Sa oled siin

Välisminister Keit Pentus-Rosimannuse ettekanne Riigikogus Eesti välispoliitikast

12. Veebruar 2015 - 12:12

Lugupeetud juhataja!

Head Riigikogu liikmed!

Austatud külalised!

Eesti riigi kestmine igavesti. Julgeoleku kindlustamine. Meie inimeste kaitsmine kodust eemal. Eesti majanduse kasvamisele kaasa aitamine. Demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, vabadust hoidev ja edendav väärtuste ruum. Meie riigi mõjukuse kasv.
Meie riigi kestmine igavesti. 

Need on Eesti välispoliitika eesmärgid.

Miks ma tänast välispoliitika ettekannet selliselt alustan? Sest viimase aasta jooksul on meil ilmselt kõigil olnud need eesmärgid õige mitmel korral eriti teravalt meeles. Ma alustan täna sellest, et tänada igaühte nendest, kes on aidanud kaasa ja teinud võimalikuks selle, et me saame praegu, täna, siin öelda – me julgeolek on kindel. See tänu on suunatud Eesti inimestele, tänu kelle panusele me oleme saanud oma julgeolekut tugevdada. Meie liitlastele, kes meid toetavad. Aga ka kõigile neile, kes Eestile liitlasi, sõpru ja toetajaid leides ja hoides iga päev pingutavad. Aitäh.

Täna seisame silmitsi Vene agressiooniga Ukrainas. See on mõjutanud ja mõjutab ka edaspidi kõige otsesemalt meie kahe- ja mitmepoolseid suhteid, tegevust nii meie regioonis kui ka laiemalt. Viimased arengud on seadnud kahtluse alla OSCE Helsingi lõppaktile tugineva Euroopa koostöise julgeolekukorralduse toimimise. Samal ajal on laiemas Euroopa lõunanaabruses  jõude, mis vastustavad täielikult meie väärtusi. Kolmandaks, üha teravamalt seisame silmitsi globaalsete arenguküsimustega, mille lahendamine vajab meie aktiivset panust. Just need teemad raamivad minu tänast ettekannet.

Alustan sellest, mis viimastel päevadel tõenäoliselt igas Eestimaa otsas hinge kraabib. 2000 kilomeetri kaugusel käivast sõjast. Meie hinnang Vene agressioonile Ukraina suhtes  on ühene – see on rahvusvaheliste suhete alusprintsiipide, rahvusvahelise õiguse ränk rikkumine, mis on toonud tänaseks endaga kaasa juba 5000 hukkunut. Piire on muudetud jõuga. Poolteist miljonit inimest on olnud sunnitud kodudest lahkuma. Poolteist miljonit inimest. Sellisel tegevusel peab olema hind. Ja seda hinda peab tasuma see, kes vastutab.

Kas konflikt Ukrainas tuli täieliku üllatusena? Ei. Meenutan, et 2010. aastal Riigikogu poolt vastu võetud julgeolekupoliitika aluste dokumendis öeldakse, et Venemaa on oma eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama ka sõjalist jõudu. Sellise järelduse tegime 2008. aasta Vene-Gruusia sõja järel. Kuid kõnekas oli juba aasta 2002, kui Venemaa sisuliselt peatas oma vägede väljaviimise Moldovast ja Gruusiast, rikkudes nii OSCE raames endale võetud kohustusi kui ka üht Euroopa julgeoleku alusprintsiipi, nimelt asukohariigi nõusoleku põhimõtet võõrvägede paigutamisel. Paraku näeme, et taoline reeglite rikkumine, naaberriikide suveräänsuse mitteaustamine on olnud iseloomulik Venemaa käitumisele alanud 21. sajandil tervikuna. Seda viga, mida rahvusvahelise üldsuse poolt tehti Gruusia sõja järel, kui kiirustati Putini Venemaaga partnerlussuhteid taastama, ei tohi enam korrata. Režiim, mille toetusel tapetakse tsiviilelanikke ja annekteeritakse territooriume, ei ole partner. Ei ole seda seni, kuni käitumine ei muutu. Reaalses elus. Mitte paberil.

Kollektiivse julgeolekuarhitektuuri, see tähendab NATO, aga ka Euroopa Liidu, toimimine ja tugevdamine on reaktsioonina viimaste aegade sündmustele olnud vajalik, kiire ja kohane. NATO Wales’i tippkohtumisel defineeriti alliansi tugevdatud kohalolek meie regioonis kui alliansi uus tavaolek, the new normal, uus normaalsus. Võtame NATO-s ette samme, mis on juba suurendanud meie regiooni, see tähendab ka Eesti julgeolekut. Pean silmas liitlaste kohaoleku ja alliansi võimete suurendamist. Eelmise aasta maikuu algusest olid Ämari lennubaasis Taani hävitajad, mille augustis vahetasid välja Saksamaa lennukid. Praegu on kohal Hispaania. Alates kevadest on Eestis püsivalt kohal olnud ka USA maaväe üksused. Eesti on omalt poolt valmis pakkuma liitlaste üksustele tuge. Lisaks reegliks olevale 2% kaitsekulutustele. Võtame oma kohustust ja vajadust julgeolekusse panustada tõsiselt – meie kaitsekulutused ulatuvad sel aastal 2,05%-ni SKP-st. Eelseiseva NATO Varssavi tippkohtumiseni jäänud aja jooksul on julgeolekupoliitilises plaanis meie jaoks kolm kõige olulisemat Wales’i tippkohtumise otsustega seotud sammu: 1. elluviimine; 2. elluviimine; 3. elluviimine.

Lugupeetud Riigikogu,

Eeloleval suvel möödub 75 aastat Wellesi deklaratsioonist, millega USA kinnitas, et ei tunnusta Balti riikide ebaseaduslikku liitmist Nõukogude Liiduga. Nõndasamuti ei tunnusta meie Krimmi annekteerimist Venemaa poolt. On loomulik, et Euroopa ja USA on selles küsimuses üksmeelel ning samamoodi mõtleb suur osa maailmast.

Kuni viimase eskalatsioonini Ukrainas on olnud Eesti kindel toetus kriisi lahendamise kaherööpmelisel lähenemisel – 1. poliitilise lahenduse leidmine ja 2. pidev surve sanktsioonide näol. Diplomaatilised jõupingutused, mis loodetavasti nendel hetkedel viivad ka kokkulepeteni, on väärt tunnustust. Kuid nagu varasemad kogemused kinnitavad, on otsustava tähtsusega kokkulepitu ellurakendamine. Samasuguse tähtsusega edasise suhtes oleks ka selle puudumine. Euroopa Liidu sanktsioonirežiimi leevendamisest ei saa juttugi olla, kuni pole saavutatud reaalseid, käegakatsutavaid tulemusi. Vene relvastuse ja sõjaväelaste väljaviimist Ukrainast ning Ukraina kontrolli taastamist oma piiride ja territooriumi üle. Kuniks sellist tulemust pole, peavad püsima jääma ka sanktsioonid, mille karmistamise ettevalmistamine on välisministrite nädala taguse otsuse kohaselt samuti käimas.

Jaanuaris toimunud Mariupoli rünnaku ja täiendava eskalatsiooni järgsetel nädalatel on räägitud ka Ukraina kaitsevõime tugevdamisest relvastusabiga. Otsus relvastusabi andmisest on iga riigi enda teha. Vaja võib minna selliseid sõjalisi võimeid, mida – tõsi küll – Eestil endal pakkuda poleks. Kokkulepete ellurakendamine võiks selle küsimuse aktuaalsust vähendada. Kindlasti on tarvis lähtuda sellest, et tulemuseks poleks mitte veelgi suuremad kaotused, vaid nende ärahoidmine. Konflikti lõpetamine, mitte selle laienemine.

Kiiret abi vajab ka Ukraina majandus. Lähiaastate lisavajadus finantseerimiseks on hinnanguliselt 15 miljardit eurot. Tahe Ukrainat aidata on olemas. Ootame doonorkonverentsi kokkukutsumist, mis aitaks ühtlasi kaasa ka meie enda edasiste sammude täpsustamisele.

Eesti abi Ukrainale ulatus möödunud aastal miljoni euroni. Olukorra halvenemise tõttu oleme selle summa käesolevaks aastaks rohkem kui kahekordistanud – kavandanud esialgselt 2,35 miljonit. Sisepõgenike olukorra leevendamiseks panustasime ÜRO allorganisatsioonide kaudu, omalt poolt abistasime nii Kiievi meeleavalduste käigus kui Ida-Ukraina sõjategevuses kannatanuid, samuti oleme Ukrainasse toimetanud toiduabi. Reformide alal aitame kaasa Euroopa Liidu-Ukraina assotsiatsioonilepingu ellurakendamisele ning suuremat avatust ja läbipaistvust tagava e-valitsemise arendamisele. Vajalik on rahvusvaheliste vaatlejate jätkuv kohalviibimine Ida-Ukrainas OSCE tegevuse näol. Samuti toetame Euroopa Liidu tsiviilmissiooni Ukrainas, mille koosseisus on ka Eesti eksperdid.

Ukrainlastel endil tuleb jõuliselt reformida, võidelda korruptsiooniga ning sama jõuliselt tugevdada demokraatiat ja õigusriiki. Reformid on Ukraina tugevnemise vältimatuks eelduseks.

Kuidas on lood Eesti ja Venemaa kahepoolsete suhetega? See kõlab praegusel ajal peaaegu et retoorilise küsimusena. Millised saavad olla kahepoolsed suhted agressiivse naabriga? Mitte ainult Eesti, vaid ka teiste Põhjamaade õhupiiride rikkumised transponderiteta Venemaa sõjalennukite poolt on üheks iseloomustavaks näiteks. Mis eesmärgil selliseid aktsioone tehakse? Muu hulgas soovist ühiskonnas stressitaset ja närvilisust tõsta. Nendele näidetele lisandub rida vaenulikke ja rahvusvahelist õigust rikkuvaid samme Venemaa poolt, millest teravaim on kaitsepolitseinik Eston Kohveri röövimine Eesti territooriumilt ja tema ebaseaduslik kinnipidamine Venemaal. Oleme Eston Kohveri röövimise tõstatanud nii Venemaaga kahepoolselt kui ka ÜRO-s, OSCE-s, Euroopa Nõukogus, Euroopa Liidus. Meie liitlased on seda teinud oma kahepoolses suhtluses Venemaaga. See juhtum iseloomustab kahjuks liigagi täpselt tänast Lääne-Vene suhete madalseisu. Eston Kohveri vabastamise nimel pingutavad Eestis kõik asjassepuutuvad ametkonnad. Meie hoiame küsimust rahvusvahelise üldsuse päevakorras seni, kuni ta on Eestisse naasnud.

Tehnilise tasandi koostöö näiteid Venemaaga võime leida. Töised kontaktid keskkonna, piiriülese koostöö, tolli ning teisteski valdkondades on olemas. Samal ajal oleme aga pidanud Euroopas tõsiselt mõtlema sellele, kuidas kaitsta end valesid levitava Venemaa propaganda eest. Ühendkuningriikide, Eesti, Leedu ja Taani selleteemaline initsiatiiv on saanud positiivset vastukaja nii teistelt liikmesriikidelt, kui Euroopa Komisjonilt. Meil endalgi tasub aga meeles pidada, et Kremli mõjusfäärist tulevatesse “uudistesse” ja seal väidetusse tasub suhtuda äärmise skepsisega. Nende levitamise asemel tasub faktide pähe esitatut usaldusväärsetest allikatest kindlasti kontrollida. 

Kokkuvõtteks, nagu ka aasta tagasi siinsamas saalis peetud arutelul räägitu näitas, ei ole me soovinud Venemaa isoleerimist, kuid Venemaa on ennast ise laiemast Euroopa julgeolekuarhitektuurist isoleerinud ning muutunud seda ohustavaks teguriks. Euroopa Liit, mille kandvaks ideeks ja eesmärgiks on selle loomisest alates olnud rahu Euroopas, peab oma tegevuse suunda hoidma, kuni rahu on taastatud.

Muutunud olud ja toimunud arengud toovad kaasa ka Eesti välis- ja julgeolekupoliitika alusdokumentide uuendamise. Julgeolekupoliitika aluste dokument kehtib, nagu ütlesin, alates 2010. aastast. Selle uuendamine jääb uue valitsuse ja Riigikogu ülesandeks.

Selle üsna tumedates toonides teema lõpetuseks tahan rõhutada, et hoolimata suurenenud pingetest on Eesti kaitstud välise sõjalise ohu eest, olgu selleks kas hübriid- või konventsionaalsed ohud. Meie julgeolek NATO-s ja Euroopa Liidus on tagatud.

Hea Riigikogu,

Enne geograafiliselt kaugemate, aga sisult sama oluliste teemade juurde siirdumist tuleksin veel korraks Euroopa Liidu juurde. Möödunud aasta kolme esimese kvartali jooksul ulatus Euroopa Liidu majanduskasv 0,3 %-ni. Käesolevalt aastalt oodatakse aga 1,5 %-list kasvu. See annab märku, et Euroopa on taas pöördumas tugevnemise teele.

Euroopa ja euroala vajavad praegu häid uudiseid. Viimati oli selleks kahtlemata Leedu saamine euroküpseks. Mitmed senised finantsabiprogrammi riigid tulid rahaturgudele tagasi. See lisab kindlustunnet ning annab tunnistust struktuursete reformide ja aruka kokkuhoiupoliitika edukusest. Esimest korda pärast 2008. aastat vähenes liikmesriikide eelarvete koondpuudujääk mullu allapoole 3% SKT-st. Headest uudistest hoolimata ei ole majanduskasv Euroopas taastunud oodatud tempos, seda näiteks investeeringute nappuse tõttu. Selles kontekstis on Euroopa Komisjoni poolt aasta lõpus välja pakutud 315 miljardi euro suurusele investeerimisprogrammile seatud kõrged ootused.

Eesti räägib Euroopa Liidu arengutes kaasa ja suunab seeläbi uniooni tulevikku. 1. märtsil valitakse Riigikogu, mille tööperioodi jooksul valmistatakse ette ja viiakse juba vähem kui kolme aasta pärast läbi Eesti Euroopa Liidu eesistumine. See seab meile kõrgendatud vastutuse ja pakub võimaluse anda enam hoogu teemadele, mida peame ise esmatähtsaks ning kus oleme eestvedajad. Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk ütles hiljuti Eestit külastades: „Eesti inspireerib, olles üks kõige uuenduslikumaid ning tehnoloogiliselt arenenumaid demokraatiaid maailmas, rääkimata digitaalse arengu eestvedamisest Euroopa Liidus.“. Just eriti digitaalse ühisturu edendamine, aga ka siseturu tõhusam töölepanek tervikuna on need alad, kus meil on nii enne kui ka pärast Euroopa Liidu eesistumist kandev roll ja kus meile pannakse kõrgeid ootusi. Saame näidata oma head koostöövõimet ning seista Euroopa ühishuvide eest, kus Euroopa asi ongi Eesti asi.

Täna on Euroopa pilgud suunatud Lätile, praegusele eesistujale. Läti on seadnud Euroopa Liidule tänuväärselt ambitsioonikad eesmärgid, mis kattuvad paljuski sellega, mida ka Eesti oluliseks peab. Üks nendest on Euroopa naabruspoliitika.

Milline saab olema Idapartnerluse tulevik? Meie lähme maikuus Riias toimuvale Idapartnerluse tippkohtumisele sooviga anda partneritele motivatsiooni Euroopaga lõimumisel edasi liikumiseks. Mäletame tõenäoliselt kõik hästi, kuidas kesk- ja idaeurooplasi innustas reforme tegema konkreetne Euroopa perspektiiv. Teadmine, et ühiskonna arenguks vajalike reformide elluviimise järel on lõimumine samu väärtusi kandvate riikidega võimalik. Mäletame sedagi, mis tundega lugesime 1994. aasta detsembris ilmunud Financial Times’i, kus teatati, et “Balti riigid ei saa Euroopa Liitu, sest see toidaks asjatult nende lootusi julgeolekugarantiidele. Nende andmine aga provotseeriks Venemaad.” Me jäime oma valikule kindlaks. Praegu on meie moraalne kohustus toetada ja olla eeskõnelejaks nendele riikidele, kes on nüüdseks teinud samasuguse valiku euroopaliku ühiskonnakorralduse kasuks. Jah, muidugi tuleb neil ära teha suur hulk esialgu ebamugavatena tunduvaid ja raskeid reforme. Aga neil riikidel peab olema teadmine, et kui nad vajalikud reformid ära teevad, on uksed neile avatud. Valik ja otsus on ja peab olema konkreetse riigi enda teha. Just sellepärast toetame ka Idapartnerluse riikidele suunatud poliitikate paremat diferentseerimist ning ambitsioonikamate ning ettevalmistustega kaugemale jõudnud riikide nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina, julgustamist. Individuaalselt tuleks käsitleda ka teisi Idapartnerluse riike Armeeniat, Aserbaidžaani ja Valgevenet. Käegakatsutav tulemus Riias peaks tähendama viisavabadusega edasi liikumist Gruusia ja Ukrainaga.

Hea Riigikogu,

mainisin juba solidaarsust. Liitlastevaheline solidaarsus on mitmetahuline nähtus. Peame kaasa mõtlema ja panustama ka nende teemade osas, mis esmapilgul asuvad meist kaugel. On selge, et lisaks Vene-Ukraina konfliktile mõjutab Euroopa julgeolekut suurel määral lõunanaabruses toimuv, kus näen kaht strateegilist probleemi.

Esiteks, meil on jätkuvalt ebastabiilne Lähis-Ida. Lähis-Ida rahuprotsessis ei ole toimunud positiivset nihet. Oleme näinud rida ühepoolseid samme, mis pole viinud lahendusele lähemale. Lisaks sellele on aastaid väldanud kodusõda Süürias andnud võimaluse ISIL-i taoliste terroristlike rühmituste esilekerkimiseks. See terroriorganisatsioon suutis möödunud aastal laiendada oma kontrolli mitmete Iraagi ja Süüria alade üle. Veelgi enam, ISIL-ile on truudust vandunud rühmitused Liibüast ja Egiptusest kuni Pakistani ja Malaisiani. Rõhutan, et ISIL-i vastane võitlus ei ole Lääne ja islami vaheline asi. Neis operatsioonides osalevad lääneriikide kõrval mitmed Araabia riigid. Otseselt ohustavad Euroopat siit värvatud välisvõitlejad, kelle tagasipöördumisel koju võivad olla hukatuslikud tagajärjed, nagu pidime hiljuti kogema Pariisi terrorirünnakute puhul.

Eesti kuulub koos 60 riigiga ISIL-i vastasesse koalitsiooni. Oleme toetanud Iraagi Kurdistani piirkondliku valitsuse relvajõude laskemoona annetamisega. Samuti oleme abistanud ÜRO tegevust Iraagis ning Süüria pagulaste humanitaarolukorra leevendamist. Eesti logistikaeksperdid on aidanud ehitada pagulaslaagrit Jordaanias ning oleme osalenud Türgi ja Süüria piiril ÜRO missioonil, mis kontrollis Süüriasse liikuvaid humanitaarabisaadetisi.

Äärmiselt oluline on ennetada välisvõitlejate liikumist Lähis-Ida konfliktipiirkondadesse. See puudutab otseselt ka Eestit. ÜRO võttis möödunud sügisel vastu välisvõitlejaid käsitleva resolutsiooni, mida praegu valmistume siseriiklikult rakendama. Justiitsministeeriumis koostatakse vastav analüüs, mis täpsustab vajalike seadusemuudatuste ulatuse.

Teiseks, akuutne kriisiolukord Liibüas mõjutab kogu Saheli stabiilsust ning võimendab äärmuslaste tegevust alates Boko Haramist Nigeerias kuni Al-Shababini Somaalias. Liibüa on ka üheks peamiseks lähtepaigaks Euroopasse siirduvatele paadipõgenikele. Arvestades sellise olukorra mõju Aafrikale ja Euroopale tuleb Liibüa kriisile leida püsiv lahendus. Oleme rahul, et viimastel kuudel ÜRO juhtimisel tehtud jõupingutused laiapõhjaliste läbirääkimiste alustamiseks on andnud esimesi positiivseid tulemusi.

Nagu juba mainitud, on kõigi nende pingekollete tõttu üha teravamaks muutumas pagulaste küsimus. Suurima surve all on Vahemere-äärsed Euroopa riigid. Sealsete rändevoogude haldamine on kogu Euroopa Liidu ühine probleem. Eesti on jätkanud rahalist ja tehnilist toetust selle lahendamisel. Toetame Euroopa Liidu välispiiride haldamist koordineerivat agentuuri Frontex nii ekspertidega kui ka osaledes aktiivselt operatsioonides, koolituses ja võimekuse arendamise meetmetes. Sel aastal osalevad Eesti eksperdid ning piirivalve kiirkaater Vahemerel ühisoperatsioonil Triton.

Globaalse julgeoleku seisukohalt on oluline ka, et hiljemalt juulikuu tähtajaks suudetaks jõuda konstruktiivse tulemuseni E3+3 Iraani tuumakõnelustes.

Lugupeetud Riigikogu,

Eesti julgeoleku kindlustamiseks oleme võtnud aktiivse rolli rahvusvahelistes organisatsioonides ning mitmepoolsetes suhetes. Oleme osalenud ja osaleme praegugi NATO, ÜRO ja Euroopa Liidu missioonides.  Ka Vene-Ukraina konflikti puhkemise järel ei taha me muutuda julgeoleku tarbijaiks. Seetõttu peame panustama mitmesugustesse sõjalistesse, humanitaar- või tsiviilmissioonidesse. Nii toodame julgeolekut väljaspool oma kodupiirkonda.

Eelmise aastaga jõudis lõpule NATO ISAF operatsioon Afganistanis, mis oli alliansi ajaloo suurim. Jätkame koos NATO liitlaste ja partneritega tegevust uue väljaõppemissiooni raames. ÜRO missioonidest on Eesti kaitseväelased hetkel Lähis-Idas ning Malis. Riigikogu arutab Eesti osalemist Liibanonis ÜRO missioonil, mille raames teeme lähemat koostööd Soomega.

Teatavasti on meil lisaks kahepoolsetele headele ja olulistele suhetele koostööraamistikke nii Soome kui ka teiste Põhjala ja Balti naabritega mitmeid. Möödunud aasta oli Eestile muu hulgas ka Läänemere aasta, sest juhtisime korraga kolme regionaalset struktuuri – Balti koostööd, Põhja-Balti koostööd ning ka Läänemeremaade Nõukogu.

Kolme Balti riigi omavahelises koostöös on põhirõhk praktilistel projektidel. Aastaga astusime suure sammu edasi digiallkirjade vastastikuse kasutamise suunas. Edenesime oluliselt ka Rail Balticu suunal.

Regionaalses mõõtmes on üks keskne teema mõistagi energiajulgeolek. Möödunud aasta veebruaris valmis Eesti ja Soome vahel elektrikaabel Estlink 2, mis ühes Estlink 1-ga liitis Eesti täielikult Põhjamaade elektrituruga. Käesoleval aastal on oluline alustada ettevalmistustega  veeldatud gaasi terminali ning Eesti ja Soome vahelise gaasitoru Balticconnectori rajamiseks.

Möödunud aastal toimus Põhjala ja Balti riikide ning USA ühine küberjulgeoleku seminar, kus lepiti kokku mitmetes konkreetsetes tulevikuprojektides. USA ja Eesti vaheline küberkoostöö, mida raamib 2013. aasta lõpus allkirjastatud ühisavaldus, on olnud tihe ja efektiivne. Perspektiivika suunana näeme küberjulgeolekualase võimekuse tõstmist kolmandates riikides. Koostöö USA ja Eesti vahel laiemalt on väga aktiivne ning hõlmab pea kõiki valdkondi alates kaitsekoostööst ning lõpetades haridus- ja teadusalaste ühisprojektidega.

Kübervaldkonnas tõstaksin eraldi esile ambitsioonikat e-residentsuse algatust, mille elluviimisel on oma roll ka Välisministeeriumil. E-residentsus on maailmas unikaalne lahendus, mis annab välismaalastele võimaluse kasutada Eesti e-teenused ükskõik millises maailmajaos nad asuvad. Niipea kui ettevalmistused on lõppenud, oleme  valmis oma saatkondades väljastama e-residentidele digitaalseid isikutunnistusi.

Selge julgeolekupoliitiline mõõde on meie jaoks ka transatlantilisel kaubandus- ja investeerimispartnerlusel, mille raames astuti 2014. aastal oluline samm Euroopa Liidu ja USA vahelise kaubanduslepingu sõlmimise suunas. Loodame, et kõnelused jätkuvad tempokalt, sest lepingu jõustumine võiks olla käesoleva aasta, aga ka kümnendi kõige olulisem pikaajalise positiivse välispoliitilise mõjuga sündmus.

Lugupeetud Riigikogu,

Eesti äridiplomaatia tegevusväli on aasta-aastalt laienenud. Seda nii geograafilise ulatuse kui ka ettevõtete aktiivsuse mõttes. Ettevõtetele pakuvad tuge nii saatkonnad kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse esindajad. Laiendasime võimalusi Eesti ettevõtjate toetamiseks Kesk-Aasias ja Araabia riikides. Meie diplomaadid resideerivad nüüd Aserbaidžaanis ja ajutiselt ka Saudi Araabias. Tihenenud suhtluse tõttu Moldovaga otsustasime möödunud aastal lähetada diplomaadi Chisinausse. Koostöös Kaubandus-Tööstuskojaga korraldasime suurt huvi tekitanud Aafrika foorumi.

Oleme edasi arendanud Eesti saatkondade võrgustikku ja taristut. Mõne nädala eest viibisin visiidil Hiinas, kus mul oli au avada Eesti kõige uuem saatkonnahoone. Eesti ja Hiina suhted on head ning kaasaegne saatkonnahoone loob nende edasisele arengule kindlasti täiendavaid võimalusi. Käesoleval aastal avame saatkonna Kagu-Euroopa suurima riigi pealinnas, Bukarestis, mis Euroopa Liidu ja NATO välispiiril asudes mängib Euroopa julgeoleku kujundamisel märkimisväärset rolli. Möödunud aastal avasime ajaloo esimese Eesti saatkonna Ladina-Ameerikas, Brasiilias, mis on mõeldud kontaktide ja majandussidemete edendamiseks. Üheks populaarsemaks Eesti kodanike reisi- ja töösihiks on Austraalia, kus käesoleval aastal tõstame oma esindatuse taset peakonsulaadist saatkonnani.

Konsulaarjuhtumitest ei saa ma täna mainimata jätta Indias kohtuasja lõppemist ootava 14 Eesti laevakaitsja asja. See on äärmiselt kahetsusväärne lugu, mis on ebamõistlikult pikale venimise tõttu varjutamas ka Eesti-India varasemalt väga häid suhteid. Jätkame Eesti kodanike toetamist selles asjas niivõrd, kui see on Eesti riigi võimuses ja ootame Indialt olukorra lahendamist, et Eesti mehed saaksid naasta oma Eestis ootavate perede juurde.
 

Austatud Riigikogu,

Euroopa Liit on käesoleva aasta kuulutanud arengu aastaks ja pühendanud selle arenguabile. Eesti kaal arenguabi pakkujana on aasta-aastalt kasvanud. Möödunud aastal küündis välisministeeriumi poolt rahastatud arenguabi 9,8 miljoni euroni, mis sel aastal  kasvab veel 2,1 miljoni võrra. Valdava osa arenguabist suunasime Afganistani, Ukrainasse, Gruusiasse, Moldovasse, Valgevenesse, Kõrgõzstani, Armeeniasse ja Tadžikistani. Kuid abi jagus ka mujale. Näiteks Palestiinasse ja Tuneesiasse, kus  toetame e-valitsuse arendamist. Oluline on lisada, et arenguabi projektides osalemine pakub täiendavaid võimalusi ka Eesti ettevõtetele.

Samuti on oluliselt kasvanud Eesti panus humanitaarabi andjana, ulatudes 2014. aastal 2,7 miljoni euroni. Tähelepanu vajavaid kriise tuleb paraku maailmas ainult juurde. Eelmisel aastal osutas Eesti (530 000 euro ulatuses) humanitaarabi Ukraina konfliktis kannatanutele, ja toetas, nagu juba eespool mainitud, sisepõgenike toimetulekut Süüria ja Iraagi aladel (ligi 580 000 ja 270 000 euroga). Lisaks abistasime (360 000 euroga) ebolaviiruse puhangu tõkestamisel Lääne-Aafrikas. Eesti Päästemeeskonna eksperdid osalesid missioonidel Filipiinidel ning Bosnia ja Hertsegoviinas, kus aidati likvideerida looduskatastroofide tagajärgi. Pikaaegsetest kriisidest vajasid jätkuvat toetust Kesk-Aafrika Vabariik, olukord Gazas ja Lõuna-Sudaanis.

Nüüd maailmaorganisatsioonist, ÜRO-st.

Käesoleva aasta kaks kõige olulisemat oodatavat kokkulepet puudutavad 2030ks aastaks seatavaid uue kestliku arengu eesmärke ja Pariisis sõlmitavat üleilmset kliimakokkulepet. Mõlema siht on ju tegelikult sama –  ressursisäästlikum majandusmudel, mis aitaks ka kõige keerulisemates oludes olevates piirkondades elujärge parandada.

Kuidas veepuuduse, kõrbestumise või veetaseme tõusu tõttu äärmuslikesse tingimustesse jäävates riikides toimuvad arengud ka siinset piirkonda mõjutada võivad, ei vaja ilmselt pikemat selgitamist. Kliimakaalutlustele lisaks on seatavatel eesmärkidel ka teine oluline põhjus – vajadus edendada majandust nappe ja taastumatuid ressursse kokkuhoidlikult ja võimalikult väikest jälge maha jätval viisil. Maailma rahvastik kasvab. Soov parema elujärje ja elatustaseme järgi kasvab. Tarbimine paisub. Taastumatut loodusvara kuskilt juurde aga ei tule. See tähendab, et võitjad on tulevikus ikkagi need, kes suudavad võimalikult vähestest ressurssidest, võimalikult puhtalt, võimalikult suure lisandväärtusega välja pigistada. Eestil on võimalus selles vallas ka oma kogemusi jagada. Kogu me e-teenuste ja e-riigi areng on üks nendest näidetest, kuidas ressursse säästes vähemaga rohkem teha. Ka kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist oleme me Eestis suutnud vähendada 1990. aastast pea kaks korda, ilma, et meie majanduse areng sellest kuidagi kannatanud oleks. Nimetan veel kolmandagi põhjuse CO2 emiteerimise ja fossiilsest energiast sõltuvuse vähendamise toetuseks. See seostub taas julgeolekuga. Suurem vabadus taastumatust, enamasti välistest allikatest pärinevast fossiilenergiast annab hädavajaliku vabaduse riikidele, mis muidu võivad oma välise energiasõltuvuse tõttu avastada ennast kriitilisel hetkel manipuleeritavatena.

Eesti toetab ambitsioonika, õiguslikult siduva ja võimalikult paljusid maailma riike hõlmava kliimakokkuleppe sõlmimist Pariisis.

Lisaks kestlikule arengule keskendub Eesti oma ÜRO-suunalises tegevuses jätkuvalt inimõiguste kaitsele. Märksõnadeks on naiste ja laste õigused, põlisrahvaste olukord, väljendusvabadus. Varem nimetatud konfliktides moodustavad suurima hulga kannatajatest naised ja lapsed. Oluline on jätkata ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 eesmärkide täitmisega, sest need puudutavad just naiste ja laste turvalisust.

Põlisrahvaste olukorra parandamine on äärmiselt lai ja mitmetahuline valdkond. Tuleb tagada põlisrahvaste elupaikade kaitse ning põlisrahvaste kaasamine nendega seotud otsustusprotsessidesse. Eesti on toetanud ÜRO põlisrahvaste fondi ja foorumi tegevust.

Pöörame suurt tähelepanu väljendusvabaduse kaitsele, mis on üks demokraatliku ühiskonna põhialustest. ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmena aastatel 2013-2015 rõhutame just väljendusvabadust.

Väljendusvabadusega haakub ka internetivabadus. Internetivabaduse Koalitsiooni eestvedajana korraldasime möödunud kevadel Tallinnas esindusliku rahvusvahelise konverentsi. Tallinnasse tuli kokku üle 400 osavõtja 62 riigist, kellest paljud olid esindatud kõrgel poliitilisel  tasemel. Konverentsil võeti vastu nn Tallinna agenda, mis reastab soovitused, kuidas edaspidi internetivabadust kaitsta.

Lugupeetud Riigikogu,

Eesti on seadnud eesmärgiks saada aastail 2020-2021 ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Liikmesus Julgeolekunõukogus on iga riigi jaoks pingutus, kuid annab võimaluse  rääkida kaasa oluliste otsuste tegemisel. Töö Eesti kandidatuuri heaks jätkub ka eelolevatel aastatel ja kindlasti on tulevasel parlamendil võimalus sellele kaasa aidata.

Head kuulajad siin saalis ja väljaspool,

Eesti välis- ja julgeolekupoliitiline seisund on täna kindel. Selle nimel on tehtud pühendunud välispoliitilist tööd üle kahe aastakümne. Kuid nagu tõestasid möödunud 12 kuud, peame olema ärksad ning märkama ohtusid õigel ajal. Peame tegutsema julgeoleku kindlustamise nimel nii kodus kui kodust eemal. Peame olema valmis valesse suunda kiskuvaid muutusi ennetama ning muutunud oludele adekvaatselt reageerima. Ma tänan Riigikogu XII koosseisu, et välispoliitika on püsinud teie tähelepanu all ja et koostöö on parlamendi, Eesti diplomaatide ja Välisministeeriumi vahel olnud sedavõrd ladus. See on olnud Eesti jaoks tähtis.

Eesti riigi kestmine igavesti. Julgeoleku kindlustamine. Meie inimeste kaitsmine kodust eemal. Eesti majanduse kasvamisele kaasa aitamine. Demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, vabadust hoidev ja edendav väärtuste ruum. Meie riigi mõjukuse kasv. Meie välispoliitika eesmärgid.

Julgeolek algab meist enestest, meie soovist olla kaitstud, kanda vastutust ning kaitsta vabadust.

Tänan kuulamast!

 

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.