Teisipäeval, 29. septembril toimub välisministeeriumi pressisaalis seminar "Rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamine Eesti Vabariigis", mille korraldajaks on Punase Risti Rahvusvaheline Komitee (ICRC) koos Eesti Punase Risti ja Välisministeeriumiga.
Rahvusvaheline humanitaarõigus puudutab humaanset sõjapidamist ning sõjategevuses mitte osalevate isikute kaitset rahvusvahelistes ning siseriiklikes relvakonfliktides.
Rahvusvahelise humanitaarõiguse peamised allikad on neli 1949. aasta 12. augustil sõlmitud Genfi konventsiooni ja kaks nende juurde kuuluvat lisaprotokolli, mis sõlmiti 1977. aasta 8. juunil. Esimene Genfi konventsioon puudutab sõjaväljal relvajõudude koosseisus olevate haavatute ja haigete olukorra parandamist ja teine Genfi konventsioon merel mereväe koosseisus olevate haavatute, haigete ja merehätta sattunute olukorra parandamist. Kolmas Genfi konventsioon sätestab sõjavangide kohtlemise ja neljas tsiviilisikute sõjaaegse kaitse. Esimene lisaprotokoll näeb ette kaitse rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvritele ja teine lisaprotokoll kaitse siseriiklike relvakonfliktide ohvritele.
Eesti ühines Genfi konventsioonide ja lisaprotokollidega 24. augustil 1992. aastal.
1997. aastal koostas Punase risti Rahvusvaheline Komitee raporti selle kohta, kuidas Eestis nimetatud konventsioonidest ja protokollidest tulenevaid kohustusi täidetakse. Seminar on organiseeritud selle raporti tutvustamiseks ning edasise tegevuse arutamiseks. Eesti on täitnud või täitmas suuremaid kohustusi - nii näiteks on olemas kaitseministri määrus 10. juulist 1998, millega kohustatakse sõjaõiguse põhimõtteid tutvustama kõigile kaitseväelastele; samuti on uue karistusseadustiku eelnõus sätestatud karistusted rahvusvahelise humanitaarõiguse raskete rikkumiste eest.
Seminari avavad ICRC regionaalne esindaja Kiievis Pierre-André Conod ning Eesti kaitseminister Andrus Öövel. Ettekandega esineb ka ICRC rahvusvahelise humanitaarõiguse alase nõustamisteenistuse juht Maria Teresa Dutli. Osalevad humanitaarõiguse rakendamisega seotud riigiasutuste, õiguskaitseasutuste ja mõnede valitsusväliste organisatsioonide esindajad.
VÄLISMINISTEERIUMI PRESSITALITUS
Rahvusvaheline humanitaarõigus puudutab humaanset sõjapidamist ning sõjategevuses mitte osalevate isikute kaitset rahvusvahelistes ning siseriiklikes relvakonfliktides.
Rahvusvahelise humanitaarõiguse peamised allikad on neli 1949. aasta 12. augustil sõlmitud Genfi konventsiooni ja kaks nende juurde kuuluvat lisaprotokolli, mis sõlmiti 1977. aasta 8. juunil. Esimene Genfi konventsioon puudutab sõjaväljal relvajõudude koosseisus olevate haavatute ja haigete olukorra parandamist ja teine Genfi konventsioon merel mereväe koosseisus olevate haavatute, haigete ja merehätta sattunute olukorra parandamist. Kolmas Genfi konventsioon sätestab sõjavangide kohtlemise ja neljas tsiviilisikute sõjaaegse kaitse. Esimene lisaprotokoll näeb ette kaitse rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvritele ja teine lisaprotokoll kaitse siseriiklike relvakonfliktide ohvritele.
Eesti ühines Genfi konventsioonide ja lisaprotokollidega 24. augustil 1992. aastal.
1997. aastal koostas Punase risti Rahvusvaheline Komitee raporti selle kohta, kuidas Eestis nimetatud konventsioonidest ja protokollidest tulenevaid kohustusi täidetakse. Seminar on organiseeritud selle raporti tutvustamiseks ning edasise tegevuse arutamiseks. Eesti on täitnud või täitmas suuremaid kohustusi - nii näiteks on olemas kaitseministri määrus 10. juulist 1998, millega kohustatakse sõjaõiguse põhimõtteid tutvustama kõigile kaitseväelastele; samuti on uue karistusseadustiku eelnõus sätestatud karistusted rahvusvahelise humanitaarõiguse raskete rikkumiste eest.
Seminari avavad ICRC regionaalne esindaja Kiievis Pierre-André Conod ning Eesti kaitseminister Andrus Öövel. Ettekandega esineb ka ICRC rahvusvahelise humanitaarõiguse alase nõustamisteenistuse juht Maria Teresa Dutli. Osalevad humanitaarõiguse rakendamisega seotud riigiasutuste, õiguskaitseasutuste ja mõnede valitsusväliste organisatsioonide esindajad.
VÄLISMINISTEERIUMI PRESSITALITUS