Sa oled siin

Välisministeeriumi hoone metamorfoosid

6. August 2013 - 15:48

Välisministeeriumi hoone on unikaalne nii arhitektuurilise väärtuse kui põneva ajaloo tõttu. Eesti esimeseks modernistlikuks kõrghooneks peetav hoone ehitati 1968. aastal EKP KK "Valge Majana", ja vaevalt, et keegi oskas tol ajal ennustada nii uskumatut ajaloolist pööret. Muinsuskaitsealust ehitist peetakse üheks 1960. aastate arhitektuuri tippteoseks, mille kvaliteedi tingisid tellija suured rahalised ja muud võimalused. Kuidas aga tekkis mõte ehitada justnimelt selline hoone?

Modernismi tulek "sulaaja" Nõukogude Liitu tärkas vajadusest asendada vana stalinistlik ideoloogia uuega, mis sisult oleks jäänud endiseks, vormilt oleks aga olnud modernne ja usaldusväärne. Hruštšovi-aegse loosungi "Püüame kinni ja möödume Ameerikast" saatel hakati Nõukogude Liidus ehitama samuti kaasaegseid kõrghooneid, mis põhinesid funktsionaalsusel, erinevalt endisest lopsakast representatiivsusest ja täielikust ebaotstarbekusest. Soviet Westiks peetud Eestis oli selline üleminek igati loomulik, tingituna ajaloolisest, mentaalsest ja geograafilisest eripärast. Meie modernistliku stiili väljatöötamisel lähtusid arhitektid põhjamaisest lakoonilisest, ent samas inimlähedasest ja keskkonnasõbralikust arhitektuurist, mille tõttu suudeti Eestis vältida Moskva Kalinini prospekti taolisi ametliku modernismi monstrumeid.

Kuni Teise maailmasõjani asus praeguse Islandi väljaku kohal 19. sajandil stiihiliselt kujunenud väikeste puumajadega hoonestus, mis hävis 1944. aasta märtsipommitamisel. Sõjajärgse Tallinna üldplaani järgi pidi praeguse Islandi väljaku ruumiliseks dominandiks saama teaduse ja kunsti ühtsust sümboliseeriv Teaduste Akadeemia Presiidiumi kuppelhoone. Nn kultuurikeskuse plaan nägi ette Estonia teatri juurest algavat ja TA Presiidiumi hoonega lõppevat esplanaadi, mida oleksid ääristanud raamatukogu, kunstimuuseum ja Tallinna Tehnikaülikooli hoonete kompleksid.

Nii nagu ka teisi 1940.-50. aastate suurejoonelisi plaane, ei suudetud täielikult realiseerida ka kultuurikeskuse ideed ja pompöösse teadustempli asemele ilmus kaasaegne administratiivhoone, mis tähistas rahvusvaheliselt levinud büroohoonete arhitektuuri tulekut Eestisse. EKP Keskkomitee hoone projekteerimist alustati 1964. aastal RPI-s Eesti Projekt mitme arhitekti koostööna, hoone idee autorid olid Mart Port ja Uno Tölpus.

Moodsus väljendus nii välisilmes kui ehitusmeetodis. Hoone on ehitatud karkasspaneelkonstruktsioonina: kandva raudbetoonkarkassi külge riputati silikaltsiidist välisseina paneelid, mille väliskülg kaeti nn Mustjala kollase dolomiidiga. Akendevahelistele vööpaneelidele kleebiti dolomiit eelnevalt juba tehases Kohtla-Järve eksperimentaalliimiga – seda meetodit kasutati Eestis esmakordselt. Kahjuks ei saanud mitmeid novaatorlikke ideid materjalide kesise valiku ja madala ehituskvaliteedi tõttu korralikult teostada. Aja möödudes hakkasid liimi ja naeltega kinnitatud dolomiitplaadid seinalt lihtsalt alla kukkuma ja hiljutise renoveerimise käigus asendati need plekikattega.

Hoone fassaad on küll vanamoodsalt sümmeetriline, ent haldusruumide ploki ning saalide, söökla-kohviku ja muude abiruumide originaalne ühendus räägib tolle aja kohta täiesti uudsest lähenemisest. Peafassaadi uuenduslikeks detailideks peetakse lintaknaid ning avarat klaasuste ja varikatusega sissepääsu. Praeguseks peasissepääsust kahele poole jääv musta graniidiga kaetud sein oli ette nähtud juba algprojektis, ent kivi defitsiitsuse tõttu kaeti siis vaid sissekäik.

Läbi klaasist sissepääsu avaneb fuajeest vaade läbipaistva klaasseina taga asuvasse siseaeda. Arhitektuuriajaloolase Mart Kalmu oletusel pakkus ootamatu vaade läbi fuajee rohelisse aeda arhitektuurse metafoori paradiisiaiast ehk kommunismist, kuhu varsti pidi jõutama. Siseaia ehitamisega püüti soome orgaanilise arhitektuuri kombe kohaselt uuenduslikult säilitada juba eksisteerivat loodusümbrust – esialgse plaani järgi pidid siseaeda kaunistama seal kasvavad puud. Tegu oli paraku aga tavalise nõukogude lohakusega: ehitamise käigus võtsid ehitajad puud maha ning säilitada ei olnud enam midagi.

Marmorist fuajee mõlemalt poolt viivad trepid saalidesse. Tõeliseks arhitektuurseks pärliks on suuremas tiivas paiknev ja praeguseks veel remontimata 600-kohaline istungitesaal. Saali lagi kujutab endast peale laululava valmimist moodsaks muutunud raudbetoonist hüperboolset paraboolkoorikut. Selline laekonstruktsioon ei võimaldanud valgustite paigaldamist lakke, seintele kinnitatud lambid ei andnud aga piisavalt valgust. Nii tuli totaalse materjalide defitsiidi tingimustes arhitekt Mart Pordil julge mõte – kruvida lakke 60 000 õlitatud tühja kilukarpi, mis reflekteeriksid ja hajutaksid neile suunatud valgust ning samas summutaksid liigset heli. Pordi originaalse ettepanekuga ei olnud aga nõus tollane EKP KK esimene sekretär Johannes Käbin, kes nägi kilukarpides Kommunistliku partei labastamist. Soovimata ideest loobuda, kasutas Mart Port kaitseargumendina dialektilise materialismi teesi, väites, et kilukarpide kvantiteet läheb ilmtingimata üle uueks kvaliteediks ja tänu Marxile oli Käbin sunnitud järele andma. Probleeme tekitas ka sisekujundus – Soomest pärit toolide katted oli sini-mustades toonides, milles nähti kaudset vihjet Eesti rahvusvärvidele. Praegu asuvad need väga hästi säilinud toolid moodsas pressisaalis. 

Täielikult on renoveeritud ka kõik hoone ülejäänud ruumid ja kabinetid. Vanas EKP KK hoone koridorisüsteemis oli nõukogude nomenklatuurmajadele tüüpilised bürooruumid: kinniste usta taga asusid raskepärase mööbliga sisustatud väikesed ruumid, rõhutades parteitöötajate erandlikkust ja tähtsust. Saalide ja suurte kabinettide uksed olid kaetud väärtusliku puitvooderdisega ja varustatud heliisolatsiooniga. Parteisekretäride kabinetid paiknesid vaid hoone peafassaadi osas ja nende aknad avanesid Lenini monumendi poole. Keldrikorrusel asusid ülemuste eriruumid, saun, ihukaitsjate puhketoad ja tehnilised abiruumid.

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega peremeheta jäänud majja kolis 1991. aasta lõpus valitsuse otsusel välisministeerium. Alates 1994. aastast on maja pidevalt renoveeritud. 1999.-2000. aastatel toimunud ulatusliku rekonstrueerimise käigus taastati hoone esinduslik ilme, säilitades samas hoone ajalooline väljanägemine: vahetati välja vananenud dolomiitkatted ja parandati aknad, peasissekäigu sein kaeti musta graniidiga, uuendati sissekäigu ripplagi ja valgustus, värskendati fuajee marmorkate. Mõningate ümberehitustega suudab hoone esindada Eesti riiki, mis tõestab hea arhitektuuri ajatut kvaliteeti.


Maria Orlova
diplomaat

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.