Sa oled siin

Väike riik, suur laud – NATO välisministrite kohtumisest Tallinnas

Margus Kolga
Eesti suursaadik ÜRO juures

2010. aasta oli Eesti välis- ja julgeolekupoliitikale edukas. Tegemist oli aastaga, mil saime kutse ühineda eurotsooniga ning meile avas oma uksed Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon. Samuti koostati eelmisel aastal NATO uus strateegiline kontseptsioon, mille alguses seisis proua Albrighti tarkade meeste ja naiste töö ning lõpus Lissaboni tippkohtumine, kus NATO peasekretär Rasmussen teatas dokumendi vastuvõtmisest. Lisaks sellele kiitis Eesti parlament eelmisel aastal heaks uued riikliku julgeolekupoliitika alused.

Täienduseks kõigele eelnenule toimus Eestis eriliselt tähtis sündmus, mis tõmbas endale maailma tähelepanu, nimelt NATO välisministrite mitteametlik kohtumine Tallinnas 22.–23. aprillil. See oli kahtlemata suurim kõrgetasemeline välispoliitiline sündmus Eesti ajaloos. Neil päevil võis Tallinna vanalinna tänavail näha USA riigisekretär Hillary Clintonit, Euroopa vägede kõrgemat ülemjuhatajat Stavridist, välisministreid Bernard Kouchneri ja Guido Westerwellet ning mitte ainult neid, vaid veel enam kui 35 ministrit või rahvusvaheliste organisatsioonide kõrgetasemelist esindajat, kes sel ajal linnas viibisid.

  • NATO välisministrite kohtumise ruum külaliste ootel
  • NATO välisministrite kohtumise ruum külaliste ootel

Nii suure kohtumise korraldamine oli Eestile paras proovikivi eelkõige seepärast, et meile oli see esimene kord sellist kohtumist organiseerida. Seni suurim rahvusvaheline poliitiline üritus Tallinnas oli olnud 2008. aasta mais peetud Maailma Terviseorganisatsiooni piirkondlik kohtumine, kuid seal osalenud polnud nii kõrgetasemelised ning turvanõudedki ei pidanud olema nii ranged. NATO kohtumine oli veel suurem katsumus mulle endale, sest minister palus just minul asuda juhtima Eesti korraldustoimkonda ning kanda vastutust – jah, ja mitte ürituse eduka läbiviimise eest (selleks on alati keegi teine), vaid selle nurjumise eest, kui nii peaks minema. Ja katsumus see ka oli. Ma olen loomulikult osalenud samalaadse ulatuse ja tähtsusega üritustel, aga sellise ürituse korraldamine oli sootuks uus kogemus. Nüüd tahaksingi osutada mõningatele teguritele, mis etendasid olulist osa kohtumise edukal kulgemisel, ning jagada mõningaid omandatud teadmisi.

Niisuguse haardega sündmuse korraldamine ei ole võimalik ainuüksi välisministeeriumi jõududega. Seda peab ette võtma mitme riigiasutuse ühise asjana. Välisministeerium võib tegelda kohtumise sisulise poolega ja protokolliliste küsimustega, kuid tema võimuses ei ole tagada igakülgset julgeolekut, külaliste toitlustamist ja majutamist, turvalisi sidevõimalusi ja ruumide turvalisust või ka arvukate kaablite ja ekraanidega pressikeskuse tööd. See nõuab eri riigiasutuste asjatundjate meeskonda ja hästi toimivat koordineerimismehhanismi, eelkõige aga pühendumist ja kindlat usku, et kõik, ka kõige võimatumad asjad, on ometi võimalikud. Mul oli õnn juhtida sellist meeskonda, mille kõigi liikmete üle võin uhke olla. Meil oli eri ministeeriumide tsiviiltöötajaid ning politsei, julgeolekuteenistuste ja sõjaväe esindajaid, aga me värbasime korraldamisele abiks ka vabaühendusi ja eraettevõtteid. Näiteks Eesti NATO Ühingule usaldati konverentsi korraldamine selle kõigis aspektides, kaasa arvatud ruumid, nende sisustus ja kujundamine, vabatahtlike hankimine ja väljaõpetamine, toitlustamise korraldamine jne.

  • NATO välisministrite kohtumine täies hoos
  • NATO välisministrite kohtumine täies hoos

Eesti hakkas selle kohtumise korraldamisele mõtlema juba 2007. aastal. Just siis esitati vastav soov NATO peakorterisse Brüsselis. Paraku – aga võib-olla just õnneks – oli see võimalik teoks teha alles 2010. aastal. Põhjus oli lihtne: NATO tippkohtumiste väga tihe ajakava oli juba paigas, mistõttu järgnenud kolme aasta jooksul ei leidunud lihtsalt „auku” mitteametliku kohtumise korraldamiseks. Võib-olla tasuks põgusalt seletada ametlike ja mitteametlike kohtumiste erinevust NATO kontekstis: ametlikke kohtumisi peetakse regulaarselt ja enamasti Brüsselis. Neil langetatakse otsuseid ja tihtipeale lõpevad need ametlike deklaratsioonidega. Välisministrid peavad selliseid kohtumist tavaliselt aasta lõpul või mõni kuu enne tippkohtumist.

Kaitseministrite ajakava on pisut tihedam ja nemad peavad aastas kaks ametlikku kohtumist: ühe suvel, teise talvel. Mitteametlike kohtumiste ajakava on lõdvem. Neil ei langetata otsuseid ning peamiselt on need mõeldud vabaks aruteluks aktuaalsetel teemadel. Ei ole muidugi välistatud, et ka mitteametlikul kohtumisel võetakse vastu mõni otsus, aga sellisel juhul on kombeks nimetada see otsuse teatavaks tegemise ajal ametlikuks kohtumiseks. Nii juhtus ka Tallinnas, kus langetati otsus anda Bosnia ja Hertsegoviinale liikmelisuse tegevusplaan. Korraldamise seisukohalt pole ametlikel ja mitteametlikel kohtumistel väga suurt vahet, kui välja jätta see, et viimaseid korraldatakse tavaliselt mujal kui Brüsselis ja et võõrustav riik ei pruugi olla harjunud nii paljude kõrgetasemeliste külaliste üheaegse viibimisega maal. Seepärast on mitteametlikul kohtumisel lihtsalt rohkem võimalusi, et asjad lähevad kui mitte just päris viltu, siis vähemalt veidi eriskummaliselt või iseäralikult.

  • Välisminister Urmas Paet ja NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen paneeldiskussioonil Lennart Meri konverentsil
  • Välisminister Urmas Paet ja NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen paneeldiskussioonil Lennart Meri konverentsil

Esimese asjana tuli korraldajatel valida ürituse toimumispaik. Meie probleemiks oli see, et meil ei olnud kuigi palju valida. Päris algul kaalusime isegi mõtet pidada kohtumine mujal kui Tallinnas, näiteks Pärnus või Kuressaares, mis on mõlemad väikesed rannikul asuvad kuurortlinnad. Aga siis hakkasime mõtlema raskustele, mis tekivad kõigi inimeste toimetamisega neisse linnadesse või ka kohtumisele piisavalt suure ruumi leidmisega. Isegi kui selline ruum oleks leidunud, oleks vaja olnud veel kaht, üht tagavaraks ja teist Afganistani osapoolte ehk ISAFi formaadi kohtumiseks. Niisiis ei jäänud muud valikut kui Tallinn. Aga pealinnaski seisime silmitsi murega, et siin pole suuri konverentsikeskusi, vähemalt mitte sellist laadi kohtumiste tarbeks. Meie ees oli kaks valikut: kasutada mõnda spordihalli linnaserval või konverentsikeskusi, mida pakuvad südalinna hotellid. Vaja oli aga vähemalt kaht konverentsikeskust, sest eri formaadis kohtumised seadsid erinevaid tingimusi. Valik langes hotellide kasuks lihtsalt sellepärast, et see võimaldas ühtaegu tegelda ka majutamisküsimusega ning vähendas märgatavalt tarvidust transportida inimesi ühest kohast teise. Nii valitigi välja kolm Tallinna vaadet ilmestavat, sihvakalt taevasse pürgivat hotelli: Radisson Blu, Swissôtel ja Olümpia. Radissoni planeeriti peamine konverentsisaal, Swissôtelis pidi toimuma ISAFi kohtumine ja Olümpias tuli leida piisavalt ruumi pressikeskuse majutamiseks. See oli üsna mugav lahendus, sest kõik hotellid asuvad linna keskel ligikaudu ühe ruutkilomeetri suurusel maa-alal.

Niisiis, koht oli paika pandud ja kõik muu pidanuks juba lihtsam olema. Nii see muidugi ei olnud. Reeglid näevad ette, et Põhja-Atlandi Nõukogu kohtumised peetakse ümarlaua taga, et kõik liikmed saaksid tunda ennast teistega võrdsena ja keegi ei jääks vähemalt visuaalselt „pildilt välja”. Sellist lauda meil polnud ja polnud ka hotellidel. Pealegi oli meil neid vaja lausa kaks, üks Radissoni, teine Swissôteli. Seepärast hakkasime sobivat lauda otsima Eestist ja naaberriikidest. Ei tasu imestada, et Eestist me seda ei leidnud, ning ainult üksikutes kohtades naabrite juures oli demonteeritavaid laudu – need aga olid paraku kõik juba ette kinni pandud. Ainuke lahendus oli see ise valmistada. Eestis sai vähemalt avalikkuse silmis sellest lauast kogu kohtumise sümbol. NATO kohtumiste lähenedes annan enamasti kohalikule ajakirjandusele intervjuusid, kõneldes päevakavast ja võimalikest tulemustest. Sedakorda tuli mul peamiselt rääkida mööblist. See oli päris lõbus ja teatavas mõttes muutis NATO rahva silmis inimlikumaks ja lähedasemaks.

NATO kohtumised pakuvad ajakirjandusele alati huvi. See tähendas, et linna saabub rahvusvaheline ajakirjandus, ja üsna suurel hulgal. Korraldajate ja võõrustajate huvides on saata maailma enda kohta positiivne sõnum. Seepärast loodi ka spetsiaalne pressikeskus, kus peasekretär ja delegatsioonide juhid võisid edastada oma teateid ning ajakirjanikud said esitada küsimusi. Pressikeskuses oli ka telestuudio ja toimetuskambrid, mis tuli kõik rajada tühja koha peale. Selleks valiti välja Olümpia hotelli ööklubi, millest kujunes midagi, mida seal pole varem nähtud ja võib-olla ei nähta enam kunagi. See oli otsekui hoone hoone sees, nagu matrjoška. Ei saanud kuidagi olla täiesti kindel ajutiste kaablite ja elektroonika töökindluses. Kui miski plahvatab või süttib? Eesti Rahvusringhääling ja värvatud eraettevõtted tulid oma tööga aga suurepäraselt, lausa hiilgavalt toime. Selles osas meil vedas.

  • NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni pressikonverents
  • NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni pressikonverents

Järgmisena tõusetus julgeoleku teema. Siin tuli arvestada kahe aspektiga. Esiteks kasutavad kõik rahvusvahelised organisatsioonid, eriti muidugi julgeoleku- ja kaitseorganisatsioonid, salastatud dokumente ning enamikul kohtumistel arutatakse tundlikke küsimusi. Teiseks on pärast terrorirünnakuid mitme lääneriigi pealinnas suurte rahvusvaheliste sündmuste turvanõuded muutunud oluliselt rangemaks ja nendega arvestatakse varasemast palju rohkem. Nii ka Tallinnas. Toimumispaikade lähedus muutis selle mõnevõrra lihtsamaks, ent ometi kulus julgeolekuküsimustele ligemale pool eelarvest ning need nõudsid peaaegu kõigilt korraldajatelt rohkelt närvikulu. Asi ei olnud ainuüksi füüsilise julgeoleku tagamises ja välise perimeetri kaitsmises, vaid ka kõik üritusega seotud turvamehed ja vabatahtlikud tuli hoolikalt läbi uurida, otsustada turvalubade väljaandmine ning kindlustada eriti tähtsate isikute ihukaitse.
On kujunenud kombeks, et võõrustav riik kingib kohtumisest mälestuse püsistamiseks delegatsioonide liikmetele kinke. Enamasti on need kuidagi seotud rahvuslike tavadega või siis raamatud või fotoalbumid. Me otsustasime olla algupärased ning tellisime meie arenguabiprogrammi raames Afganistanist kotte, kuhu võis panna konverentsiga seotud või ka muid materjale. Need kotid olid käsitsi valmistanud Afganistani naised. Loodetavasti jäid kõik rahule: delegaadid kenade kottidega, afgaanid tööotsaga ja ka meie, kes me võisime olla rõõmsad, et tegime teisi rõõmsaks.

Kuid suurim kohtumisega seotud probleem tuli kui välk selgest taevast – meie tegemistesse sekkus emake loodus ise. Vulkaanipurse Islandil ja üle kogu Euroopa levinud tuhapilv seadsid kohtumise väga suure küsimärgi alla. Teisipäeval, kõigest kaks päeva enne ürituse algust ei olnud ikka veel selge, kas delegaadid saavad üldse Tallinna lennata. NATO eeltoimkond, mis pidi ettevalmistusteks olema Eestis juba esmaspäeval, istus päev hiljem endiselt Brüsseli lennuväljal, oodates taevalaotuse selginemist. Ent jumal oli meie poolel ning juba teisipäeva, 20. aprilli õhtul võis toimkond lennukile astuda ja Riiga lennata. Tallinna lennujaam oli suletud, mistõttu pidime nad Eestisse toimetama bussiga, mis jõudis kohale hommikul kell neli. Pärast selle operatsiooni edukat lõpetamist võis olla palju kindlam, et kohtumist ei lükata edasi ega jäeta ära. Kolmapäeva õhtul hakkasid juba saabuma delegatsioonid. Tõenäoliselt on kõrvalseisjal raske ette kujutada, mida me tundsime, kui saime teada lennuliikluse probleemidest, ja milline kergendustunne meis valitses, kui õhuruum päris viimasel hetkel taas avati.

Kohtumine ise oli igati edukas. Sellel arutati mitmeid tähtsaid teemasid ja langetati otsuseidki. Nagu mainitud, muutus Tallinn sümboolseks Bosnia ja Hertsegoviinale, sest just siin anti neile liikmelisuse tegevusplaan. Tallinnas arutasid liitlased esimest korda ministrite tasandil uut strateegilist kontseptsiooni ning hindasid proua Albrighti tarkade meeste ja naiste rühma tehtud tööd. Märkimisväärne aeg kulus niisuguste vastuolusid tekitavate teemade arutamisele, nagu raketikaitse ja NATO tulevane seisukoht tuumarelvade osas. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka Afganistani ja sealset NATO operatsiooni.

  • NATO välisministrite ühisfoto Estonia kontserdisaalis
  • NATO välisministrite ühisfoto Estonia kontserdisaalis

Hiljem kuulsime osavõtjate käest, et kohtumise edu olid taganud eelkõige vaba atmosfäär ja kokkulepitud ajakava piinlikult täpne järgimine. See võimaldas isegi riigisekretär Hillary Clintonil jalutada Estonia teatrist tagasi Swissôteli, mis on äärmiselt ebatavaline, sest julgeolekukaalutlustel soovitatakse riigisekretäril alati sõita autokolonnis. Mina ise sain kõige selle põhjal esiteks kinnitust, et Eesti suudab niisuguste kohtumiste korraldamisega toime tulla. Teiseks tuleb tunnistada, et väike on ilus: see annab teataval määral rohkem paindlikkust ja võimaldab isiklikul tasandil suhelda ülejäänud meeskonnaga. Keegi ei lähe hiiglaslikus bürokraatias kaduma ning käsuliinid on lühikesed, toimivad kiiresti ja on hästi jälgitavad. Kolmandaks ei tasu üle pingutada: kui hoida kõik võimalikult lihtsana, on see ka hoomatav ja hallatav, isegi kui tegemist on probleemidega. Kui aus olla, siis enne kohtumist mõtlesin, et kõige pingsamad ja närvilisemad on just selle toimumise päevad, aga see ei osutunud tõeks. Kohtumise enda päevad olid rahulikud ja vaiksed ning mul avanes isegi võimalus kuulata arutelusid. Kui viimane delegatsioon Tallinna lennuväljalt lahkus, oli meil tunne, et võime seda hõlpsasti jälle teha. Miks ka mitte?
 

Viimati uuendatud: 23. Veebruar 2011

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.