Harri Tiido: Post-Praha teejuht NATO suunas

20.11.2002 | 10:03

Uudis
Postimees 20.11.2002

Harri Tiido, välisministeeriumi asekantsler


Alustagem täpsustusest, et Prahas toimuval NATO tippkohtumisel ei jagata kutseid NATOsse. Prahas edastatakse osale kandidaatriikidele kutse alustada läbirääkimisi tulevase liikmelisuse üle.

Lähtugem eeldusest, et Eesti saab selle kutse. Mis saab edasi? Täpne info Praha kutsele järgneva kohta antakse kutsutuile küll vahetult tippkohtumise järel, kuid eelmise laienemisvooru ja erinevate allikate info põhjal on üldine pilt siiski praeguseks olemas.

Esimene post-Praha etapp ongi kutse saanud riikide teavitamine järgnevast protsessist, siis koostatakse konkreetne liitumisläbirääkimiste ajakava. Senise teabe põhjal hinnates tulevad läbirääkimised ajaliselt suhteliselt lühikesed, kuid intensiivsed. Läbirääkimiste protsessi algus võib langeda juba detsembri esimesse nädalasse ja kogu protsess peaks kõigi kutsututega lõpule jõudma hiljemalt märtsiks.

Neil kõnelustel käiakse läbi kogu temaatika, mida katavad kandidaatriikide poolt seni igal aastal koostatud rahvuslikud tegevuskavad. Teiste sõnadega, teemaks on poliitilised, sotsiaalsed ja majandusküsimused, seadusandlus, kaitsejõudude arengu temaatika, infoturve, riiklike tegevuskavade kaetus finantsvahendite ja inimestega. Läbirääkimistel pannakse paika ka iga riigi osalus NATO tsiviil- ja sõjalises eelarves.

Kaks protsessi

Teatavasti on kandidaatide senised aastaplaanid tuginenud iga riigi enese hinnangule oma võimekusest ja näiteks Eesti puhul on seni väga positiivselt hinnatud plaanide tagasihoidlikumaks ning realistlikumaks muutumist. Oleks muidugi ilus lubada palju ja korraga, kuid kui kavadel puudub kate raha ja inimeste näol, siis on tegemist seebimulliga, mis esimeses kõnelustevoorus halastamatult lõhkeks.

Kohtumistel NATO esindajatega peavad kutsutute delegatsioonid kinnitama otsustavust järgida NATO aluseks oleva Washingtoni lepingu sätteid ja valmisolekut täita liikmeksolekust tulenevaid kohustusi. Võimalik, et kaitseküsimustes toimub mingi prioriteetide ümberhindamine, mis tuleneb muu hulgas NATO enese arengu loogikast.

Paralleelselt selle läbirääkimiste protsessiga toimub teine, konsultatiivne kõnelustevoor, kus põhiläbirääkimiste temaatika saab ilmselt konkreetse ajalise mõõtme. Selle tulemusel peaks läbirääkimiste lõpuks valmima ka konkreetne ajakava tulevase liikme tegevuseks oma lubaduste täitmisel.

Nende kahe protsessi lõppemisel peaks Eesti saatma NATO peasekretärile ametliku kirja, milles kinnitatakse liikmelisusest tulenevaid kohustusi. NATO omalt poolt koostab seejärel liitumisprotokollid iga kutse saanud riigi kohta ja need protokollid suunatakse praegustesse liikmesriikidesse ratifitseerimisele.

Kui arvestada ratifitseerimisprotsessi pikkuseks umbes aasta, peaks see lõpule jõudma 2004. aasta märtsis. Seejärel tuleb liitumine Washingtoni lepinguga ratifitseerida ka tulevaste liikmete parlamentides ja 2004. aasta maisse kavandatud NATO tippkohtumisel toimuks alliansi tegelik laienemine kutse saanud riikide võrra.

Praha tippkohtumise ja meie võimaliku täisliikmeks saamise vahele jääb seega umbes poolteist aastat. Selle aja vältel tuleb kutse saanud riikidel jätkata aktiivset tegevust võetud kohustuste täitmisel, kuna mitme riigi parlamendis kaalutakse üsna põhjalikult nii kutsutute plusse kui miinuseid. Eriti kehtib see USA Senati kohta, kus ratifitseerimisprotsess saab olema tõenäoliselt kõige põhjalikum.

Mitmetes NATO maades on avaldatud rahutust selle üle, et mõnede kandidaatide puhul on küsitavusi korruptsiooni, kaitsejõudude reformi ja info turvalisuse osas. Ükski praegune liikmesriik ei soovi NATOsse riike, kes muutuksid koormaks ja teiste arvelt turvalisuse tarbijaiks. Kui Eesti oleks NATO liige, siis mõtleksime ise tõenäoliselt sama.

Sellesuunaliste rahutuste seni veel teoreetilise, kuid mitmeid käärivaid mõtteid koondava ülevaate võib leida ajakirja Foreign Affairs viimasest numbrist, kus analüütik Celeste Wallander soovitab kaaluda alliansi mõningate seniste põhimõtete muutmist, võimaldamaks kohustusi mittetäitvate liikmete suhtes võtta surve- või karistusmeetmeid, peatada nende osalus või nad üldse alliansist välja heita.

Seni on see vaid mõttetasandi areng, kuid pole välistatud nende mõtete jõudmine ka ametlikule arutelutasandile - meenutagem kas või mõni aeg tagasi Ungari aadressil lubaduste eiramise pärast kõlanud üliteravat kriitikat liitlaste, eriti USA poolt.

Harjutus täisosaluseks

Ajavahemikul liitumisläbirääkimiste lõpust kuni tegevliikmeks saamiseni toimub kutse saanud riikide puhul muutus nende seisundis NATO peakorteris. Nimelt avatakse tulevastele liikmetele paljud NATO tegevust arutavad ja otsustavad komiteed, kuigi esialgu saab neis osaleda vaid vaatlejatena.

Kutsutuile tähendab see vajadust saata oma esindustesse NATOs täiendavaid inimesi, kes saavad juba enne tegevliikmelisuse saabumist «harjutada» täisosalust. Selline ujumisharjutuste võimaldamine on vajalik, et vältida täisliikmeks saamisel muidu ähvardavat vettehüppamise tunnet.

Eesti lähtub oma esinduse kasvatamisel põhimõttest, et saata Brüsselisse võimalikult vähe inimesi, ja ainult konkreetsest vajadusest tulenevalt - näiteks välisministeerium kavandab esialgselt kahe täiendava isiku saatmist, neist üks on diplomaat ja teine tehniline töötaja.

Tõenäoliselt tuleb diplomaatide arvu ja tehnilist personali suurendada hiljem veel paari inimese võrra, kuid see otsustatakse juba vajaduste tekkest tulenevalt.

Lõpetuseks tasub meenutada, et Praha tippkohtumisel ei ole laienemise otsus tähtsaim, kaalukaim saab tõenäoliselt olema NATO sõjaliste võimekuste kohandamine muutuvale julgeolekukeskkonnale. Need küsimused on kujunenud praeguseks ka Eesti jaoks suurt huvi pakkuvaks, kuna mõtet on valmistuda liikmelisuseks tulevases NATOs, mitte endises, külma sõja aegses ühenduses.

Eesti välispoliitikale tähendab see kasvavat vajadust kujundada seisukohti küsimustes, mis näivad esmapilgul kaugetena. Kuid kui tulevikus peaks tekkima vajadus osaleda mõnes kriisilahendusoperatsioonis või kriisi ennetamise ettevõtmises, siis on meil vaja omada seisukohta sihtkohas toimuva suhtes. Küsimus on suhtumises - kas hakata passiivseks kaasaminejaks või aktiivseks osalejaks otsuste kujundamisel.

Eri riikide kaal on NATOs erinev, kuid sõnaõigus on kõigil. Selle õiguse aktiivne kasutamine annab väikesele riigile võimaluse omada oma füüsilist suurust ületavat mõju ja kaitsta muu hulgas paremini ka oma huve.