Sa oled siin

Eesti ja Island - mis meid ühendab

Kahte geograafiliselt teineteisest kaugel asetsevat väikeriiki – Eestit ja Islandit – ühendab rohkem kui esialgu tunduda võib. Kokkupuutepunkte leidub rohkesti nii kahe maailmasõja vahelistest aastakümnetest kui ka palju-palju varasemast, koguni viikingite ajast. Mõlemad rahvad on suuremate ja tugevamate naabrite võimu all elanud ja kannatanud, ent suutnud põikpäiselt säilitada omanäolise ja rikkaliku kultuuri. Mõlemad riigid iseseisvusid samal aastal – 1918.

 

Poliitilisel tasandil suhtlemine kahe riigi vahel sai alguse 1920-ndatel aastatel. Islandi Kuningriik tunnustas Eesti Vabariiki de jure juba 1922. aastal, olles küll iseseisev riik, kuid riigipeaks personaaluniooni suurema poole - Taani - kuningas, kes tollal nimetas ametisse ka Islandi valitsuse. Eraldi välisministrit Islandil tollal ei olnud, välispoliitilisi huve kaitses Taani välisministeerium. Eesti ja Islandi ametlikud kontaktid piirdusidki Islandi esindaja Taanis, hilisema Islandi Vabariigi esimese presidendi Sveinn Björnssoni ning Eesti Skandinaaviasse lähetatud saadikute vahelise suhtlusega. Ka kaubandus- ja majandussidemed jäid tagasihoidlikuks. 1933. aastal pöördus Eesti saatkond Stockholmis Islandi Kaubandus-tööstuskoja poole leidmaks sobivat kandidaati Eesti aukonsuli kohale. Tosina kandidaadi seast valiti Sveinn Björnssoni soovitusel välja Islandi ühe suurema õllevabriku „Egill Skallagrimsson” direktor Tomas Tomasson, kes kinnitati Eesti aukonsuliks Reykjavikis 1. mail 1934 ning kes pidas antud ametit kuus aastat. Islandi aukonsulaat Eestis ning saatkonnad Tallinnas ja Reykjavikis jäidki aga avamata. 1940 aastal katkesid kahe riigi poliitilised kontaktid enam kui pooleks sajandiks.

 

Seoses puhkenud Teise Maailmasõjaga tabas kahte riiki sootuks erinev saatus – Island saavutas 17. juunil 1944 täieliku suveräänsuse, vabanedes personaalunioonist Taaniga,  Eesti jäi aga pooleks sajandiks okupeeritud riigiks ning juuni 1944 seostub eestlastele massküüdistamiste, hirmu ja kommunistliku terroriga. Nagu märkis 25. augustil 1991 Reykjavikis Eesti, Läti ja Leedu välisministri auks peetud ajaloolises kõnes tollane Islandi peaminister Davíð Oddsson: „Meie siin Islandil ei ole olnud tunnistajaks kümnete tuhandete inimeste vangistamisele ja väljasaatmisele ebainimlikesse Siberi tingimustesse, me pole kogenud süstemaatilisi katseid röövida meilt rahvuslikku identiteeti ja isikupuutumatust – kõike seda, mis teeb elu elamisväärseks.”

 

Just väike Island oli see riik, kes astus suure ja julge sammu, taastunnustades esimesena Eesti Vabariiki – 22. augustil 1991, kaks päeva pärast taasiseseisvumise väljakuulutamist. Islandi eeskuju järgides saabusid taastunnustamise teated järgemööda ka teistelt lääneriikidelt. Sellele oli aga eelnenud pingeline ja intensiivne protsess, mille jooksul Eesti, Läti ja Leedu üritasid kõikide võimalike välispoliitiliste vahenditega saavutada Lääne toetust oma taasiseseisvumisele. Juba 19. detsembril 1990 ja 11. veebruaril 1991 võeti Islandi parlamendis – Althingis vastu resolutsioonid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse toetuseks. Althingi ja Islandi valitsus, eriti tollane välisminister Jón Baldvin Hannibalsson, avaldasid jõulist protesti Nõukogude Liidu relvajõudude rakendamise vastu Balti riikide demokraatlikul teel valitud valitsuste kõrvaldamiseks.

 

Mõni päev pärast augustiputši läbikukkumist Moskvas kutsuti Eesti, Läti ja Leedu välisministrid Reykjaviki kohtuma sealse poliitilise juhtkonnaga. 26. augustil 1991 kirjutasid Eesti välisminister Lennart Meri ja Islandi välisminister Jón Baldvin Hannibalsson Reykjavikis alla ühisdeklaratsioonile diplomaatiliste suhete kehtestamisest. (Enne II Maailmasõda ei olnud Eesti ja Islandi vahel sõlmitud diplomaatilisi suhteid, kuna Island oli personaalunioonis Taaniga.) Lennart Meri on hiljem meenutanud, et kuna väikese riigi välisminister on kohustatud mõtlema kõigele, võttis ta Reykjaviki sõites Tallinnast kaasa peotäie sini-must-valgeid laualippe, sest kust oleksid islandlased neid pidanud hankima. „Te võite kujutleda mu üllatust, kui nägin siin Eesti, Läti ja Leedu lipuehtes tänavaid. Tundsin, et lisaks meie väiksusele on meile ühine ka oskus kõigele mõelda,” meenutas Lennart Meri hiljem. Praegu kolmandat ametiaega järjest ametis olev Islandi president Ólafur Ragnar Grímsson on diplomaatiliste suhete sõlmimist iseloomustanud kui oma poliitikuelu ilusamaid hetki.

 

Diplomaatiliste suhete sõlmimise järel akrediteeriti vastastikku suursaadikud, käivitus regulaarne visiitide vahetus ja lepingulise baasi väljatöötamine. Samm-sammult kujunes Eesti ja Islandi suhtlus tavapäraseks kahe demokraatliku riigi läbikäimiseks. Samas panid 1991. aasta 22. august ning sellele järgnenud sündmused aluse kahe riigi vastastikusele sümpaatiale, erisuhtele, mida kumbki pool au sees hoiab ning väärilisel tasemel tähistab. Tänutäheks legendaarseks muutunud tunnustuse eest nimetati 1998. aasta augustis Eesti Vabariigi Välisministeeriumi esine väljak Islandi väljakuks ning 1. oktoobrist 1999 sai Välisministeeriumi aadressiks Islandi väljak 1.

 

2001. aasta augustis tähistati Islandil mitmete poliitika- ja kultuuriüritustega Balti riikide  taastunnustamise 10. aastapäeva. Ürituste raames kirjutasid kolme Balti riigi välisministrid (Eesti poolt Toomas Hendrik Ilves) ning Islandi pea- ja välisminister 25. augustil 2001 Reykjavikis alla ühisdeklaratsioonile, rõhutamaks sõbralike ja tihedate koostöösidemete jätkumist.

 

Sümboolseks võib pidada sedagi, et 2002. aasta mais oli just Reykjavik see paik, kus tollane välisminister Kristiina Ojuland sai Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu ministrite kohtumisel kinnituse Eesti peatse NATO liikmeks saamise kohta. Alates 29. märtsist 2004 seovadki meid ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikme ühised õigused ja kohustused.

 

2006. aasta 22. augustil tähistati taastunnustamise 15. aastapäeva üritustega Tallinnas. Eesti ja Islandi peaminister avasid Välisministeeriumi hoone fassaadil graniidist mälestustahvli, millele raiutud eesti-, islandi- ja ingliskeelne tekst selgitab ka Islandi väljaku nime tagamaid: „Islandi Vabariik tunnustas 22. augustil 1991 esimese riigina Eesti Vabariigi taasiseseisvumist.”

 

 

Eesti ja Islandi suhete kronoloogia 1991-2006

 

19.12.1990 – Althingi (Islandi parlament) võttis vastu resolutsiooni, milles avaldas toetust Eesti, Läti ja Leedu iseseisvusele.

 

20.01.1991 – Islandi välisministri Jón Baldvin Hannibalssoniga kohtusid Eesti peaminister Edgar Savisaar ja välisminister Lennart Meri. Arutati Leedu ettepanekut, mille kohaselt saaks Islandist vahendaja Balti riikide ja Nõukogude Liidu vahelistel läbirääkimistel. Vaatamata sellele, et Island pidas sobivamaks Soome vahendustegevust, nõustuti Leedu ettepanekuga.

 

11.02.1991 – Althingi otsustas vajaduse korral vahendada läbirääkimisi Balti riikide ja Nõukogude Liidu vahel.

 

21.02.1991 – Islandi peaminister Steingrímur Hermannsson ja Eesti peaminister Edgar Savisaar  allkirjastasid avalduse, mille kohaselt Island nõustus olema Nõukogude Liidu ja Balti riikide vaheliste läbirääkimiste vahendajaks. Tegemist oli Eesti ja Islandi esimese ühisavaldusega.

 

26.08.1991 – välisministrid Lennart Meri ning Jón Baldvin Hannibalsson kirjutasid Reykjavikis alla ühisdeklaratsioonile diplomaatiliste suhete sõlmimisest. Jõustus Eesti ja Islandi majandus- ja kaubanduskoostöö leping (kaotas kehtivuse seoses Eesti liitumisega Euroopa Liiduga 1.05.2004).

 

24.09.1991 – Eesti Vabariigi riigipeale Arnold Rüütlile andis oma volikirja üle esimene Islandi Vabariigi suursaadik Eestis pr. Sigríður Ásdís Snævarr (resideerimisega Stockholmis).

 

21.11.1991 – Islandi presidendile Vigdís Finnbogadottírile andis oma volikirja üle Eesti Vabariigi esimene sõjajärgne Islandi Vabariiki akrediteeritud suursaadik Arvo J. Alas (resideerimisega Kopenhaagenis).

 

8.-11.11.1995 – peaminister Tiit Vähi ametlik visiit Islandile.

 

10.11.1995 – jõustus Eesti-Islandi topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise leping.

 

6.-08.05.1996 – peaminister David Oddssoni ametlik visiit Eestisse.

 

2.05.1997 – Eesti ja Islandi vahel hakkas kehtima viisavaba piiriületusrežiim.

 

23.-24.03.1998 – välisminister Toomas Hendrik Ilvese ametlik visiit Islandile.

 

8.-10.06.1998 – president Ólafur Ragnar Grímssoni riigivisiit Eestisse.

 

21.08.1998 – Välisministeeriumi esine väljak nimetati Islandi väljakuks.

 

13.-16.09.1999 – president Lennart Meri riigivisiit Islandile.

 

1.10.1999 – Välisministeeriumi aadressiks sai Islandi väljak 1.

 

27.-31.08.2000 – peaminister David Oddssoni ametlik visiit Eestisse.

 

23.-25.05.2001 – peaminister Mart Laari ametlik visiit Islandile.

 

25.08.2001 – Islandil tähistati pidulikult Eesti, Läti ja Leeduga diplomaatiliste suhete sõlmimise 10. aastapäeva. Kirjutati alla koostöödeklaratsioonile. Eestit esindas välisminister Toomas Hendrik Ilves.

 

3.-06.05.2004 – president Arnold Rüütli riigivisiit Islandile.

21.-23.08.2006 - peaminister Geir Hilmar Haarde visiit Eestisse.

 

 

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.