
NATO praeguse jõulise laienemise järel kujuneb Põhjalas aga olukord, kus Soome ja Rootsi neutraliteet muutuvad mitte üksnes mõttetuks vaid ka kahjulikuks, kuna jätavad nad kõrvale NATO planeerimis- ja otsustusprotsessidest, sundides neile samas peale suured kaitsekulutused, hoidmaks oma sõltumatut kaitsevõimet adekvaatsel tasemel.
Ka poliitiliselt jätaks mitteühinemine Rootsi ja Soome tõmbetuule kätte, kuna Venemaa suunaks oma surve Läänemere basseinis multipolaarse opereerimssüsteemi säilitamiseks just neile. Seega on üksnes aja küsimus, millal Soome ja Rootsi NATO-ga ühinevad. Vaikne eeltöö selleks on mõlemas riigis käinud aastaid ning selle üheks komponendiks oli tegelikult ka Balti riikide kaitsevõime tõstmine ulatusliku sõjalise abi raames.
NATO-le tähendab Balti riikide, veel enam aga Soome ja Rootsi liitumine organisatsiooniga Põhjalas senisest kordi ulatuslikuma operatiivruumi tekkimist, mis on eriti oluline logistika ja seire seisukohast. Sisuliselt võib öelda, et Balti riikide liikmelisus NATO-s avab organisatsioonile võimaluse kontrollida tõrgeteta kogu Põhja-Euroopat, Loode-Venemaa ja Põhja Jäämere lääneosa.
Vene sõjaväeüksused tulevad Eestisse tagasi. Väärib siiski märkimist, et Venemaa pole siiski kaugeltki mängust väljas. Pigem võib arvata, et liikmesriikide sõjalise spetsialiseerumise tingimustes kaupleb ka Venemaa kui partnerriik endale välja spetsiifilised valdkonnad, mis võimaldavad talle tiheda osaluse ja võimalik, et kohati ka juhtrolli sõjalistes koostööprojektides, mida piirkonnas NATO egiidi all tõenäoliselt arendama hakatakse. Sellest seisukohast pole imestada, kui ühel päeval hakkavad Eestis dislotseeruma taas idanaabri sõjaväeüksused.
Sedakorda tõenäoliselt mitte kümnetes tuhandetes ja okupantidena, vaid spetsialiseeritud üksikmissioonidena.
Et taolist kavandatavat spetsialiseerumist ja sellest tulenevat võõrriigi väeüksuste võimalikku paiknemist teiste riikide territooriumil paremini mõista, meenutagem, et juba praegu on kavandamisel Saksa lennuväe muutmine Euroopa peamiseks transpordilennuväeks, Hispaania lennuväe baasil kavatsetakse moodustada aga NATO Euroopas baseeruv õhutankurite üksus. Kas on siis üllatav, kui ühel päeval on Paldiski sadam taas aatomiallveelaevade teenindamise keskus, kus teatud ülesandeid täidavad ka Venemaalt pärit spetsialistid.
Ent mis iganes uues laienevas NATO-s ka toimuma ei hakkaks, Euroopas on Praha tippkohtumise järel paika pandud senisest täiesti erinevad jõujooned, kus Eestil tuleb kiiresti orienteeruma õppida. Meeles pidades seda, et ka artikkel 5 varjus on meie rahvuslike huvide kaitsmine esmajoones ikka meie endi töö.