Sa oled siin

Inimõiguste kohus tunnistas Eesti vastu esitatud, haiglas toimunud enesetappu puudutanud kaebuse vastuvõetamatuks

9. November 2017 - 14:48

9.11.2017 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda 10.10.2017 tehtud otsuse asjas V.P. vs. Eesti (kaebus nr 14185/14). EIK leidis, et kaebus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 2 (õigus elule) alusel on vastuvõetamatu, kuna riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendamata.

Kaebuse asjaolud
30.04.2012 võttis kaebaja poeg L. enesetapukatse käigus suure koguse tablette, misjärel kutsus kaebaja kiirabi, kes diagnoosis mürgistuse ning viis L.-i haiglasse. Järgmisel päeval hüppas L. 12. korrusel asuva intensiivravi palati aknast välja ja sai surma. Kaebaja pöördus Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) poole, ent hagi tsiviilasju lahendavasse kohtusse ei esitanud. Kaebaja esitas ka kuriteoteate, aga Põhja Ringkonnaprokuratuur ja Riigiprokuratuur jätsid kriminaalasja algatamata, leides, et haigla tegudes puuduvad kuriteotunnused. Kaebaja vaidlustas Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus. Kuna ta ei olnud esitanud kaebust advokaadi vahendusel, jättis ringkonnakohus kaebuse sisuliselt läbi vaatamata. Kohus viitas siiski, et kui kaebaja oleks kohaselt taotlenud riigi õigusabi, oleks see taotlus jäänud tõenäoliselt rahuldamata kaebuse perspektiivituse tõttu. Kaebaja seejärel Riigikohtule esitatud õigusabitaotluse jättis Riigikohus kaebuse perspektiivituse tõttu rahuldamata.  EIK-s väitis kaebaja, et Eesti ei ole täitnud konventsiooni artiklist 2 tulenevaid kohustusi, kuna tema poja surma uurimiseks ei algatatud kriminaalmenetlust.

Valitsuse seisukoht
Valitsus vaidles vastu kaebuse vastuvõetavusele põhjusel, et kaebaja oli jätnud kasutamata kohased riigisisesed õiguskaitsevahendid. Kaebaja poolt valitud vahendit – kuriteoteate esitamine ja kriminaalmenetluse algatamatajätmise vaidlustamine – ei saa pidada piisavaks konventsiooni artikli 35 mõttes, kui ilmselgelt puudub kuriteokoosseis ja kriminaalmenetlust ei alustata. Edasi selgitas valitsus, et kriminaalmenetluse alustamatajätmine ei mõjuta tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite tõhusust. Kuna antud juhul oli TKE oma arvamuses teinud haiglale konkreetsed ettepanekud suitsiidiohtlike patsientidega seoses, siis saanuks kaebaja TKE arvamusele toetuda ka kohtus, kus oleks saanud nõuda, et hinnataks, kas patsiendi jälgimise väidetav puudulikkus või paigutamine konkreetsete tehniliste parameetritega palatisse võisid olla tervishoiutöötaja või haiglapoolse hoolsuskohustuse rikkumine võlaõigusseaduse mõttes. Valitsus tõi välja asjaomased võlaõigusseaduse sätted ja neid kinnitava kohtupraktika.
EIK küsimusele riigi positiivse kohustuse täitmise kohta vastas valitsus, et riik on reguleerinud piisavalt aspekte, mis aitavad haiglatel täita kohustust kaitsta inimelu. Samas peavad haiglad lähtuma sellest, et isikult vabaduse võtmise alused on piiratud. Antud juhul oli isik paigutatud ööpäevaringse valvega intensiivravipalatisse, et ta saaks mürgistuse raviks vajalikku abi, mistõttu ei saa rääkida riigipoolse positiivse kohustuse täitmatajätmisest.

EIK seisukoht
EIK kordas esmalt väljakujunenud kohtupraktika põhimõtteid. Nimelt näeb konventsiooni artikkel 2, lisaks kohustusele mitte võtta elu, ette riigi positiivse kohustuse kaitsta nende isikute elu, kes on tema jurisdiktsiooni all. See kohustus võib EIK praktika kohaselt hõlmata ka tervishoiupoliitikat. Seega peavad riigid kehtestama vajalikud normid nii era- kui riiklikele haiglatele, mis tagaksid, et patsientide elu ja tervis on kaitstud. Samuti peavad riigid looma sõltumatu õiguskaitsesüsteemi patsientide surma uurimiseks ja vastutajate tuvastamise võimaldamiseks. EIK kordas, et kui õigust elule ei ole rikutud tahtlikult, ei nõua artiklis 2 sätestatud positiivne kohustus luua kohane õiguskaitsesüsteem ilmtingimata igas asjas kriminaalõiguslikku meedet. Hooletusega seotud tervishoiuteenuse asjades võib see nõue olla täidetud ka siis, kui rikkumise ohvritel on tõhus võimalus pöörduda tsiviilkohtusse, kas eraldi või koos kriminaalõigusliku meetmega, et tuvastada asjassepuutuva arsti vastutus ja mõista välja tsiviilõiguslik kahjuhüvitis (vt nt Šilih vs. Sloveenia, suurkoja 9.04.2009 otsuse punkt 194; Calvelli ja Ciglio vs. Itaalia, suurkoja 17.01.2002 otsuse punktid 49, 51). Kui riik on näinud ette piisavad tagatised ehk kehtestanud piisavalt kõrged professionaalsed standardid tervishoiuteenuse osutajatele patsientide elu kaitseks, siis tervishoiuteenuse osutaja eksitus või asjaomase asutuse sisene ebakohane koordinatsioon ei ole piisavad, et pidada riiki artikli 2 alusel vastutavaks.

Edasi rõhutas EIK, et konventsiooni üks peamisi põhimõtteid on subsidiaarsuse põhimõte. See tähendab, et EIK võib kaebust arutada vaid siis, kui kohased riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendatud, kuna riikidel peab olema esmalt võimalus võimalikud rikkumised ise heastada. Kasutada tuleb tavapäraseid õiguskaitsevahendeid, millel konkreetses olukorras on eduväljavaated.

Minnes konkreetse asja hindamise juurde, märkis EIK esmalt, et puuduvad tõendid, et kaebaja poja surma oleks tinginud keegi kolmas, st tuleb lähtuda sellest, et tegemist oli enesetapujuhtumiga. Edasi hindas EIK, et Eesti on kehtestanud üldise tervishoiu korraldamist ja järelevalvet puudutava normistiku – asjaomane regulatsioon sisaldub võlaõigusseaduses, karistusseadustikus, kriminaalmenetluse seadustikus, tervishoiuteenuse korraldamise seaduses, samuti sotsiaalministri 15.12.2004 määruses nr 128 „Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamise nõuded“ ja 19.08.2004 määruses nr 103 „Haigla liikide nõuded“. EIK rõhutas, et puuduvad mis tahes märgid, et riik ei suudaks kõnealuseid norme rakendada või esineksid süsteemsed või struktuursed probleemid tervishoiuteenuse osutamisel. Seega, isegi kui haigla tegevuses oli puudujääke konkreetsel juhul kaebaja poja üle järelevalve teostamises – kuna viimasel oli võimalik aknast välja hüpata –, siis ei anna need alust väita, et kriminaalmenetlus oleks ainus kohane õiguskaitsevahend kaebaja kaebuse lahendamiseks.

EIK rõhutas, et eeltoodu ei tähenda, et asja tõsiduse võiks tähelepanuta jätta. Just sellises olukorras on oluline, et oleks olemas tõhus õiguskaitsesüsteem, mis tagaks tervishoiuteenuse osutaja vastutuse tuvastamise võimaluse. Käesoleval juhul kasutas kaebaja kriminaalõiguslikke vahendeid, kuid kriminaalmenetlust ei alustatud. EIK leidis, et olukorras, kus proovitakse kriminaalõiguslikke vahendeid, kuid kriminaalmenetlust ei alustata ning alustamata jätmise peale esitatud kaebusi ei rahuldata – kuna kuriteokoosseisu ei ole –, ei ole kriminaalõigusliku vahendi kasutamine piisav, selleks et lugeda riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendatuks. EIK ei saa asuda esimese astme kohtu asemele, kes asja esmakordselt sisuliselt arutaks.

Edasi märkis EIK, et kuigi kaebaja oli teadlik tsiviilõiguslikest võimalustest, ei ole ta neid kasutanud. TKE arvamus, nagu märgitud ka juba A.V. vs. Eesti (04.04.2016, kaebus nr 3853/14) otsuses, ei ole käsitletav konventsiooni mõttes õiguskaitsevahendina. Antud juhul oleks kaebaja saanud samas TKE arvamust kasutada tsiviilkohtumenetluses enda kasuks. Kuigi kaebaja väitis, et tema soov ei olnud saada hüvitist, vaid leida süüdlane, siis EIK nõustus riigiga, et ka tsiviilkohtumenetluses oleks olnud võimalik tuvastada surma põhjus ning – kui selleks oleks alust – vastutav isik. EIK märkis, et riigisisene õigus ja kohtupraktika kinnitavad, et tsiviilasju lahendavad kohtud saavad otsustada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse üle ning mõista välja hüvitisi. Seda, kas tsiviilhagi esitamine oleks konkreetsel juhul toonud kaasa vastutaja tuvastamise ja kahjunõude rahuldamise, saanuks teha kindlaks aga vaid siis, kui kaebaja oleks vastava hagi esitanud.
Eeltoodust tulenevalt – kaebaja kasutas ebaedukalt kriminaalõiguslikke vahendeid ega esitanud tsiviilhagi – asus EIK konventsiooni artikli 35 lõigete 1 ja 4 alusel seisukohale, et kaebus EIK-sse on vastuvõetamatu, kuna õiguskaitsevahendid on ammendamata.
Otsus on lõplik.

Otsus inglise keeles: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-178682
 

Veel uudiseid samal teemal

07.11.2017|Välisministeerium

Inimõiguste kohus leidis, et kaebajatel puudus menetluskulu nõude osas juurdepääs kohtule, kuid kannatanute õigust istungist osa võtta ei ole rikutud

7. novembril 2017 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse asjas Leuska jt vs.

12.09.2017|Välisministeerium

Inimõiguste kohus leidis asjas Rõigas vs. Eesti, et riik ei ole rikkunud konventsiooni artiklit 2 ning tunnistas artikli 8 alusel esitatud kaebuse vastuvõetamatuks

12.09.2017 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda ühehäälse otsuse asjas Rõigas vs.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.